Piiblis on kirjutatud: „Ja Jumal ütles: „Tehkem inimesed oma näo järgi, meie sarnaseks, et nad valitseksid kalade üle meres, lindude üle taeva all, loomade üle ja kogu maa üle ja kõigi roomajate üle, kes maa peal roomavad!““ (1Ms 1:26)
Ilmalike bioloogide meelest on inimene vaid üks loomaliik, ainult teistest rohkem arenenud loomaliik. Piibel seevastu räägib, et see pole nii, kuigi mõnes kohas Piiblis kasutatakse sõna loom tõepoolest ka inimese kohta. Sellest pisut hiljem. Jumal ise, prohveti kaudu kõneldes (näiteks Jr 27:5 jt), ei samasta inimesi ja loomi, vaid nimetab neid ikka eraldi. Ka Jumala kohtus mõistetakse kohut inimeste ja Jumalale vastu hakanud inglite (2Kr 5:10; 1Kr 6:2,3), aga mitte loomade üle. Mõte, et inimene on vaid üks loomaliik, tuleneb tõsiasjast, et inimese ja loomade vahel on väga palju sarnast, mille juures pole oluline praegu pikemalt peatuda. Sarnasus ei tulene aga mitte arvatavatest ühistest eellastest, vaid asjaolust, et me kõik oleme ühe autori – Jumala looming. Seda tõsiasja ei maksa ära unustada! Ühe autori, olgu selleks siis helilooja või maalikunstnik või kes tahes, töödes esinev sarnasus ei hämmasta kedagi. Miks peaks hämmastama kedagi sarnasus Jumala loomingus?
Esimene inimese loomadest eristamise põhjendus tuleb loomade ja inimese loomise kirjeldusest. Ka siin esineb sarnasust, kuid on ka erinevust. Nii loomad kui ka inimesed on loodud samast materjalist, või nagu ütleb Piibel – mullast. „Ja Issand Jumal valmistas mullast kõik loomad väljal ja kõik linnud taeva all...“ (1Ms 2:19) „Ja Issand Jumal valmistas inimese, kes põrm on, mullast...“ (1Ms 2:7) Seetõttu kõdunevad nad ka pärast surma ühtemoodi jälle mullaks. Loomade loomise kohta öeldakse: „Ja Jumal ütles: „Maa toogu esile elavad olendid nende liikide järgi, kariloomad ja roomajad ja metsloomad nende liikide järgi!“ Ja nõnda sündis: Jumal tegi metsloomad nende liikide järgi, ja kariloomad nende liikide järgi, ja kõik roomajad maa peal nende liikide järgi. Ja Jumal nägi, et see oli hea.“ (1Ms 1:24,25) Jumal tegi loomad, öeldes „maa toogu esile elavad olendid“. Inimese loomist aga kirjeldatakse teisiti: „Ja Jumal ütles: „Tehkem inimesed oma näo järgi, meie sarnaseks, et nad valitseksid kalade üle meres, lindude üle taeva all, loomade üle ja kogu maa üle ja kõigi roomajate üle, kes maa peal roomavad!“ Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks.“ (1Ms 1:26,27) „Ja Issand Jumal valmistas inimese, kes põrm on, mullast, ja puhus tema ninasse eluhinguse: nõnda sai inimene elavaks hingeks.“ (1Ms 2:7) Kui loomade tegemisest rääkides öeldakse, et „Jumal ütles: „Maa toogu esile elavad olendid“, siis inimese valmistamise kohta öeldakse vaid, et Jumal valmistas inimese mullast, rääkimata, kuidas Ta seda tegi. Siis lisatakse, et Jumal puhus tema ninasse eluhinguse, ja nõnda sai inimene elavaks hingeks. Seda ei öelda loomade loomist kirjeldades. Kindel on, et kogu elus loodus sai elu Jumala käest, aga inimesele andis Jumal elu erilisel viisil.
Teiseks räägitakse, et inimene sooviti luua Jumala näo järgi, Jumala sarnaseks (mitte näiteks ahvi järgi, ahvi sarnaseks), ja et nii tehtigi. See tähendab inimese loomist intelligentseks olevuseks, keda juhib mõistus, mitte instinktid (ehkki instinktid pole täielikult välistatud, seda eriti just vastsündinu juures). Jumala sarnaseks loomine tähendab inimese loomist moraalitajuga olevuseks. Jumala sarnaseks loomine tähendab inimese loomist vaba tahtega, valikuvõimeliseks olevuseks. Jumala sarnaseks loomine tähendab inimese loomist loojaks – võimeliseks looma muusikat ja kunstiteoseid, võimeliseks konstrueerima masinaid ja mehhanisme jne.
Kolmandaks, Jumal määras inimese loodu, sealhulgas loomade valitsejaks. „Ja Jumal ütles: „Tehkem inimesed oma näo järgi, meie sarnaseks, et nad valitseksid kalade üle meres, lindude üle taeva all, loomade üle ja kogu maa üle ja kõigi roomajate üle, kes maa peal roomavad!““ (1Ms 1:26) Taavet tunnistas: „Sa seadsid ta valitsema oma kätetööd; kõik sa panid tema jalge alla...“ (Ps 8:7) Ühelegi loomale pole sellist eesõigust ega ülesannet antud. Loodu valitsemise juurde kuulub ka ülesanne loodust hoida. „Ja Issand Jumal võttis inimese ja pani ta Eedeni aeda harima ja hoidma.“ (1Ms 2:15)
Neljandaks, inimesele anti jumalatunnetus, mis puudub loomadel. Jumal „on teinud ühest ainsast terve inimkonna elama kogu ilmamaa peal ning on neile seadnud ettemääratud ajad ja nende asukohtade piirid, et nad otsiksid Jumalat...“ (Ap 17:26,27)
Viiendaks, moraalitajuga ja valikuvabadusega kaasneb ka vastutus. Inimene peab oma tegudest Jumalale kohtus aru andma. „Jumal viib kõik teod kohtusse, mis on iga salajase asja üle, olgu see hea või kuri.“ (Kg 12:14) „... me kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees, et igaüks saaks kätte, mida ta ihus olles on teinud, olgu head või halba.“ (2Kr 5:10) Nagu juba eespool mainisin, Jumala kohtus loomade üle kohut ei mõisteta, sest Jumala kohtupidamise eesmärk on igavese elu või igavese hukatuse andmine, aga see puudutab ainult inimesi, mitte loomi.
Kuuendaks, eelnevaga seonduvalt, inimeste surm pole inimeste jaoks kõige lõpp, kuna omal ajal toimub inimeste surnuist ülesäratamine. „Ärge pange seda imeks; sest tuleb tund, mil kõik, kes on haudades, kuulevad tema häält ning tulevad välja: need, kes on teinud head, elu ülestõusmiseks, aga need, kes on teinud halba, hukkamõistmise ülestõusmiseks.“ (Jh 5:28,29) Loomadele pole seda ette nähtud.
Seitsmendaks, Jumal soovib inimesi nimetada oma lasteks, nagu inimesed Teda oma taevaseks Isaks.
Nüüd aga inimestest kui loomadest. Mõnes kohas Piiblis võrreldakse loomadega inimesi, kel justkui puudub mõistus õigesti otsustada ja toimida, ilma siiski inimesi loomadega samastamata. Näiteks Ps 49:21: „Inimene toreduses, kui tal pole arusaamist, on loomade sarnane, kellele tehakse ots.“ Saalomon siiski lausa samastas inimesi loomadega nende surelikkuse tõttu, ja et inimesed endast liiga palju ei arvaks. Samas ei ütle ta, et see on jumalik tõde, vaid et see on tema enda mõttemõlgutus. „Ma mõtlesin südames: See on inimlaste huvides, et Jumal neid läbi katsub ja et nad näevad, et nad on iseenesest vaid loomad. Sest mis sünnib inimlastega, see sünnib loomadega – neile kõigile sünnib sama: nagu sureb üks, nõnda sureb teine, ja neil kõigil on ühesugune hing; ja inimesel ei ole paremust looma ees, sest kõik on tühine. Kõik lähevad ühte paika, kõik on põrmust ja kõik saavad jälle põrmuks.“ (Kg 3:18-20) Samas ei arvanud Saalomon, et surmaga ongi kõigel lõpp. Ilmselt pidas ta seda iseenesest mõistetavaks, mille juures ei pidanud vajalikuks peatuda. Vastasel korral poleks ta rääkinud Jumala kohtu ette minekust. „Lõppsõna kõigest, mida on kuuldud: „Karda Jumalat ja pea tema käske, sest see on iga inimese kohus! Sest Jumal viib kõik teod kohtusse, mis on iga salajase asja üle, olgu see hea või kuri.““ (Kg 12:13,14)
