Koguja raamatus on kirjutatud: „Ära ole liiga õiglane ja ära pea ennast väga targaks: miks peaksid ennast hävitama? Ära ole liiga õel ja ära ole alp: miks tahad enneaegu surra?” (Kg 7:16,17)
Mõistes, et ükski inimene pole ilmeksimatu ja veatu, tundub see mõõdukusele üles kutsuv nõuanne väga mõistlikuna. Eriti mõistlikuna võib see nõuanne tunduda mõnele ilmalikule inimesele, kes võtab seda kui üht tarka nõuannet ja mitte kui Jumala Sõna, ja kes peabki mõistlikuks elada enam-vähem ausalt ja õiglaselt. Usklikus inimeses aga võib see nõuanne tekitada küsimusi, eeskätt seetõttu, et see pole lihtsalt mõne targa inimese nõuanne, vaid seetõttu, et see on Piiblis – Jumala Sõnas. Ilmselt ei tekita erilisi küsimusi nõuanne mitte pidada ennast väga targaks, kuna ennast väga targaks pidaja ei kipu talle antavat head nõu kuulda võtma, ja võib seetõttu valesti või halvasti toimides enesele kahju teha. Sama on nõuandega mitte olla alp, rumal või narr. Aga mitte olla liiga õiglane või liiga õel? Kas tõesti kutsub Piibel üles olema mõõdukalt õiglane ja mõõdukalt õel, või vähemalt lubab olla mõõdukalt õiglane ja mõõdukalt õel? Kas nii, et kui oled õiglane, siis ole, aga mitte liiga õiglane, vaid mõõdukalt? Või kui oled õel, siis ole, aga mitte liiga õel, vaid mõõdukalt? Kuidas seda mõista?
Piibel ütleb, Ps 11:7, et „Issand on õiglane, ta armastab õiglust”. Kas tõesti on võimalik olla lihtsalt õiglane ja liiga õiglane? Piibel ei õpeta mõõdukat õiglust. See, kui kõrgele me küünime, on hoopis ise küsimus, aga Jeesus õpetas: „Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik!” (Mt 5:48) See on eesmärk, mille poole püüelda. Mitte seada endale madalamat eesmärki! Ilmselt peab vahepeal jälle meelde tuletama, et omast jõust on see tõepoolest võimatu, aga mitte tihedas ühenduses Issandaga. Paulus kirjutas: „Ma suudan kõik tema läbi, kes teeb mind vägevaks.” (Fl 4:13) Koguja nõuannet mitte olla liiga õiglane tuleb mõista seoses tema nõuandega mitte pidada ennast väga targaks. On olemas tõelist õiglust, mida aktsepteerib ka Jumal, ja on näilist õiglust, midagi, mida inimene oma tarkusest õiglaseks peab, aga millele Jumal annab hoopis teise hinnangu. Inimestel on kalduvus teistele hinnangu andmisel olla endale hinnangu andmisest tunduvalt rangemad. Ütles ju Jeesus: „Aga miks sa näed pindu oma venna silmas, palki iseenese silmas aga ei märka?” (Mt 7:3) Teiste suhtes ranged olles väidetakse, et ollakse õiglased. Tegelikult on see õiglus tihti mitte objektiivne, vaid subjektiivne, ollakse ülepingutatult „õiglased”. Taolise õigluse kohta kasutabki Koguja väljendit „liiga õiglane”. Teistele hinnangu andmise kohta ütles Jeesus: „Ärge tehke kohtuotsust näo järgi, vaid tehke õiglane otsus!” (Jh 7:24)
Peale subjektiivse on olemas ka silmakirjalikku, teeseldud õiglustunnet, mida võime näha Jeesust kimbutanud kirjatundjate ja variseride juures. See tuleb eriti ilmekalt välja abielurikkumiselt tabatud naise Jeesuse juurde toomise loos. „Aga kirjatundjad ja variserid tõid abielurikkumiselt tabatud naise, panid ta keskele seisma ja ütlesid Jeesusele: „Õpetaja, see naine tabati abielurikkumiselt. Mooses on Seaduses käskinud niisugused kividega surnuks visata. Mida nüüd sina ütled?”” (Jh 8:3-5) Kõrvaltvaatajaile pidi tunduma, et tegu on õiglaste meestega, kes ootasid Jeesuselt õiglast kohtuotsust, aga asi oli tõelisest õiglusest kaugel, sest Johannes lisab: „Aga seda nad ütlesid teda proovile pannes, et nad saaksid teda süüdistada.” (Jh 8:6) Jeesust süüdistada! Huvitav, millise kohtuotsuse Jeesus patuselt teolt tabatud naisele langetas? „Aga Jeesus ütles: „Ega minagi mõista sind surma. Mine, ja nüüdsest peale ära enam tee pattu!”” (Jh 8:11) Jeesusele ning selles loos esinenud kirjatundjatele ja variseridele hinnangut andes ütleksin Koguja väljendeid kasutades, et Jeesus oli õiglane – Ta ei vabandanud pattu, vaid ütles naisele, et ta edaspidi seda enam ei teeks. Kirjatundjad ja variserid olid aga „liiga õiglased”. Jeesus oli varem öelnud: „Aga minge ning õppige, mis see on: Ma ei taha ohvrit, vaid halastust!” (Mt 9:13)
Mis puutub õelatesse, siis inimeste hulgas on nii, et kuigi ka natuke halb inimene teistele eriti ei meeldi, siis teda ometi talutakse rohkem kui väga halba inimest. Jumala seisukoht on täiesti ühene: „mina ei mõista õigeks ühtegi õelat!” (2Ms 23:7) Iiobi sõber Soofar ütles: „Kas sa ei tea juba muistsest ajast, sellest ajast, kui inimene maa peale pandi, et õelate hõiskamine on üürike ja jumalatu rõõm ainult hetkeline?” (Ii 20:4,5) Ps 1:6 öeldakse: „Sest Issand tunneb õigete teed; aga õelate tee läheb hukka.” Ps 11:5: „Issand katsub läbi õige, aga õelat ja vägivalla armastajat vihkab ta hing.” Taolisi väiteid on Piiblis palju, aga kuskil ei öelda, et mõõdukalt õelat Jumal vastutusele ei võta. Seega ei tohi võtta Koguja nõuannet loana olla mõõdukalt õel, ilma et see hukutav oleks, vaid seda tuleb võtta hoiatusena mitte langeda nii sügavale, et sellest väljatulek osutub liiga raskeks, kui mitte lausa võimatuks. Jumal räägib prohvet Hesekieli kaudu: „Kas mul tõesti peaks olema hea meel õela surmast, ütleb Issand Jumal? Kas mitte sellest, et ta pöördub ära oma teedelt ja jääb elama?” (Hs 18:23) Samuti: „Ja kui õel pöördub oma õelusest, mida ta on teinud, ja teeb, mis on kohus ja õige, siis ta hoiab oma elu alles.” (Hs 18:27) Püha Vaim, kes sageli kasutab inimese manitsemiseks ja hoiatamiseks tema südametunnistust, soovib ikka inimest meeleparandusele tuua, aga kui inimene pidevalt eirab Püha Vaimu märguandeid, siis lõpuks jätab Püha Vaim ta rahule, loobub tema hoiatamisest, sest inimene on ennast Püha Vaimu hääle suhtes täiesti kurdistanud. Tulemus – inimene on küps igaveseks hukkuma. Seetõttu on Piiblis asjakohane nõuanne: „Täna, kui te kuulete tema häält, ärge tehke oma südant kõvaks!” (Hb 4:7)
Koguja hoiatab äärmustesse kaldumise eest, nagu seda tehakse ka mujal Piiblis. Näiteks Jos 1:7 „Ole ainult vahva ja hästi tugev, tehes hoolsasti kogu Seaduse järgi, mille mu sulane Mooses sulle andis; ära kaldu sellest ei paremale ega vasakule, et sa võiksid teha targasti kõikjal, kuhu sa lähed!”
