Jh 1:18 on kirjutatud: „Keegi ei ole iialgi näinud Jumalat. Ainusündinud Poeg, kes on Isa rinna najal, tema on meile teate toonud.“
Väide, et ükski inimene pole Jumalat näinud, ilmselt ei üllata, vähemalt mitte neid, kes on mujalt Piiblist midagi teistsugust lugenud. Jumala olemasolu eitajate peamine argument tugineb just tõsiasjal, et keegi pole Jumalat näinud. Mõistagi mõeldakse selle all nägemist ilmsi oma ihusilmaga, mitte nägemist unenäos või nägemuses. Samuti mitte nägemist piltlikus tähenduses – Jumala tegevuse kaudu, nagu me näeme tuule tegevust, aga mitte tuult ennast. Just seda peab silmas ka Jh 1:18. Apostel Paulus nimetab Jumalat nähtamatuks Jumalaks (Kl 1:15; 1Tm 1:17). Miks inimesed ei saa harilikult Jumalat näha? Üks põhjusi on sama, miks me tavaolukorras ei näe ka teisi mittemaise päritoluga olevusi – ingleid, kes jäävad väljapoole inimsilma nägemisvõimet. Piibel ütleb, et „Jumal on Vaim“ (Jh 4:24) ning inglite kohta, et nad on „teenijad vaimud“ (Hb 1:14). Soovi korral saavad nad võtta endile inimesele nähtava kuju ehk teha end inimesele nähtavaks, aga tavaolukorras on nad inimesele nähtamatud. Jumala mittenägemisel on ka teine põhjus. Jumal ei saa ennast inimesele näidata oma jumalikus olekus, sest patune inimene, nagu me kõik oleme, ei talu Tema nägemist. Kui Mooses, kes võis Jumalaga lähemalt suhelda kui ükski teine tema kaasaegne, soovis näha Jumala auhiilgust (2Ms 33:18), siis ütles Jumal talle: „Sa ei tohi näha mu palet, sest ükski inimene ei või mind näha ja jääda elama!“ (2Ms 33:20) Kordan juba väljaöeldud mõtet, et Jumal ei saa ennast inimesele näidata oma jumalikus olekus, täpsemini oma täielikus jumalikus auhiilguses, mis ei tähenda, et Ta ennast üldse ei näita.
Piibel räägib, et mõnikord on Jumal ennast inimestele näidanud. Kindlasti on Ta ennast näidanud selliselt, et inimene on Tema nägemist talunud ega ole Tema nägemisest ära surnud. 2Ms 24 räägitakse Jumala ja Iisraeli rahva vahelise lepingu sõlmimisest. Selle eel räägitakse, et Jumal kutsus Moosest ja veel teatud inimesi üles Siinai mäele Jumala juurde. „Ja ta ütles Moosesele: „Astuge üles Issanda juurde, sina ise, Aaron, Naadab, Abihu ja seitsekümmend Iisraeli vanemaist, ja kummardage eemalt!““ (2Ms 24:1) Pärast lepingu sõlmimise rituaali nad ka läksid. „Seejärel Mooses, Aaron, Naadab, Abihu ja seitsekümmend Iisraeli vanemaist läksid üles, ja nad nägid Iisraeli Jumalat: tema jalge all oli nagu safiiridest tehtud põrand – otsekui taevas ise oma selguses. Aga ta ei tõstnud oma kätt Iisraeli laste ülemate vastu, vaid need võisid Jumalat vaadata ning süüa ja juua.“ (2Ms 24:9-11) Nagu kontekstist selgub, nägid nad Jumalat eemalt, sest Talle ligineda lubati üksnes Moosesel (2Ms 24:2). Millisel kujul Jumal ennast neile näitas, Piibel vaikib, kuid räägib, et nad ikkagi nägid Jumalat. See, et nad nägid Jumalat, ilmutab, et Ta pole mitte mingi ebaisikuline jõud, vaid on reaalne isik, keda on võimalik näha. Põhjus, miks Jumal ennast näitas korraga rohkem kui seitsmekümnele mehele, võib olla selles, et kellelgi ei pidanud tekkima kahtlust Jumala kui reaalse isiku tegelikus kohalolekus. Mooses polnud lihtsalt nägemuses olnud, ja häälgi, mida kuuldi, ei tulnud kuskilt määratust kaugusest. Jumalat Tema täielikus jumalikus auhiilguses ei näinud aga ka Mooses, muidu poleks ta seda eraldi küsinud.
Kui tollased Iisraeli rahva vanemad nägid Jumalat, siis miks Jh 1:18 ütleb, et keegi pole iialgi Jumalat näinud? See on hea küsimus, nagu tänapäeval tavatsetakse öelda. See toob meid usu juurde, et Jumal on kolmes isikus: Isa, Poeg ja Püha Vaim. Kui Uues Testamendis kasutatakse sõna Jumal (ebajumalate kohta öeldu siin välistan), siis öeldakse seda peaaegu eranditult Jumal Isa kohta. Jeesuse maapealse elu ajal ei saanudki see teisiti olla, aga sama joon jätkub ka teistes Uue Testamendi raamatutes ja kirjutistes. Nii pole aga selle sõna kasutamisega Vanas Testamendis. Vana Testamendi ajal ehk enne Kristust ei pidanud Jumal vajalikuks Jumala isikuid eristada (mistõttu ilmselt pole see ka meil Vana Testamenti lugedes vajalik). Kui Jh 1:18 öeldakse, et keegi pole Jumalat näinud, siis öeldakse, et keegi pole Jumal Isa näinud. Just seda ütles ka Jeesus ise, nagu on kirjutatud Jh 6:46: „Mitte keegi ei ole näinud Isa peale selle, kes on Jumala juurest; see on näinud Isa.“ Seega siis, Iisraeli Jumal, keda Mooses ja ta kaaslased Siinail nägid, ei olnud Jumal Isa, vaid oli Jumal Poeg enne inimeseks saamist. Jh 1:18 ja 2Ms 24:9-11 vahel pole vastuolu.
Võib-olla sobiks siin natuke peatuda ka Jumala nime juures. Mis nimega oli Jumal, keda nad Siinail nägid? Jätkem siin arutelu teemal, kas Jumala nimi on Jehoova, nagu on meie vanemas piiblitõlkes, või Jahve, nagu on 2Ms 3:15 uuemas piiblitõlkes, või peaks seda nime hääldama kuidagi kolmandat moodi. Kuigi õigem oleks pigem kasutada nimekuju Jahve, kasutagem siin nimekuju Jehoova, nagu on meie vanemas piiblitõlkes, sest tsiteerin siin Piiblit 1968. aasta tõlkes. „Ja ta ütles Moosesele: „Astuge üles Jehoova juurde, sina ise, Aaron, Naadab, Abihu ja seitsekümmend Iisraeli vanemaist, ja kummardage eemalt.““ (2Ms 24:1 1968. a piiblitõlkes) Seega siis nägid Iisraeli rahva vanemad Jehoovat, kes oli Kristus enne inimeseks saamist. Kui keegi arvab, et Jehoova on just eranditult Jumal Isa nimi, siis eksib ta rängalt. Siin on see Poja nimi. Tõe huvides peab ütlema, et see on ka Isa nimi. Seda leiame Psalmist 110:1: „Jehoova ütles minu Issandale: „Istu mu paremale käele, kuni ma panen su vaenlased su jalgealuseks järiks!““ Siin on prohvetlikult öeldud Jumal Isa sõnad Pojale. Nagu varem öeldud, ei pidanud Jumal oluliseks enne Kristust Jumalast rääkides täpsustada, kellega jumalikest isikutest parajasti tegu on. Nii on ka nimega, mida ei ole kasutatud eranditult ühe või teise kohta.
Lõpetan Johannese lootust ja üleskutset sisaldavate sõnadega: „Vaadake, missuguse armastuse Isa on meile andnud, et meid hüütakse Jumala lasteks! Ja seda me olemegi. Sellepärast maailm ei tunne meid, sest ta ei tunne teda. Armsad, me oleme nüüd Jumala lapsed ega ole veel saanud avalikuks, mis me tulevikus oleme; aga me teame, et me tema ilmudes oleme tema sarnased, sest me näeme siis teda nagu tema on. Ja igaüks, kellel on niisugune lootus tema peale, puhastab ennast, nõnda nagu temagi on puhas.“ (1Jh 3:1-3)
