Vastates jüngrite küsimusele Jeesuse taastuleku eelse aja märkide kohta, ütles Jeesus muu hulgas ka järgmist: „Ent viigipuust õppige võrdumit: kui selle okstele tärkavad noored võrsed ja ajavad lehti, siis te tunnete ära, et suvi on lähedal. Nõnda ka teie, kui te näete kõike seda, tundke ära, et tema on lähedal, ukse taga. Tõesti, ma ütlen teile, see sugupõlv ei kao, kuni kõik see on sündinud!“ (Mt 24:32–34)
Jeesus oskas meisterlikult võrrelda nii-öelda taevaseid tõdesid oma kuulajatele tuntud igapäevaeluga seotud toimingute ja nähtustega. Nii ka seekord. Nii nagu puude puhkemine kevadel räägib peatse suve saabumisest, nii räägivad Jeesuse antud ajamärgid Tema peatsest saabumisest. Küsimust tekitab, mida mõtles Jeesus, öeldes, et see sugupõlv ei kao, kuni see kõik on sündinud. Kas Ta mõtles, et sugupõlv, kes elas ajal, mil Ta need sõnad rääkis, elab Jeesuse taastulekuni? Seda kindlasti mitte. Vastasel juhul oleks Ta seda rääkides eksinud, kuna Tema-aegne sugupõlv on ammu surnud, aga Ta pole veel tagasi tulnud. Neid sõnu rääkides ei teadnud Jeesus oma tuleku täpset aega, öeldes „Seda päeva või tundi ei tea aga keegi, ei taeva inglid ega Poeg, vaid Isa üksi.“ (Mt 24:36) Ometi ei tähenda see, et Ta oleks lootnud niipea tagasi tulla.
Oma tagasituleku viibimisele, viibimisele nende arvates, kes lootsid Tema kiiremat tulekut, osutasid mitmed Tema räägitud tähendamissõnad. Tähendamissõnades arukatest ja arututest sulasest mõtles halb sulane (või teener), et ta isand viibib (Mt 24:48; Lk 12:45). Tähendamissõnas talentidest tuli sulaste isand koju pika aja pärast (Mt 24:19). Tähendamissõnas kümnest neitsist ei tulnud peigmees nii ruttu, kui loodeti. Tema tulek viibis (Mt 25:5). Võime olla kindlad, et Jeesus teadis, mida rääkis. See „viibimine“ oli Jumala plaanides sees.
Apostel Paulus, kes ütles, et „evangeelium, mida ma olen kuulutanud, ei ole inimestelt, sest mina ei ole seda vastu võtnud ega õppinud inimeste käest, vaid Jeesuse Kristuse ilmutuse kaudu“ (Gl 1:11,12), pidi kainestama mõningaid oma kaasaegseid, kes uskusid, et Kristuse tulek on kohe-kohe käes. „Me palume aga teid, vennad, meie Issanda Jeesuse Kristuse tulemise pärast, siis kui meid kogutakse tema juurde, et te ei laseks end nii ruttu ajada segadusse ega heidutada – ei vaimu ega sõna ega kirja läbi, mis nagu pärineks meilt – , otsekui Issanda päev oleks juba käes. Ärgu ükski teid mingil kombel petku! Sest see ei juhtu enne, kui on tulnud ärataganemine ja ilmunud seadusevastane inimene, hukatuse poeg, kes paneb vastu ja tõstab enese üle kõige, mida nimetatakse jumalaks või jumalateenistuseks...“ (2Ts 2:1-4)
Ajal, mil jüngrid küsisid Jeesuselt Jeruusalemma ja templi hävitamise aega ning Jeesuse tagasituleku eelse aja tundemärke, ei osanud nad mõelda, et need on kaks eri sündmust, mida lahutab pikk aeg. Seetõttu esitasid nad selle ühe küsimusena, ja Jeesus andis sellele ka ühise vastuse, neid kahte sündmust eristamata. Meile oleks kindlasti meeldinud, kui Ta oleks rääkinud nende kahe eri sündmuse eelsete aegade tundemärkidest eraldi, aga Ta ei teinud seda. Miks? See on Tema teada. Tegelikult jäi Tal mõndagi rääkimata, kuna tollal polnud jüngrid võimelised mõistma kõike, mida Ta oleks neile öelda tahtnud. Alles nelipühal saabunud Püha Vaim pidi neile kõik selgeks tegema. Seetõttu tunnistas Jeesus veidi hiljem: „Mul on teile veel palju öelda, aga teie ei suuda seda praegu taluda. Aga kui tema, Tõe Vaim, tuleb, juhib ta teid kogu tõesse, sest tema ei räägi iseenesest, vaid ta räägib, mida kuuleb, ja ta kuulutab teile tulevasi asju.“ (Jh 16:12,13) Hoopis hiljem, hulk aega pärast nelipüha kirjutas Peetrus, et Jumala juures on hoopis teine ajakulg. „Aga selle juures, mu armsad, ärgu jäägu teie eest varjule, et Issanda juures on üks päev nagu tuhat aastat ja tuhat aastat nagu üks päev. Issand ei viivita tõotust täitmast, nii nagu mõned peavad seda viivitamiseks, vaid tema on teie vastu pikameelne, sest ta ei taha, et keegi hukkuks, vaid et kõik jõuaksid meeleparandusele.“ (2Pt 3:8,9) Kui mõelda „selle sugupõlve“ all Jeesuse kaasaegseid, siis Jeruusalemma ja templi hävitamise ajaks 70. aastal polnud see sugupõlv tõepoolest kadunud. Siis oli elus küllalt neid, kes olid Jeesust oma ihusilmaga näinud. Siiski ei ammenda Jeruusalemma ja templi hävitamine kogu ettekuulutust. Jeesus ütles: „Tõesti, ma ütlen teile, see sugupõlv ei kao, kuni kõik see on sündinud!“ (Mt 24:34) Nii peame otsima „seda sugupõlve“ Jeesuse vahetu tuleku eelsest ajast, ja selle all ei pea me mõistma sugupõlve, kes oma ihusilmaga Jeesust nägi, vaid sugupõlve, kes on oma ihusilmaga näinud Jeesuse tuleku eelse aja märke. Eelnes ju sellele Jeesuse öeldule osutamine ajamärkidele.
Võime olla kindlad, et ettekuulutatud märgid ei lõpe ega kao, enne kui Jeesus tuleb. Viimane inimpõlv, kes neid märke näeb, näeb ka Jeesuse tulekut. „Nõnda ka teie, kui te näete kõike seda, tundke ära, et tema on lähedal, ukse taga.
