Apostel Paulus kirjutas Filipi kogudusele: „Ma himustan siit lahkuda ja olla Kristusega, sest see on väga palju parem, ent ihusse jäämine on vajalikum teie pärast. Ja selles veendunult ma tean, et jään elama ja jään teie kõikide juurde teie usu edenemiseks ja rõõmuks“ (Fl 1:23-25).
Olla Kristusega, st olla Tema juures, mida Paulus siin silmas peab, on kindlasti väga palju parem kui praegune elu selles maailmas. Mitte lihtsalt parem, vaid väga palju parem! Seetõttu pole midagi imestada, et Paulus soovinuks hea meelega Kristuse juures olla. Samas polnud ta ei elust tüdinud ega tööpõlgur, vaid soovis ka heal meelel kogudust teenida. Nii kirjutaski ta natuke eespool, et teda „paeluvad mõlemad“ variandid. Surm, kuigi iseenesest ebameeldiv, oleks pääsemine selle elu muredest ja vaevast, aga Paulus ei mõelnud ainult iseendale, vaid ka teistele, pidades silmas nende vajadusi. Ta elas põhimõtte järgi, mida õpetas ka kogudusele, „et ükski ei pea silmas mitte ainult oma, vaid ka teiste kasu.“ (Fl 2:4) Seda kirja kirjutades oli Paulus Roomas vangis, oodates keisri kohut. Olles veendunud, et Kristus soovib teda selles elus veel kasutada, uskus ta, et seekord ei tule tal surra, vaid et keisri kohus mõistab ta õigeks ja vabastab vangist. Tal polnud ju riigivastast süüd ega polnud teda ka selles süüdistatud. Õigeks mõistmise lootuses oli ta ise keisri kohut soovinud, et pääseda vaenulike juutide käest, kes talle surma soovisid.
Pauluse mõtteavaldus tekitab mitmeid küsimusi. Enne nende juurde asumist tuletaksin meelde, mida Peetrus Pauluse kirjade kohta ütleb: „Ja meie Issanda pikka meelt pidage päästeks, nõnda kui ka meie armas vend Paulus teile on kirjutanud temale antud tarkust mööda. Sama ütleb ta kõikides kirjades, kus ta räägib neist asjust. Nendes on küll mõndagi raskesti mõistetavat, mida õppimata ja kõikuvad inimesed väänavad nagu muidki raamatuid iseendale hukatuseks.“ (2 Pt 3:15,16) Niisiis, mõningate Pauluse väljendite õigeks mõistmiseks on tarvis enamat kui lugemisoskust ja Piibli pealiskaudset tundmist. Kui asjasse süveneda, leiame, et ka selle artikli algkirjakoht liigitub raskesti mõistetavate hulka, mille õigeks mõistmiseks on tarvis Piiblit natuke rohkem tunda, ehkki esmapilgul tundub kõik väga lihtne olevat. Paulus vastandas ihusse jäämist ehk elama jäämist Kristusega olemisega. Paljud usuvad, et Kristuse juurde minek saabub kristlastele surres, ja et seda Paulus soovis ja lootiski. Siiski, Piiblit uurides jõuame teistsugusele järeldusele.
Alustagem sellest, mis üldse surres inimesest saab. Koguja manitseb noort mõtlema oma Loojale aegsasti, enne kui füüsilised ja vaimsed võimed hääbuvad, kuni saabub surm, mil „põrm saab jälle mulda, nõnda kui ta on olnud, ja vaim läheb Jumala juurde, kes tema on andnud.“ (Kg 12:7) Öeldus väärib tähelepanu, et Jumala juurde läheb ka selle inimese vaim, kes pole Loojale mõelnud. Koguja manitseb: „Mõtle oma Loojale“ enne, kui see kõik juhtub! Jumala juurde mineva vaimu all võime mõista elu, mille inimene on saanud Jumala käest. Ihu mulda ja vaimu Jumala juurde minek ei tähenda inimese teadlikku edasieksisteerimist ilma ihuta. Samas raamatus eespool kirjutab koguja: „Tee oma jõudu mööda kõike, mida su käsi suudab korda saata, sest surmavallas, kuhu sa lähed, ei ole tööd ega toimetust, tunnetust ega tarkust!“ (Kg 9:10) Mida iganes surmavald ka ei oleks, seal „ei ole tööd ega toimetust, tunnetust ega tarkust!“ Taavet ütles Jumala poole pöördudes: „Sest surmas ei meenutata sind. Kes surmavallas tänab sind?“ (Ps 6:6) Küll jumalakartlikud teeksid seda, kui saaksid, kui oleks teadlik edasieksisteerimine ilma ihuta. „Ei surnud kiida Issandat ega need, kes lähevad alla vaikusesse. Aga meie, me täname Issandat nüüd ja igavesti. Halleluuja!“ (Ps 115:17,18) Veel kogujalt: „Sest elavad teavad, et nad peavad surema, aga surnud ei tea enam midagi ja neil pole enam palka, sest mälestus neist ununeb. Niihästi nende armastus kui viha, samuti nende armukadeduski on ammu kadunud ja neil ei ole iialgi enam osa kõigest sellest, mis päikese all sünnib.“ (Kg 9:5,6) Pole ime, et prohvet Jesaja tõdes Jumala poole pöördudes: „Sina oled meie Isa! Aabraham ju meist ei tea ja Iisrael meid ei tunne.“ (Js 63:16)
Nelipühal jutlustades ütles Peetrus: „Taavet ei ole ju läinud taevasse...“ (Ap 2:34) Mõni väidab, et see oli Vana Testamendi aeg, aga mina olen täiesti kindel, et Uue Testamendi ajal pole asjad sugugi teisiti. Mõelgem, mida Jeesus tõotas oma jüngritele. Kõigepealt Jeesuse palve Isa poole: „Isa, ma tahan, et ka need, keda sa mulle oled andnud, oleksid minuga seal, kus mina olen...“ (Jh 17:24) Nüüd Jeesuse tõotus: „Minu Isa majas on palju eluasemeid. Kui see nõnda ei oleks, kas ma siis oleksin teile öelnud, et ma lähen teile aset valmistama. Ja kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid kaasa enese juurde, et teiegi oleksite seal, kus olen mina.“ (Jh 14:2,3) Ta ei öelnud, et saate surres minu juurde, vaid et ma tulen „tagasi ja võtan teid kaasa enese juurde, et teiegi oleksite seal, kus olen mina.“
Ka Paulus teadis ja uskus seda. Milliste sõnadega soovitas Paulus julgustada oma surnud omakseid leinavaid Tessaloonika usklikke? „Meie ei taha aga, vennad, et teil jääks teadmata nende järg, kes on läinud magama, et teie ei oleks kurvad nagu need teised, kellel ei ole lootust. Sest kui me usume, et Jeesus on surnud ja üles tõusnud, siis usume ka, et Jumal äratab Jeesuse kaudu üles need, kes koos temaga on läinud magama. Jah, seda me ütleme teile Issanda sõnana, et meie, kes me jääme üle elama Issanda tulekuni, ei jõua ette magamaläinutest, sest Issand ise tuleb sõjahüüu, peaingli hääle ja Jumala pasuna saatel alla taevast ning esmalt tõusevad üles surnud, kes on läinud magama Kristuses, pärast kistakse meid, kes me oleme üle jäänud elama, ühtviisi koos nendega pilvedes üles õhku Issandale vastu, ja nõnda me saame alati olla koos Issandaga. Julgustage siis üksteist nende sõnadega!“ (1Ts 4:13-18) Mitte, et nad on juba taevas Jeesuse juures, vaid et Jeesuse taastulekul toimub nende ülesäratamine ja nii saame olla koos Issandaga. Paulus seostas Kristusega kokkusaamist Tema tulekuga. „Aga me palume teid, vennad, meie Issanda Jeesuse Kristuse tulemise ja meie kokkusaamise pärast temaga, et te ei annaks endid niipea kõigutada sinna ja tänna eemale õigest meelest...“ (2Ts 2:1,2 1968. a. tõlkes)
Piibel nimetab surma uneks. Nagu just lugesime, teeb seda ka Paulus. Jumala jaoks pole surnu ülesäratamine suurem probleem kui meil tavalise magaja. Seetõttu on surm Jumala jaoks tõesti uni. Nii nagu magaja ei taju aja kulgu, nii ka surnu. Möödugu kasvõi tuhandeid aastaid. Paulus teadis, et kui ta surmaunest üles äratatakse, saab ta Kristusega kokku, ja see on justkui toimuks see vahetult pärast surma. Aga Kristusega olemine on väga palju parem kui selle käesoleva elu kõige meeldivamadki hetked, ebameeldivatest rääkimata. See on väärt, et seda soovida, ja Jeesus pakub seda meile.
