Ps 137:8,9 on kirjutatud: „Paabeli tütar, sa laastatav! Õnnis on see, kes sulle tasub sedamööda, kuidas sa meile oled teinud. Õnnis on see, kes võtab su väikesed lapsed ja rabab nad vastu kaljut.“
Piiblis on kirjakohti, mis tekitavad küsimusi, ja siin tsiteeritu on üks neist. Mida öeldust arvata? Need on ühe jumalakartliku juudi mõtted, kes „põdes“ selle pärast, mida babüloonlased tegid Juudamaad ja Jeruusalemma vallutades. Tema meelest oleks igati õiglane, et Babüloonia ehk Paabel kogeks sama, mida kogesid juudid babüloonlaste ehk kaldealaste poolt. Arvan, et nii mõnigi ilmalik inimene oleks temaga sama meelt, aga kas üks Jumala laps peaks niimoodi mõtlema? Olgu kuidas on vaenlase kuritegelike sõduritega, kes väärisid teenitud „tasu“, aga milles väikesed lapsed süüdi olid? Pealegi on need sõnad võetud Piiblisse, mis on Jumala Sõna. Mäejutluses kiitis Jeesus õndsaks hoopis teistsuguseid inimesi. Näiteks ütles Ta: „Õndsad on halastajad, sest nende peale halastatakse.“ (Mt 5:7) „Õndsad on rahutegijad, sest neid hüütakse Jumala lasteks.“ (Mt 5:9) „Aga mina ütlen teile: Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad...“ (Mt 5:44) Samuti ütles Ta: „Andke andeks, ja teile antakse andeks!“ (Lk 6:37)
Piiblit lugedes peaksime silmas pidama selle aja konteksti, milles see kirjutati, ja mitte lugema seda nii-öelda läbi meie kaasaja prillide. Teisiti öeldes, mitte tõlgendama seda ja andma kirjutatule hinnangut, lähtudes meie kultuuritausta ja Jumala kristliku koguduse usuelu reeglite vaatevinklist. Aeg, mil algul tsiteeritu kirja pandi, erines meie omast väga palju. Kõigepealt võib Juuda riiki nimetada teokraatlikuks s.o Jumala valitsuse all olevaks. Sõltumata sellest, kelle käes oli parajasti poliitiline võim, peeti Jumala Seadust ülimuslikuks, iseasi kui täpselt seda tegelikult järgiti. Terve riigi rahvas oli Jumala rahvas – Jumala kogudus. See oli nii olnud juba sadu aastaid. Nagu muudegi riikide, oli ka Iisraeli ja Juuda riigi kaitseks Jumala tahte kohaselt sõjavägi, mille võimekus sõltus eelkõige ustavusest Jumalale. Lahingus vaenlase sõduri tapmine polnud patt, nagu polnud patt ka surmanuhtlus kurjategija õiglase karistusena.
Kuna seekord polnud rahvas, eesotsas kuningaga, Jumalale ustav, lasi Jumal neil kannatada kaotust ja küüditada suure osa Juudamaa elanikest Paabelisse. „Ja Issand, nende vanemate Jumal, läkitas neile korduvalt sõna oma käskjalgade kaudu, sest ta tahtis säästa oma rahvast ja oma eluaset. Aga nad pilkasid Jumala käskjalgu, põlgasid tema sõnu ja tegid nalja tema prohvetitega, kuni Issanda viha tõusis oma rahva vastu, nõnda et enam ei olnud abi. Siis ta tõi nende kallale kaldealaste kuninga ja see tappis mõõgaga nende noored mehed nende pühas paigas ega andnud armu poisile ega tüdrukule, vanale ega raugale – Issand andis kõik tema kätte.“ (2Aj 36:15-17) „Ja nad põletasid Jumala koja, kiskusid maha Jeruusalemma müüri, põletasid tulega kõik selle paleed ja hävitasid kõik selle kallid asjad. Ja kes olid mõõgast üle jäänud, need viis ta Paabelisse vangi...“ (2Aj 36:19, 20) Jumal lasi sellel kõigel sündida – „ Issand andis kõik tema kätte“, ilma et Ta oleks kõike nende poolt tehtut heaks kiitnud. Prohvet Jesaja kaudu kuulutas Ta Paabelile: „Mina vihastasin oma rahva peale, teotasin oma pärisosa ja andsin nad su kätte; sina ei osutanud neile halastust, raugalegi panid peale oma üliränga ikke...“ (Js 47:6) Seetõttu ootas neid õiglane karistus, mis pidi tulema omal ajal: „Aga nüüd tasun ma Paabelile ja kõigile Kaldea elanikele teie nähes kõik nende kurja, mis nad tegid Siionile, ütleb Issand.“ (Jr 51:24)
Teiseks oli aeg enne Kristust „silm silma ja hammas hamba vastu“ aeg, mil teisele kehalise vigastuse põhjustajat võis karistada talle samasuguse vigastuse tekitamisega. Seetõttu võime 137. psalmi autorit mõista, kui ta soovis Paabelile sedasama, mida nad tegid neile. Ta soovis, et nende lastega juhtuks sama, mida nad tegid juutide lastega. Ilmselt polnud selles midagi isiklikku. Ta mõtles Jumala rahvale ja sellele tehtule. See polnud isiklik kättemaksusoov talle põhjustatu eest, vaid soov, et Jumala rahvale kurja teinud rahvas kogeks sedasama, mida nad tegid neile. 137. psalmi autor ei soovi Paabelile midagi halvemat kui seda, mida nemad põhjustasid juutidele. Ta kiidab õndsaks neid, kes selle teoks teevad – „Õnnis on see, kes sulle tasub sedamööda, kuidas sa meile oled teinud.“
Ma ei väida, et peaksime kõike 137. psalmi autori poolt öeldut heaks kiitma, veel vähem eeskujuks võtma, küll aga ütlen, et me võime teda mõista. Lõppude lõpuks on viimane sõna ikkagi Jumala öelda. Küllap mõtles ka 137. psalmi autor sama, kuigi seda siin välja ütlemata. Jumal otsustas, mida pidi Paabel oma volitusi ületades kurja tegemise eest kogema, sest ka Tema polnud kõigega nõus, nagu Ta seda prohvetite kaudu väljendas.
Mis puutub meisse, siis meie elame kristlikul ajastul, ja meie elu juhtnööriks on eespool tsiteeritud Jeesuse sõnad, nagu ka paljud teised. Samuti apostlite kirjutatud. Võib-olla umbes 600 aastat peale 137. psalmi ütles Jeesus: „Aga mina ütlen teile: Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad, et te saaksite oma taevase Isa lasteks – tema laseb ju oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale!“ (Mt 5:44, 45) Paulus kirjutas: „Ärge tasuge kellelegi kurja kurjaga, hoolitsege selle eest, mis on hea kõigi inimeste silmis! Kui võimalik, niipalju kui oleneb teist, pidage rahu kõigi inimestega! Ärge makske ise kätte, armsad, vaid andke maad Jumala vihale, sest on kirjutatud: „Minu päralt on kättemaks, mina tasun kätte“ – nii ütleb Issand. Veel enam: „Kui sinu vaenlane nälgib, toida teda, kui tal on janu, anna talle juua, sest seda tehes sa kuhjad tuliseid süsi tema pea peale!“ Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri heaga!“ (Rm 12:17-21)
