Kolmandas Johannese kirjas üheteistkümnendas salmis on kirjutatud: „Armas, ära võta eeskujuks paha, vaid head!“
Maailmas on nii palju erinevaid inimesi. Neil on erinev välimus, iseloom ja erinev käitumine. Mõned ei paista eriti millegagi silma, teised aga köidavad tähelepanu kas oma välimuse või hea või halva käitumisega. Aga, nagu öeldakse, eeskuju on nakkav. Kahjuks mitte ainult hea eeskuju. Sellest siis ka Johannese asjakohane soovitus: „Armas, ära võta eeskujuks paha, vaid head!“
Kellestki eeskuju võtmine võib olla teadlik ja tahtlik, aga ka tahtmatu. Seetõttu õpetab Piibel, et me peame valima, kellega sõbrustada, kellega mitte. Õp 22:24,25 annab head nõu: „Ära pea sõprust vihastujaga ja ära käi läbi raevutseva mehega, et sa ei harjuks tema viisidega ega valmistaks püüdepaela oma hingele.“ Ps 1:1 on kirjutatud: „Õnnis on inimene, kes ei käi õelate nõu järgi ega seisa patuste tee peal ega istu pilkajate killas.“ Heebrea poeesiale on omane sisult sama kordamine teiste sõnadega. Nii võib mõista ka selles tsitaadis öeldut. Ometi näitavad eri väljendid patust hoidumise eri tahke. Nii näiteks võib pilkajate killas istumine tähendada pilkaja olemist, aga võib-olla ka, ise pilkaja olemata, pilkajate seltskonnas viibides sellega näiliselt samastumist. Õnnis on inimene, kes ei istu pilkajate killas. Nende seltskonnas viibimine neist eristumata julgustab pilkajaid olema pilkajad ja seab ka sind ohtu muutuda samasuguseks. On olukordi, kus ollakse sunnitud viibima nende keskel, kelle iseloom ja käitumine ei avalda head mõju. Siis ei tohiks hetkekski unustada Jeesuse öeldut: „Valvake ja palvetage, et te ei satuks kiusatusse!“ (Mt 26:41) Või minnakse teadlikult nende juurde, et neid õigele teele juhatada. Siis vajame seda enam Jumala Püha Vaimu ligiolu.
Ilmselt on kõigil inimestel oma eeskujud, kelle sarnane soovitakse olla, mitte küll absoluutselt kõiges, aga vähemalt teatud osas. Mõnele on mõni kuulus inimene saanud lausa ebajumalaks, kelle sarnane soovitakse olla nii paljus kui võimalik. Vanematele inimestele on eeskujud vähem tähtsad, noortele aga sedavõrd olulisemad. Kuna halva eeskuju mõju on ohtlik, vajame head eeskuju. Piibel ütleb selge sõnaga, et pole inimest, kes poleks kunagi milleski eksinud, pattu teinud. Paulusel on seetõttu hea nõuanne: „Võtke nüüd Jumal eeskujuks nagu armastatud lapsed, ja käige armastuses, nõnda nagu Kristus meid on armastanud ja on iseenese loovutanud meie eest anniks ja ohvriks, magusaks lõhnaks Jumalale.“ (Ef 5:1,2) See, et lapsed oma vanematest eeskuju võtavad, on igati normaalne. Normaalne on ka see, et Taeva Isa lapsed Temast eeskuju võtavad. Selleks et Jumalast õigesti eeskuju võtta, peame Teda hästi tundma. Samuti seda, mis kuulub Tema kui Jumala pädevusse ja mis meie kui inimeste pädevusse, mida ei või segamini ajada. On ju maiseski perekonnas isal-emal oma pädevus, lastel oma, ja igaüks peab oma kohta teadma. Üksteist õpitakse tundma aktiivselt suheldes. Jumal räägib meiega peamiselt Piibli kaudu, aga ka Püha Vaimu märguannete kaudu. Meie räägime Jumalaga palvetades. Kuna Jumala Poeg elas mõni aeg maa peal inimesena, ja Tema elust räägivad Piiblis evangeeliumid, siis Temast on meil lihtsam eeskuju võtta. Hb 12:2,3 on kirjutatud: „Vaadakem üles Jeesusele, usu alustajale ja täidesaatjale, kes häbist hoolimata kannatas risti temale seatud rõõmu asemel ja on nüüd istunud Jumala trooni paremale käele. Võtke siis eeskujuks teda, kes on kannatanud niisugust patuste vaenu enese vastu, et te ei väsiks ega teie hing ei nõrkeks.“
Kuidas aga on teiste inimestega, nende eeskujuga meile ja meie eeskujuga neile, kas võiksime end teistega võrrelda jne? Ja mida head või halba see endaga kaasa toob? Hea eeskuju on igati positiivne. Kuid, nagu juba nimetatud sai, pole inimest, kes poleks eksinud, mistõttu on võimalik väga rängalt eksida, kui võetaks eeskuju kasvõi parima inimese nõrkusehetkel tehtud eksimusest, pidades seda normaalseks. Kui juba temasugune nii toimis, siis miks mitte meie? Aga temasugune võis seal eksida! Samas on kindlasti võimalik õppida midagi head halvimagi inimese juurest. Piibel ei välista teiste inimeste eeskuju mitte sugugi. Neid on mõneti lihtsam järgida, kuna nad on meile nii-öelda otse silma all, ja meid tabavad elus neile sarnased olukorrad. Küsimus on vaid selles, mida eeskujuks võtta, nagu õpetab meid algul tsiteeritud kirjakoht Piiblist. Apostel Paulus pakkus ennast ja oma usukaaslasi üsna mitmes kirjas oma lugejatele eeskujuks. Näiteks kirjutas ta filiplastele: „Vennad, võtke mind eeskujuks ja jälgige neid, kes elavad nõnda, nagu meie teile eeskujuks oleme.“ (Fl 3:17) Korintlastele aga: „Võtke mind eeskujuks, nagu mina võtan Kristuse!“ (1Kr 11:1) Samas ei tohi me ära unustada, et ka meist võetakse eeskuju, kas me seda teame ja tahame või mitte. Oma noorele kaastöölisele Timoteosele kirjutas Paulus: „Ärgu keegi mõtelgu üleolevalt sinu noorusest, vaid saa usklikele eeskujuks kõnes, käitumises, armastuses, usus, puhtuses!“ (1Tm 4:12) Seetõttu on meil kristlastena suur vastutus olla sellised ja käituda nõnda, et eeskuju, mida me anname, oleks ainult hea. Ise me seda ei suuda, aga pidevas ühenduses Issandaga on see võimalik.
Mis puutub enese võrdlemisse teistega, siis teisi eeskujuks võttes või ennast teiste eeskujuna nähes (nagu Paulus) eks me just seda teegi, vähemalt teatud moel ja määral, kuigi me seda võib- olla otseselt võrdlemisena ei käsitle. Sellises võrdlemises pole iseenesest midagi halba. Ilmselt pole midagi halba ka selles, kui anda objektiivne hinnang enda ja kellegi teise mingile oskusele. Näiteks, mina olen osavam tegema seda teatud tööd, tema aga teist. See on nii ja selle üle pole midagi vaielda. Iseasi on, kas sellise võrdlemise järele on ka mingi praktiline vajadus või on vaid soov millegagi uhkustada. Kui on praktiline vajadus, siis on selline võrdlus igati oma kohal. Komplitseeritumaks muutub asi, kui hakata mõtlema, kes meist on parem inimene? Usklikum, jumalakartlikum jne? Kuna alati leidub inimesi, kellest saab ennast paremaks pidada, tekib oht mõelda üleolevalt, mõelda ekslikult, et küllap peab ka Jumal minust rohkem lugu kui mõnest teisest. Ja kui ma juba nii hea olen (võrreldes patuse maailmaga), siis pole ka mingit vajadust veel paremaks saada. Võrreldes ennast kellegi paremaga, kõige parem kui võrdleme Jeesusega, leiame vajaduse ja eesmärgi, mille poole püüelda. Samas, nähes oma puudusi ei tohi sattuda masendusse või enesehaletsusse. Jumalik vägi on sellise eesmärgi poole püüdlejaile alati palve kaugusel.
Heino Lukk on emeriitpastor
