Mt 5:14–16 on kirjutatud: „Teie olete maailma valgus. Ei saa jääda märkamatuks linn, mis on mäe otsas. Ega süüdata ka lampi ja panda vaka alla, vaid lambijalale, nii et selle valgus paistab kõigile majasolijatele. Nõnda paistku teiegi valgus inimestele, et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas.“
Maailmas on mõndagi, mis ei saa jääda märkamatuks, nagu mäe otsas asuv linn. Samuti on midagi, mida oleks võimalik varjata, aga mida ei varjata, kuna see oleks ebaloomulik, nagu süüdatud lamp. Just selliste asjadega võrdles Jeesus kristlase elu, mis ei saa jääda märkamatuks. Tegelikult ei jää märkamata ka see, kui keegi käitub ebakristlikult. Mõnes olukorras, kus kristlase käitumine ei peagi erinema nii-öelda korraliku mittekristlase omast, on lühiajaliselt kindlasti võimalik mitte ära tunda, kas tegu on kristlasega. Samas peaks teatud käitumise puhul olema võimalik järeldada, et see või teine inimene küll kristlane ei ole. Näiteks tavaolukorras tänaval, poes või bussis. On loomulik, et kristlane on aus ja viisakas, aga ausaks ja viisakaks olemiseks ei pea ilmtingimata kristlane olema jne. Küll ei vääri ebaaus või ebaviisakas inimene kristlase nime, uskugu ta pealegi Jumalat ja käigu kirikus.
Kristliku elu need tahud, mis eristavad kristlasi teistest, tulevad esile kellegagi pikemalt koos olles ja eriolukordades.
Vahel on kiusatus ka eriolukorras teistest mitte eristuda – toimides Jumala Seaduse ja oma südametunnistuse vastu. Tavalisim põhjus on kartus sattuda pilkamise alla, harvem on surmaoht, vähemalt meil siin praegu. Nagu Peetrus ütleb, on neid, kes „võõrastavad, et te nendega ei jookse kaasa sellesama ulaelu voolus ja teotavad teid“ (1Pt 4:4), aga kellele see meeldib? Eriolukorrad võivad tulla ootamatult, seetõttu peaksime õigeks käitumiseks ja õigete sõnade rääkimiseks alati valmis olema. Peetrus, kellel endal oli seljataga oma Issanda salgamise kurb kogemus, oskab selle vältimiseks anda head nõu: „„Ent ärge kartke nende hirmutamist ja ärge kohkuge“, vaid pühitsege Issandat Kristust oma südames, olles alati valmis kostma igaühele, kes teilt pärib aru lootuse kohta, mis teis on. Kuid tehke seda tasadusega ja aupaklikult, omades head südametunnistust, et need, kes laimavad teie head käitumist Kristuses, jääksid häbisse just selles, milles nad teid halvustavad.“ (1Pt 3:14 – 16) Ausalt, õiglaselt ja moraalselt elamine on kristliku elu üks külgi, aga nagu Peetrus ütles, peaksid kristlased olema „alati valmis kostma igaühele, kes teilt pärib aru lootuse kohta, mis teis on“. Vahel on raske kellelegi oma usust ja lootusest rääkima hakata, aga kui küsitakse, siis olgem „alati valmis kostma igaühele, kes teilt pärib aru lootuse kohta, mis teis on“.
Mõni võib mõelda: „Kas minu usk pole mitte minu enda asi, ja mis on teistel sellega asja?“ Taolist mõtet näib esmapilgul kinnitavat Pauluse väide: „Usk, mis sul on, pea enesele Jumala ees. Õnnis on see, kes enda üle kohut ei mõista selles, mis ta leiab õige olevat.“ (Rm 14:22 1968. a. piiblitõlkes) Teiste sõnadega, hoia oma usk endale ja Jumalale ning ära seda eksponeeri! Jeesus aga rääkis, et Tema järelkäijad peavad olema Tema tunnistajad. „Tema aga ütles neile: „Ei ole teie osa teada aegu ja tunde, mis Isa on iseenese meelevallaga seadnud, vaid te saate väe Pühalt Vaimult, kes tuleb teie üle, ja te peate olema minu tunnistajad Jeruusalemmas ja kogu Juuda- ja Samaariamaal ning ilmamaa äärteni.““ (Ap 1:7,8) On ütlematagi selge, et see ülesanne ei pidanud piirduma ainult nendega, kellele Jeesus lausus need sõnad oma lahkumishetkel, sest nemad ei jõudnud kogu ilmamaale, ega pidanudki jõudma. See ülesanne on antud kõigi aegade kõikidele kristlastele. Et seda täita suuta, vajame Püha Vaimu väge, mis on meilegi kättesaadav. Ilma Püha Vaimuta see ei õnnestu. Varem oli Jeesus öelnud: „Igaüht nüüd, kes mind tunnistab inimeste ees, teda tunnistan ka mina oma Isa ees, kes on taevas. Aga igaühe, kes iganes minu ära salgab inimeste ees, tema salgan ära ka mina oma Isa ees, kes on taevas.“ (Mt 10:32,33)
Et Pauluse öeldut õigesti mõista, vaadakem konteksti. Millist usku (või usku millesse) käsib Paulus endale hoida, ilma seda teistele eksponeerimata? Enne selle juurde asumist tuletan meelde, et usuga kaasnevad nii õigused kui ka kohustused. Kohustused, ükskõik mis valdkonnas, on midagi sellist, mida ei või täitmata jätta. Õiguste kasutamine aga pole kohustuslik. Näiteks, kui mul on õigus Tallinna ühistranspordis tasuta sõita, siis see ei tähenda, et ma kindlasti pean Tallinna ühistransporti kasutama. Kirjas roomlastele tsiteeritud lõigus käsitleb Paulus söömise küsimust. Inimesed, kes on teadlikud, mille söömisele-joomisele Jumal oma heakskiidu annab, võivad üldjuhul seda kõike süüa-juua, aga nad ei pea kõike sööma-jooma, vaid võivad millestki ka loobuda. Mõnikord on millestki loobumine õigustatud just teiste pärast, kes pole sama teadlikud, et neile mitte komistuseks olla. Rm 14:1,2 kirjutas Paulus: „Võtke vastu ka usus nõder ja ärge vaielge arvamuste üle. Mõni usub, et ta võib süüa kõike, aga kes on nõder, sööb ainult taimetoitu.“ Just selle usu kohta ta ütlebki, et pea see enesele. Ära seda kasuta, kui see on vennale komistuseks. „Hea on liha mitte süüa ja veini mitte juua ja mitte teha seda, mis on su vennale komistuseks.“ (Rm 14:21) Nii ei ole Paulus sugugi Jeesusega vastuolus. Usku oma eraasjaks pidades ei saa olla Jeesuse tunnistaja.
Mõelgem korraks Peetruse salgamisloole. Kartusest soovis ja lootis ta jääda tundmatuks. Kui keegi arvas ta ära tundvat, siis salgas ta selle maha. Oleks ta kohe öelnud, et olen jah, poleks temaga ilmselt midagi juhtunud, nagu ei juhtunud Johannesega, kellega koos ta ülempreestri õue sisenes, aga Issanda salgamise patt oleks tegemata jäänud. Olgem siis julged oma Issandast tunnistama, sest „teie olete maailma valgus. Ei saa jääda märkamatuks linn, mis on mäe otsas. Ega süüdata ka lampi ja panda vaka alla, vaid lambijalale, nii et selle valgus paistab kõigile majasolijatele. Nõnda paistku teiegi valgus inimestele, et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas.“
