Jh 9:1–3 on kirjutatud: „Edasi minnes nägi Jeesus ühte sündimisest saadik pimedat inimest. Ja ta jüngrid küsisid temalt: „Rabi, kes on teinud pattu, kas tema ise või ta vanemad, et ta on sündinud pimedana?“ Jeesus vastas: „Ei ole pattu teinud tema ise ega ta vanemad, vaid temas peavad saama avalikuks Jumala teod.““
See sõnavahetus Jeesuse jüngrite ja Jeesuse vahel tõstatab mitmeid küsimusi. Kõigepealt jüngrite küsimus: „Kes on teinud pattu, kas tema ise või ta vanemad, et ta on sündinud pimedana?“ Nende küsimus peegeldab tollal juutide seas levinud arusaama, et haigused või puuded on konkreetsete pattude tulemus. Selles pole iseenesest midagi üllatavat, kuna paljud haigused ongi tingitud patustest eluviisidest. Ütles ju Jeesuski ühele terveks saanud mehele: „Vaata, sa oled saanud terveks. Ära tee enam pattu, et sinuga ei juhtuks midagi halvemat!“ (Jh 5:14) Selles on otsene vihje tema haiguse seosele tema patuga. Tänapäeva arstiteadus räägib palju eluviiside ja tervise seostest, ka vanemate, eriti ema eluviiside mõjust veel sündimata lapsele. Seega on jüngrite küsimus pimedana sündinud inimese vanemate pattude kohta igati mõistetav. Jüngrid lihtsalt tahtsid kõike teada. Jeesuse vastust jüngritele peame vaatama kogu Piibli õpetuse kontekstis. Julgen väita, et kõne all olev pimedana sündinu ja tema vanemad polnud patutud selle sõna absoluutses tähenduses, sest „kõik on pattu teinud“ (Rm 3:23). Jeesuse vastus, et ei ole pattu teinud tema ise ega ta vanemad, selgitab, et konkreetne puue polnud mingite konkreetsete pattude tulemus. Seega on meilgi hea meeles pidada, et vaatamata eluviiside ja tervise vahelistele seostele, ei ole kõikide inimeste kõik haigused ja puuded, nii meie endi kui ka teiste, alati konkreetsete pattude tulemus. Jüngrite küsimuse seda osa ja Jeesuse vastust sellele pole raske mõista. See peaks meil nüüd selge olema.
Hoopis raskem on mõista jüngrite küsimuse seda osa, milles nad soovisid teada, kas pimedana sündimine polnud tingitud tema enda võimalikust patust. See vihjab arusaamale, et inimene võis pattu teha juba enne sündimist. Seitsmenda päeva adventistide piiblikommentaar osutab juutide rabiinlikule kirjandusele, milles räägitakse juutide seas liikunud arusaamast, et inimene võis pattu teha isegi enne sündimist. Kuigi see arusaam polnud valdav – enam levinud seisukoht on olnud, et enne sündimist pole võimalik pattu teha –, oli jüngrite küsimus ilmselt ajendatud just sellest. Mis puutub Jeesuse vastusesse, siis meie oodanuks Temalt teistsugust vastust – pikemat selgitust, et enne sündimist pole võimalik pattu teha jne. Tema aga ei soovinud seda teemat käsitlema hakata, vaid piirdus selgitusega, et kõnealune puue polnud tingitud konkreetsetest pattudest. Kuna Jeesus ei lükanud ümber arusaama, et pattu on võimalik teha ka enne sündimist, siis on inimesi, kes seda usuvad. Minul, nagu ilmselt enamikul teistestki, on raske ette kujutada patu tegemist emaihus. Kui aga inimesel on mitu elu, nagu usutakse mõnes idareligioonis, siis saab rääkida eelmises elus või eelmistes eludes tehtust.
Peab kohe tunnistama, et Piibel ei toeta hingede rändamise, ümbersünni ja mitmekordse elu õpetust. Kui Piibel räägib uussünnist, siis selle all mõeldakse sama inimese nii põhjalikku muutumist mõtteviisi ja sellest tuleneva poolest, et tegu on justkui uue inimesega. Ainus teine elu, millest Piibel räägib, on pärast surnuist ülestõusmist igavene elu Jumala riigis, ikka sama inimesena, mitte kellegi teisena. Piibel ütleb, et „inimestele on seatud üks kord surra, pärast seda on aga kohus“ (Hb 9:27), üks surm pärast ühte elu, millele antakse hinnang Jumala kohtus. Piibel räägib küll ka teisest surmast, aga hoopis teises tähenduses. See tabab neid, kes ikka sama inimesena, kellena nad elasid, äratatakse surnuist mitte igaveseks eluks Jumala riigis, vaid Jumala kohtuks, hukkamõistva kohtuotsuse teada saamiseks, millele järgneb teine surm, millest enam ülestõusmist pole. Aadama järeltulijaina patustena siia maailma sündinuina on meile „seatud üks kord surra“. Teise surma asemele pakub Jumal meile Kristuse kaudu hoopis pattude andestust ja igavest elu. Valik on meie. Me võime olla need, kelle kohta Jeesus ütles, et nad „kuulevad minu häält ja mina tunnen neid ja nad järgnevad mulle ning ma annan neile igavese elu ja nad ei hukku iialgi ning keegi ei kisu neid minu käest“ (Jh 10:27,28).
