Mk 3:31–35 on kirjutatud: „Siis tulid Jeesuse ema ja ta vennad, ja väljas seistes lasksid nad teda kutsuda. Ja rahvahulk istus Jeesuse ümber, kui talle öeldi: „Vaata, su ema ja su vennad ja su õed otsivad sind väljas!“ Ent Jeesus vastas neile: „Kes on mu ema ja vennad?“ Ja silmitsedes neid, kes istusid ringis ta ümber, ütles ta: „Ennäe, mu ema ja mu vennad! Sest kes iganes teeb Jumala tahtmist, see on mu vend ja õde ja ema.“
Kas see, et Jeesus vastas teatajaile: „Kes on mu ema ja vennad?“ selle asemel, et öelda: „Aitäh, et teatasite!“ ei tundu kummalisena? Vähemalt esmapilgul tundub see lähisugulaste alavääristamisena, mida ei tahaks Jeesusest kui veatust ja laitmatust inimesest mitte kuidagi uskuda. Piibli lugemisel peame arvestama asjaoluga, et see pole romaan või jutustus, milles kirjanik on püüdnud kirjeldada ka rääkija hääletooni või näoilmet ja muud taolist, et öeldut paremini mõista. Eks ole ju nii, et sõnad omandavad hoopis erineva tähenduse, kui neid öeldakse kas tõsiselt või naljatlevalt, leebe hääletooniga või vihaselt. Piiblis on harva kirjas, kuidas midagi öeldi. Tavaliselt on tegu nii-öelda kuiva aruandega. Seetõttu on öeldu paremaks mõistmiseks tarvis ütlejat paremini tunda, samuti asjaolusid, mis tingisid nii või teisiti ütlemise.
Kas vennad, kellest siin räägitakse, olid Jeesuse poolvennad või kasuvennad, on omaette teema, millele ei hakka siin aega pühendama. Kuna Piibel nimetab neid lihtsalt vendadeks, siis teen seda siin ka mina. Kui mõelda, et Jeesuse vastus sõnumitoojatele võis sõltuda vendade täpsemast sugulusest Jeesusega või nende suhtumisest Jeesusesse, siis ema osas ei saanud küll mingeid küsimusi tekkida. Ema oli ema. Kindlasti erines ka ema suhtumine Temasse vendade omast. Vendade suhtumisest Jeesusesse kirjutab Johannes, et „Jeesuse vennad ei uskunud Temasse“ (Jh 7:5). Uskuma hakkasid nad alles pärast Jeesuse surnuist ülestõusmist. Karta võib, et neil polnud Jeesuse päritolu kohta täit selgust, et muu hulgas polnud neil ka kerge uskuda Jeesuse sünni lugu, kui neile oli sellest räägitud. Ainult emal oli Jeesuse päritolu selge, mistõttu temal ei saanud Jeesuse suhtes taolisi kahtlusi olla, kui oli vendadel.
Markus rääkis ka, miks nad seekord Jeesusega kohtuda soovisid. See küll andis Jeesusele põhjust mitte olla nendega kokku saamisest vaimustatud. Teadis ju Jeesus kes Temasse kuidas suhtus ja mida kelleltki oodata oli. „Ja Jeesus tuli koju ja taas kogunes rahvahulk, nii et nad ei saanud leibagi süüa. Ja seda kuuldes tulid ta omaksed teda kinni võtma, sest räägiti, et ta on arust ära“ (Mk 3:20, 21). Kindlasti ei ole siin koduks nimetatud Jeesuse kodu Naatsaretis, kus möödusid Jeesuse lapsepõlv ja noorus, sest vastasel korral ei pidanuks ema ja vennad väljas seisma ja laskma Jeesust välja kutsuda, kuna rahvahulga tõttu ei saanud nad Temaga kokku (Lk 8:19). Koduks nimetatud kohast loeme ka Mk 2:1: „Ja kui Jeesus tuli mõni päev hiljem taas Kapernauma, saadi kuulda, et ta on kodus.“ Tõenäoliselt oli Jeesuse koduks Kapernaumas Peetruse kodu. Kuidas olukord lahenes, sellest Markus vaikib. Uskuda võib, et lahenes hästi, vastasel korral oleks sellest kindlasti räägitud. Loota võib, et Jeesusega kokku saades veendusid vennad, et jutt Jeesuse arust ära olemisest ei vasta tõele. Aga juhendamist, kuidas toimida, mida vennad soovinuks Talle pakkuda, Ta ei vajanud.
Tulen nüüd algul tõstatatud küsimuse juurde tagasi. Kuidas mõista Jeesuse küsimust „kes on mu ema ja vennad?“ ning Tema enda vastust sellele: „Sest kes iganes teeb Jumala tahtmist, see on mu vend ja õde ja ema“ või nagu üteb Matteus: „Sest kes iganes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas, see on mu vend ja õde ja ema!“ (Mt 12:50) Luukas sõnastab Jeesuse vastuse: „Minu ema ja mu vennad on need, kes Jumala sõna kuulevad ja selle järgi teevad“ (Lk 8:21). Küsimus on, kas Jeesus alavääristas lähisugulasi või hoopis ülendas usukaaslasi kõige lähedasemate inimestega samale tasemele? Mina usun just viimast. Kahjuks tuleb selles patuses maailmas ette olukordi, kus sugulased, kes peaksid olema kõige lähedasemad, alati pole seda. Ütleb ju õpetussõnagi, et „mõni sõber on ustavam kui vend“ (Õp 18:24), öeldes seda küll pigem häid sõpru kiites kui vendadevahelisi suhteid halvustades. Lähisugulaste halbade suhete põhjusi on erinevaid. Mõnigi usklikuks saanu on kogenud, et mitteusklikud pereliikmed on temast lahti öelnud.
Mis puutub usukaaslaste võrdsustamisse vendade ja õdedega, siis seda polegi nii raske mõista, kuna ollakse sama taevase Isa lapsed. Aga ema? Kõigepealt väärib tähelepanu asjaolu, et siin ei tõsta Jeesus oma ema Maarjat teistest Jumala tahet täitvatest usklikest naistest võrratult kõrgemale, nagu paljud soovivad seda teha, vaid võrdsustab teised usklikud naised temaga. Kõigele vaatamata oli Jeesus ikkagi Jumal ja Maarja inimene, taevase Isa laps nagu teisedki, ehkki Jeesuse sünnitaja. Ta polnud ka patutu ja vajas armu nagu teisedki inimesed. Sellegipoolest ei suhtunud Jeesus emasse üleolevalt – mina olen Jumala Poeg ja Jumal, sina vaid inimene, kuigi minu ema. Tegelikult ei leia me, et Jeesus oleks üldse kellessegi üleolevalt suhtunud, mitte ka kõige vähem lugupidamist väärinud inimestesse. Seda vähem oma emasse. Oma vanemate mitteaustamist, mida Jeesuse ajalgi ette tuli, mõistis Jeesus otsustavalt hukka. „Ja Jeesus ütles neile: „Kui osavasti te teete Jumala käsu tühjaks, et aga kindlustada oma pärimust! Mooses ütles ju: „Austa oma isa ja oma ema!“ ja „Kes isa või ema sajatab, peab surma surema!“, teie aga ütlete: Kui inimene ütleb isale või emale: „Mis sinul iganes oleks minu käest saada, on korban“, see tähendab: templile pühendatud ohvriand, siis ei lase teie teda enam midagi teha isa või ema heaks, muutes Jumala sõna kehtetuks oma pärimusega, mille te olete pärinud. Ja te teete palju niisugust.““ (Mk 7:9–13) Iseasi on olukord, kui perekonnaliikmed takistavad Jumalale kuuletumist, aga see on omaette teema. Mis puutub emasse, siis olles ristil suremas, ei unustanud Jeesus teda vaatamata oma valule, mida ristil rippumine põhjustas. Silmates risti juures ema, kes oli oma poega ristil suremas nähes murest murtud, usaldas Ta tema oma armsaima jüngri Johannese hoolde. Johannes kirjutab: „Kui nüüd Jeesus nägi risti kõrval seismas oma ema ja jüngrit, keda ta armastas, siis ta ütles emale: „Naine, vaata, see on su poeg!“ Seejärel ütles ta oma jüngrile: „Vaata, see on su ema!“ Ja selsamal tunnil võttis jünger ta enda juurde.“ (Jh 19:26, 27)
Kordan veel, et Jeesus ei alavääristanud oma sugulussidemeid, eriti ema, vaid ülendas usukaaslasi kõige lähedasemate inimestega samale tasemele. Olgem meiegi Jumala sõna järgi tegijad, et Jeesus võiks meidki võtta kui oma vendi, õdesid ja emasid.
Heino Lukk on emeriitpastor
