Ilm 21:1 – 8 on kirjutatud: „Ma nägin uut taevast ja uut maad; sest esimene taevas ja esimene maa olid kadunud ning merd ei olnud enam. Ja ma nägin püha linna, uut Jeruusalemma, taevast Jumala juurest alla tulevat, valmistatud otsekui oma mehele ehitud mõrsja. Ja ma kuulsin valju häält troonilt hüüdvat: „Vaata, Jumala telk on inimeste juures ning tema asub nende juurde elama ning nemad saavad tema rahvaiks ning Jumal ise on nende juures nende Jumalaks. Tema pühib ära iga pisara nende silmist ning surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist, ning valu ei ole enam, sest endine on möödunud.“ Ja troonil istuja ütles: „Vaata, ma teen kõik uueks!“ Tema ütles: „Kirjuta, sest need sõnad on ustavad ja tõelised!“ Ja Ta ütles mulle: „See on sündinud! Mina olen A ja O, algus ja ots. Mina annan janusele ilma tasuta eluvee allikast. Võitja pärib selle kõik ning mina saan temale Jumalaks ja tema saab minule pojaks. Aga argade ja uskmatute ja jäledate ja mõrtsukate ja hoorajate ja nõidade ja ebajumalateenijate ja kõigi valetajate osa on tule ja väävliga põlevas järves, see on teine surm.““
Nagu ma ühes varasemas artiklis mainisin, ei ole ilmutusraamatu prohvetlikud ettekuulutused kirjas ettekuulutatud sündmuste toimumise kronoloogilises järjekorras. Võtkem või näiteks Ilm 21:2, kus Johannes teatab, et ta nägi uut Jeruusalemma taevast maa peale laskumas, 10. salmis aga teatab ta, et ingel näitas talle uut Jeruusalemma, mis on alles millalgi tulevikus maa peale laskumas. Ilm 21:1 ütleb Johannes, et ta nägi uut taevast ja maad, 5. salmis aga lausub troonil istuja, et Ta (alles) teeb kõik uueks. Muidugi saab seda mõista ka nii, et Jumal on muist juba uueks teinud, muist aga teeb uueks edaspidi, kui mõelda rohkema uueks tegemisele kui on inimese uueks loomine uussünnina, kuid minu jaoks ei ole see eriti loogiline. Seetõttu ei pea me arvama, et uus Jeruusalemm laskub maale alles siis, kui see on juba uueks loodud. Vastupidi, maa luuakse uueks siis, kui see juba on maa peal, nagu oli juttu ühes varasemas artiklis. Mis puutub uude taevasse, siis selle all tuleb mõista ilmselt nii maalähedast kosmost kui ka meie päikesesüsteemi ja selle planeete, kuhu inimene on kasvõi oma kosmosetehnikaga ulatunud. Vana hävingust ja uue loomisest räägib ka Peetrus 2Pt 3:10: „Siis hukkuvad taevad raginal, algained lagunevad lõõmates ning maad ja tema tegusid ei leita enam.“ Ei leidu ka enam ümber maa tiirlevaid satelliite ega mõnele planeedile saadetud kosmosetehnikat. Peetrus jätkab: „Meie ootame aga tema tõotuse järgi uusi taevaid ja uut maad, kus elab õigus.“ (2Pt 3:13)
Kõik on uus, nii inimkonna elupaik maa, elamistingimused kui ka olukorrad – „surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist, ning valu ei ole enam, sest endine on möödunud.“ Kuigi üldiselt tahab igaüks elada, on praegu olukordi, kus surm tundub ihaldusväärsem. Näiteks vaevarikka haiguse puhul, kui puudub igasugune paranemislootus. Jumal tagab igavese elu, kus pole valu ega vaeva. Lisaks füüsilise vaeva ja valu puudumisele puudub ka vaimne vaev ja hingevalu. „Meie ootame aga tema tõotuse järgi uusi taevaid ja uut maad, kus elab õigus.“ Pole kedagi, kes ahistaks või teeks liiga. Pole põhjust karta, mida toob homne päev.
Aga mõte armsatele, kes ei saanud igavest elu, vaid hukkusid? Me teame, et harilikult parandab aeg haavad. Mida pikem aeg, seda tõhusam parandus. Kui hingehaavad ei taha paraneda, siis on tavaliselt põhjus selles, et inimene selle asemel, et niiöelda eluga edasi minna, tuletab endale ise pidevalt neid hingehaavade põhjusi meelde, ega lase ajal neid parandada. Siin aga öeldakse, et Jumal „pühib ära iga pisara nende silmist“. See on midagi palju tõhusamat kui haavu parandav aeg. Kindlasti on kohane üle korrata, et mõte igavesest piinast põrgutules on ekslik. Nagu oleme varem täheldanud, ei piinle igavest elu mittesaanud läbi igaviku, vaid nende olemasolu kaob lõplikult. Seega pole vaja neid pidevalt meelde tuletada. Patu palk on surm (Rm 3:23), mitte igavene piinarikas elu põrgutules. Meie algkirjakohas oli sõnapaar teine surm (nagu ka Ilm 20:14). Need, kes hoiavad kramplikult kinni igavese põrgupiina õpetusest, ütlevad, et siin räägitakse teistsugusest surmast, mitte surmast selles tähenduses milles meie seda tavaliselt teame ja mõistame. Siiski, Piibel ei kasuta sõnapaari teistsugune surm, vaid teine surm; ei räägi mitte mingisugusest teistsugusest surmast, vaid ikka teisest surmast. Need inimesed surevad esimest korda nagu kõik, siis äratatakse üles nagu kõik, seisavad Jumala kohtujärje ees ja surevad teist korda ning rohkem neid enam üles ei äratata. Ja ongi kõik.
Jumal ütles: „Mina olen A ja O, algus ja ots. Mina annan janusele ilma tasuta eluvee allikast. Võitja pärib selle kõik ning mina saan temale Jumalaks ja tema saab minule pojaks.“ Ilma veeta pole elu, seda teavad kõik, aga eriti teravalt tuli see esile palava ja väheste sademetega kliimaga piiblimaades. Ilma Jeesuseta pole igavest elu. Seega sobib vesi kujutama Tema päästet ja seda inimestele kättesaadavaks tegevat Püha Vaimu tööd. Jeesus on eluandva vee allikas ja pakutud pääste vastu võtmine – sellest joomine. Nii sellest allikast joomine kui ka Jumala lapseks saamine ja olemine ei saa võimalikuks alles uuel maal. See toimub praegu ja siin. „Vaim ja mõrsja ütlevad: „Tule!“ Ja see, kes kuuleb, öelgu: „Tule!“ Ja januneja tulgu! Kes tahab, võtku eluvett ilma tasuta!“ (Ilm 22:17) Püha Vaim ja uus Jeruusalemm (Ilm 21:9, 10) selle kodanike ehk kogudusega (2Kr 11:2; Ef 5: 31, 32) kutsuvad: „Tule!“ Andku Jumala Püha Vaim igaühele janule sarnanevat igatsust Jumala pakutud suurepärase tuleviku järele. Mingem, joogem ja olgem kord seal, kus „surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist, ning valu ei ole enam, sest endine on möödunud.“
