Ilm 20:1–3 on kirjutatud: „Ma nägin taevast alla tulevat ingli, kellel oli sügaviku võti ja suured ahelad käes. Ja ta võttis kinni lohe, selle muistse mao, kes on Kurat ja Saatan, ning aheldas ta tuhandeks aastaks ning viskas ta sügavikku ja sulges ta luku taha ning pani pealt pitseriga kinni, et ta enam ei eksitaks rahvaid, kuni need tuhat aastat saavad täis. Pärast seda peab teda natukeseks ajaks lahti lastama.“
Nii nagu me ajakirja eelmises numbris täheldasime, kui prohvetlikult ettekuulutatud sündmused ritta seada, siis leiame järgmist: tuhandeaastane ajastu, mil kurat aheldatakse, algab „pühade ja õndsate“ surnute ülestõusmisega (Ilm 20:6), mis omakorda toimub Kristuse taastulekul (1Kr 15:22, 23). Siis toimub ka elavate Kristuse omade muutmine (1Kr 15:51–53) ja kõikide päästetute taevassevõtmine (Jh 14:3; 1Ts 4:16, 17). Patused, keda ei muudeta, ei kannata Kristuse jumalikku auhiilgust välja ja hukkuvad (2Ts 1:6–10; 1Ms 33:20). Nii ei jää siis maa peale ainsatki elavat inimest, keda Saatan saaks kiusata ja eksitada.
See, mida Johannes nägi, on ilmselgelt prohvetlik pilt, aga prohvetlik pilt on prohvetlik pilt, täis sümboleid ega ole toimuvate sündmuste nägemine selliselt, kui need sündmused tegelikult toimuvad ja neis osalevate isikute nägemine sellistena, nagu need isikud tegelikult on. Näiteks nägi prohvet Taaniel (nagu Johanneski) nägemuses kiskjaid loomi (metsalisi), ta tõesti nägi loomi!, aga Jumal ütles, et need on kuningad või kuningriigid (Tn 7:17, 23). Seega, üldiselt ei saa prohvetlikke nägemusi võtta sõna-sõnalt, tegelikult toimuva kirjeldusena (kuigi mõnikord saab). On ilmselge, et ahelad on siin sümbol tegevusvabaduse piiramisest, et ta ei saa enam eksitada rahvaid. Vähe sellest, et kuri aheldati. Ta ka visati sügavikku ning uks tema taga lukustati ja pitseeriti. See räägib tema tegevusvabaduse väga põhjalikust piiramisest. Kui maa peale ei jää ainsatki elavat inimest, keda eksitada, siis ongi tema tegevus inimeste eksitajana nii piiratud, kui üldse piirata saab.
Siin räägitud sügaviku all ei pea me mõtlema ilmtingimata mingit sügavat kuristikku või koobast, kus saatanat 1000 aastat kinni hoitakse. Jumala asupaika on kujutatud olema taeva kõrgustes. Iiob ütles Jumala kohta: „Vaata, nüüdki on mul tunnistaja taevas ja eestkõneleja kõrgustes“ (Ii 16:19) ja „Sest mis oleks muidu mu osa Jumalalt ülal ja mu pärisosa Kõigevägevamalt kõrgustes?“ (Ii 31:2) Iiobi sõber Bildad ütles: „Valitsus ja hirm on temal, kes oma kõrgustes rahu loob.“ (Ii 25:2) Sügavik on kõrguste vastand, Jumala asupaigast võimalikult kauge paik, seda eeskätt mitte füüsilises, vaid sümboolses tähenduses. Kui rääkida Saatana kinnipidamiskohast füüsilises tähenduses, siis see on planeet Maa, kust tal ei lubata lahkuda. Tähelepanu väärib kreekakeelse Piibli sõnakasutus. Ilm 20:3 sügavikuks tõlgitud kreekakeelne sõna on abyssos. See on seesama sõna, mida VT kreekakeelne tõlge Septuaginta kasutab 1Ms 1:2 Maa kohta selle tohuvabohu olekus, kui „Maa oli tühi ja paljas ja pimedus oli sügavuse peal.“
Nüüd aga taevasse võetutest. Ilm 20:6 on kirjutatud: „Õnnis ja püha on see, kes saab osa esimesest ülestõusmisest; nende üle ei ole teisel surmal meelevalda, vaid nad on Jumala ja Kristuse preestrid ning valitsevad koos temaga kuningatena tuhat aastat.“ Kuidas mõista, et nad on preestrid ja valitsevad kuningatena? Jeesus on nii preester (Hb 8:1, 2) kui ka kuningas (Ilm 19:16), see tähendab, et Ta on nii inimeste ja Jumala vahendaja kui ka valitseja. See on selge, aga lunastatud inimesed? Nad saavad ise Jumala poole pöörduda, ilma vahendajateta nagu preestrid. Peetrus kirjutas oma kaaskristlastele: „Teie aga olete „valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, omandrahvas, et te kuulutaksite tema kiidetavust“, kes teid on kutsunud pimedusest oma imelisse valgusse.“ (1Pt 2:9) Kui taevas pole kedagi, kes Jumalast midagi ei tea ja kellele on tarvis Jumalast kuulutada, siis Jumala kiitmine on päästetuile ikka omane.
Kuningad olid vanasti ka oma riigi kõrgeimad kohtunikud, kohtupidamisest räägib ka Ilm 20:4: „Ja ma nägin troone ja neid, kes nende peal istusid; ja kohus anti nende kätte“. Kui selles piiblisalmis pole öeldud, kes olid need troonidel istujad ja kohtupidajad, siis mujalt Piiblist leiame, et need on lunastatud. Jeesus rääkis oma jüngritele: „Tõesti, ma ütlen teile, kes olete mulle järgnenud, uuestisündimises, kui Inimese Poeg istub oma kirkuse troonile, istute ka teie kaheteistkümnele troonile Iisraeli kaheteistkümne suguharu üle kohut mõistma.“ (Mt 19:28) See toimub pärast Jeesuse tagasitulekut ja lunastatute taevakoju viimist, mis on ühtlasi tuhandeaastase ajastu algus, nagu eespool täheldasime. Et see kohtupidamine ei piirdu apostlite ja Iisraeli rahvaga, leiame Pauluse 1. Kirjast korintlastele: „Või ei tea teie, et ükskord mõistavad pühad kohut kogu maailma üle? Ja kui te maailma üle kohut mõistate, kas te siis ei ole pädevad otsustama pisiasjus?
Kas te ei tea, et ükskord me mõistame kohut inglitegi üle, miks siis mitte argielu asjus?“ (1Kr 6:2, 3)
Muidugi võib tekkida õigustatud küsimus: milleks see kohtupidamine, kui see, kes pääseb ja kes hukkub, on juba enne Kristuse teist tulekut otsustatud? Kindlasti peab ütlema, et kõige paremini teab seda Jumal, ja Tema ei korralda midagi mõttetut. Selle kohtupidamise peamise mõtte leiame asjaolust, et Jumal ei soovi, et Teda peaks nii-öelda kinnisilmi usaldama, kuigi Teda võib täiesti kinnisilmi usaldada. Ta soovib, et hukkaminejate elu vaadatakse üle eelkõige nende päästetute juuresolekul, kes neid tundsid. Kui kurjategijaina tuntute hukkaminek ilmselt ei ärata kelleski Jumala kohtupidamise suhtes kahtlust, siis eks hukkaminejate hulgas on ka neid, keda mõnigi lootis taevas kohata. Miks neid seal pole? Jumal soovib, et kellelegi ei saaks jääda vähimatki kahtlust, kas viimati mõni hukkaminejaist ei võinuks ikkagi igavest elu saada. Jumal soovib, et siis oleks, nagu on kirjutatud Ilm 19:1, 2: „Pärast seda ma kuulsin otsekui suure rahvahulga valju häälekõma taevast hüüdmas: „Halleluuja! Pääste ja kirkus ja vägi on meie Jumalal, sest tema kohtumõistmised on tõelised ja õiged!““ Teistegi osas on päästetutel hea teada, mida on nende heaks tehtud, et nad pöörduksid, ja kuidas nad on selle ära põlanud. Mõistukõnes, milles Jumal võrdles oma rahvast viinamäega, mis ei andnud loodetud saaki, kutsus Jumal oma rahvast prohveti kaudu üles ka Tema üle kohut mõistma: „Ja nüüd, Jeruusalemma elanikud ja Juuda mehed, mõistke ometi kohut minu ja mu viinamäe vahel! Kas oleks olnud vaja teha mu viinamäega veel midagi, mida olin jätnud tegemata?“ (Js 5:3, 4) Seega on see kohtupidamine ka Jumala õigeksmõistmine, et Ta ei ole mitte kellegi juures jätnud midagi tegemata, et ta oleks võinud samuti igaveses elus olla.
Tuhandeaastase ajastu lõppemisest ja sellele järgnevast edaspidi. Seniks, tänu Jeesusele, on meil kõigi võimalus olla päästetute hulgas.
