Apostel Paulus kirjutas korintlastele, 1Kr 15:21–23: „Et surm on tulnud inimese kaudu, siis tuleb ka surnute ülestõusmine inimese kaudu; sest nõnda nagu kõik inimesed surevad Aadamas, nõnda tehakse ka kõik elavaks Kristuses. Aga igaüks oma järjekorras: uudseviljana Kristus, pärast seda Kristuse omad tema taastulekul.“
Surmast oli juttu artikli esimeses osas, mis ilmus ajakirja eelmises numbris. Seetõttu jätkame ülestõusmise küsimusega. Surnute ülesäratamise küsimus on natuke keerulisem, kui see esmapilgul paistab. Kõik tehakse elavaks ehk äratatakse surnuist üles. Seda väitsid nii Jeesus kui ka Paulus. Kuigi siin, selles kirjas korintlastele räägib Paulus eelkõige Kristuse omade ülestõusmisest, ei mõtle ta, et need ongi kõik, kes üles äratatakse. Oma ülekuulamisel maavalitseja Feeliksi ees tunnistas Paulus, et tal „on lootus Jumala peale, et tuleb õigete ja ülekohtuste ülestõusmine“ (Ap 24:15). Prohvet Taaniel aga kirjutas: „Ja paljud neist, kes magavad mulla põrmus, ärkavad: ühed igaveseks eluks ja teised teotuseks, igaveseks põlastuseks.“ (Tn 12:2) Ta ei väitnud, et kõik ärkavad, vaid et paljud ärkavad. Paljud pole kõik. Jeesuse ja Pauluse öeldu, et äratatakse kõik, ei välista erandite võimalust, aga sel juhul on tegu ikkagi suhteliselt väiksearvulise erandiga üldjoontes kõigi juures. Võime olla kindlad, et paljude ärkamisest kirjutades Taaniel ei eksinud. Ta ei rääkinud sellest, mis üldse kunagi juhtub, vaid mis juhtub teatud konkreetsel ajahetkel, millest tema siin kirjutas. See ei välista võimalust, et millalgi ärkavad ka teised.
Kui Jeesust Suurkohtus üle kuulati, siis Ta ütles, et Tema ülekuulajad näevad Teda „tulevat taeva pilvedega“ (Mk 14:62). Ilmutusraamatus räägitakse: „Ennäe, ta tuleb pilvedega ja iga silm saab teda näha, ka need, kes tema on läbi torganud, ning kõik maa suguharud halisevad tema pärast. Jah, aamen.“ (Ilm 1:7) Jeesus teadis väga hästi, et Tema taastuleku ajaks on Tema surma süüdlased ammu surnud. Ainus võimalus Tema taastulekut näha on neil siis, kui nad selleks puhuks üles äratatakse. Järelikult – nad äratataksegi selleks puhuks üles. „Ja paljud neist, kes magavad mulla põrmus, ärkavad: ühed igaveseks eluks ja teised teotuseks, igaveseks põlastuseks.“ (Tn 12:2)
Siin, kirjas korintlastele, räägib Paulus küll, et kõik äratatakse üles, aga keskendub ainult Kristuse omade ülesäratamisele, mis toimub Tema taastulekul. Kõiki inimesi ei nimetata Kristuse omadeks, vaid ainult neid, kes Tema usus vastu võtavad. Jeesus tegi selles selge vahe. Võrreldes ennast hea karjasega ja inimesi lammastega, ütles Ta: „Teod, mida ma teen oma Isa nimel, needsamad tunnistavad minust, kuid te ei usu, sest teie ei ole minu lammaste seast. Minu lambad kuulevad minu häält ja mina tunnen neid ja nad järgnevad mulle ning ma annan neile igavese elu ja nad ei hukku iialgi ning keegi ei kisu neid minu käest.“ (Jh 10:25–28) Ühed on Jeesuse omad, teised ei ole. Enda omadele (mitte teistele) lubas Jeesus anda igavese elu. Jeesus ütles, et Tema äratab nad üles. „See ongi mu Isa tahtmine, et igaühel, kes näeb Poega ning temasse usub, oleks igavene elu, ja viimsel päeval mina äratan ta üles.“ (Jh 6:40) Ühel teisel juhul, kui Jeesus rääkis ülestõusmisest, nimetas Ta kaht ülestõusmist. „Ärge pange seda imeks; sest tuleb tund, mil kõik, kes on haudades, kuulevad tema häält ning tulevad välja: need, kes on teinud head, elu ülestõusmiseks, aga need, kes on teinud halba, hukkamõistmise ülestõusmiseks.“ (Jh 5:28, 29) Ka Paulus rääkis, et tal „on lootus Jumala peale, et tuleb õigete ja ülekohtuste ülestõusmine“ (Ap 24:15). Kui Jeesus mõelnuks ühte sündmust, mil Ta äratab ühed eluks ja teised hukkamõistmiseks, siis oleks Ta ilmselt just nii öelnudki, kuid ütles, et ühed tulevad haudadest välja „elu ülestõusmiseks“, teised aga „hukkamõistmise ülestõusmiseks“. Seega ei rääkinud Ta mitte ühest ülestõusmisest, kus ülesäratatud saavad erineva tasu, vaid kahest ülestõusmisest.
Kristuse omad (1Kr 15:23) ehk õiged (Ap 24:15) ehk õndsad ja pühad (Ilm 20:6) äratatakse Jeesuse taastulekul. Seda kirjutas Paulus ka tessalooniklastele. „Sest kui me usume, et Jeesus on surnud ja üles tõusnud, siis usume ka, et Jumal äratab Jeesuse kaudu üles need, kes koos temaga on läinud magama. Jah, seda me ütleme teile Issanda sõnana, et meie, kes me jääme üle elama Issanda tulekuni, ei jõua ette magamaläinutest, sest Issand ise tuleb sõjahüüu, peaingli hääle ja Jumala pasuna saatel alla taevast ning esmalt tõusevad üles surnud, kes on läinud magama Kristuses, pärast kistakse meid, kes me oleme üle jäänud elama, ühtviisi koos nendega pilvedes üles õhku Issandale vastu, ja nõnda me saame alati olla koos Issandaga.“ (1Ts 4:14–17)
Kuigi Jh 5:28, 29 loetust võib jääda mulje, et elu ülestõusmine ja hukkamõistmise ülestõusmine võivad toimuda samal ajal (tuleb tund, mil...), rääkis Jeesus ikkagi mitte ühest, vaid kahest ülestõusmisest, vastasel juhul poleks Ta neid nii nimetanud. Jh 5:29 tunniks tõlgitud kreekakeelne sõna ωρα (hora) tähendab ka aega, nagu see on vene keelde tõlgitud. Kui tund on meie keeles väga kitsa tähendusega, siis aeg on hoopis avarama tähendusega. Surnute ülestõusmiseks on kindel aeg. Nagu edaspidisest selgub, võib öelda ka, et teatud ajal toimub elu ülestõusmine ja teatud ajal hukkamõistmise ülestõusmine. Ehkki, nagu eespool täheldasime, toimub teatud inimestele hukkamõistmise ülestõusmine tõepoolest seoses Kristuse tagasitulekuga, nagu elu ülestõusminegi, aga see ülestõusmine hukkamõistukson tõepoolest vaid väga vähestele. Ilm 20:4–6 räägitakse ka kahest ülestõusmisest: „Ja ma nägin troone ja neid, kes nende peal istusid; ja kohus anti nende kätte; ning ma nägin nende hingi, kelle pead olid kirvega maha raiutud Jeesuse tunnistamise pärast ja Jumala sõna pärast, ja kes ei olnud kummardanud metsalist ega tema kuju ega olnud võtnud tema märki oma otsaette ega käe peale. Nad tõusid ellu ning valitsesid kuningatena koos Kristusega tuhat aastat. Aga muud surnud ei tõusnud ellu, kuni need tuhat aastat said täis. See on esimene ülestõusmine. Õnnis ja püha on see, kes saab osa esimesest ülestõusmisest; nende üle ei ole teisel surmal meelevalda, vaid nad on Jumala ja Kristuse preestrid ning valitsevad koos temaga kuningatena tuhat aastat.“ Kuna selles kirjakohas räägitakse otseselt märtritest ja nende ülestõusmisest, võib kirjutatust jääda ekslik mulje, et enne tuhandeaastase ajastu möödumist kedagi peale nende surnuist ei äratatagi. Et see nii ei ole, seda tõendab eespool kirjutatu. Siin lihtsalt rõhutatakse, et surm Jeesuse tunnistamise pärast pole kaotus, sest märtrid äratatakse üles jne. Kõik Kristuse omad, keda Ta oma taastulekul üles äratab, on õndsad ja pühad ning nende üle ei ole teisel surmal meelevalda. Need muud, kes ei tõuse Kristuse taastulekul ellu, on ülekohtused, kes äratatakse tuhat aastat hiljem. Nende üle on teisel surmal meelevald. Neist kirjutab Johannes Ilm 20:13–15: „Ja meri andis tagasi oma surnud ning surm ja surmavald andsid tagasi oma surnud ning igaühe üle mõisteti kohut tema tegude järgi. Ja surm ja surmavald visati tulejärve. See on teine surm – tulejärv. Keda iganes ei leitud olevat eluraamatusse kirjutatud, see visati tulejärve!“ (Tuhandeaastasest ajastust lähemalt aga edaspidi).
Meil on eesõigus kuuluda Kristuse omade hulka, või kui me praegu veel ei kuulu, siis võtta usus Kristus vastu ja saada Tema omaks, et olla need, kelle kohta Ta ütles: „Minu lambad kuulevad minu häält ja mina tunnen neid ja nad järgnevad mulle ning ma annan neile igavese elu ja nad ei hukku iialgi ning keegi ei kisu neid minu käest.“ (Jh 10:27, 28)
