Apostel Paulus kirjutas korintlastele, 1Kr 15:21–23: „Et surm on tulnud inimese kaudu, siis tuleb ka surnute ülestõusmine inimese kaudu; sest nõnda nagu kõik inimesed surevad Aadamas, nõnda tehakse ka kõik elavaks Kristuses. Aga igaüks oma järjekorras: uudseviljana Kristus, pärast seda Kristuse omad tema taastulekul.“
Aadam loodi patutuna, aga ta patustas ning pärandas patususe oma järglastele. Koos patuga tuli surm. Paulus kirjutas roomlastele, Rm 5:12: „Sellepärast, nii nagu üheainsa inimese kaudu on patt tulnud maailma ja patu kaudu surm, nõnda on ka surm tunginud kõikidesse inimestesse, kuna kõik on pattu teinud.“ Surm on patu tulemus, patu palk (Rm 6:23). Õigus nõuab patuse surma, aga Jumal ei soovi inimese surma. Ta pakub võimalust pattu kahetseda, et Ta saaks andestada ja anda igavest elu. Selleks, et kahetsejale võiks andestada ja et ta ei peaks surema igaveseks, tuli Jumala Poeg, Kristus Jeesus inimesena maailma ja suri patutuna inimeste eest. Jh 3:16 on kirjutatud: „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.“ Paulus kirjutas: „Ma olen teile ju kõigepealt edasi andnud seda, mida ma ka ise olen vastu võtnud: et Kristus suri meie pattude eest, nagu on kirjutatud pühades kirjades, ja et ta maeti maha ja äratati kolmandal päeval üles pühade kirjade järgi“ (1Kr 15:3–4) „ja ta on surnud kõikide eest, et elavad ei elaks enam enestele, vaid temale, kes on nende eest surnud ja üles äratatud.“ (2Kr 5:15)
Madu pettis Eevat, öeldes talle: „Te ei sure, kindlasti mitte.“ (1Ms 3:4) Ometi surid nii Eeva kui Aadam ja on surnud miljardid inimesed pärast neid ning surm on saanud meie igapäevaseks kaaslaseks. Jumalal on elu Temas endas. Johannes kirjutas, Jh 5:26: „Sest otsekui Isal on elu iseendas, nõnda on ta andnud ka Pojale, et elu on temas endas.“ Loodolevused, olgu maised või taevased, elavad kõik Jumala armust. Ainult Jumal on surematu. Paulus kirjutas Jumala kohta 1Tm 6:16: „... kellel ainsana on surematus, kes elab ligipääsmatus valguses, keda ükski inimene pole näinud ega suudagi näha.“ Levinud mõttel, et inimesel on surelik ainult ihu ja et tal on surematu hing, pole piibellikku alust. Piibel räägib küll hingest, ja sellest mitmes eri tähenduses, aga mida selle all ka mõelda, pole hing üksus, mis eksisteeriks teadlikuna edasi pärast ihu surma. Teisiti öeldes, pärast surma ei ole inimese teadlikku edasieksisteerimist teisel kujul, ilma ihuta – hinge või vaimuna. See, et surma läbi lahkunud on teadlikud sellest, mis maa peal toimub ja et nad võivad kuidagi selles osaleda, ei ole piibellik. Piibel teatab: „Sest elavad teavad, et nad peavad surema, aga surnud ei tea enam midagi ja neil pole enam palka, sest mälestus neist ununeb. Niihästi nende armastus kui viha, samuti nende armukadeduski on ammu kadunud ja neil ei ole iialgi enam osa kõigest sellest, mis päikese all sünnib.“ (Kg 9:5, 6) Prohvet Jesaja palvetas: „Sest sina oled meie Isa! Aabraham ju meist ei tea ja Iisrael meid ei tunne. Sina, Issand, oled meie Isa, muistsest ajast on su nimi Meie Lunastaja.“ (Js 63:16) Seetõttu kutsutakse meid üles: „Tee oma jõudu mööda kõike, mida su käsi suudab korda saata, sest surmavallas, kuhu sa lähed, ei ole tööd ega toimetust, tunnetust ega tarkust!“ (Kg 9:10) Ükskõik, mida surmavalla all ka mõelda, igatahes pole seal ei teadvust ega tundeid, ei armastust ega viha, ei füüsilist ega mõttetegevust, tööd ega toimetust, tunnetust ega tarkust.
Teatud inimesi ajab segadusse Piiblist pärit mõte, et surma puhul „põrm saab jälle mulda, nõnda kui ta on olnud, ja vaim läheb Jumala juurde, kes tema on andnud“ (Kg 12:7). Ükskõik, kuidas seda mõista, igatahes ei tähenda see inimese teadlikku edasieksisteerimist ilma ihuta, nagu samas pisut eespool lugeda oli, või vaimu või hingena Jumala juurde minekut. Eks vaim, mille Jumal inimesele andis, on elu, mille Jumal inimesele luues andis (vt 1Ms 2:7) ja mille surma puhul ära võtab. Kui jumalakartlik inimene pärast surma (olgu või ilma ihuta) teadvusel olles Jumala juurde läheks, oleks üsna loomulik, et ta tänaks, kiidaks ja ülistaks Jumalat. Aga surnud ei tee seda, sest nad ei saa kuidagi seda teha. Jumalakartlik kuningas Hiskija oli Jumalale tänulik surmavast haigusest paranemise eest ja ütles: „Sest surmavald ei kiida sind, surm ei ülista sind, hauda vajunud ei looda su ustavuse peale. Elav, ainult elav kiidab sind, nõnda nagu minagi teen täna: isa kuulutab lastele sinu ustavust. Issand oli valmis mind päästma, seepärast mängigem mu keelpillidel kõik oma elupäevad Issanda kojas!“ (Js 38:18–20) Sama oli öelnud ka Taavet: „Pöördu, Issand, minu poole, vabasta mu hing, päästa mind oma helduse pärast! Sest surmas ei meenutata Sind. Kes surmavallas tänab Sind?“ (Ps 6:5, 6) Peetrus ütles nelipühajutluses: „Taavet ei ole ju läinud taevasse...“ (Ap 2:34)
Paulus kirjutas roomlastele, et „patu palk on surm, aga Jumala armuand on igavene elu Kristuses Jeesuses, meie Issandas“ (Rm 6:23). Kuigi teatud tähenduses algab igavene elu usklikul juba praegu, täitub tema õnnis lootus ikkagi Issanda tulekul, mil Ta surnud üles äratab. Vahepeal on „uinak“, millest Issand äratab, nagu Ta ütles Laatsaruse surnuist äratamise puhul: „Meie sõber Laatsarus magab, kuid ma lähen teda unest äratama.“ (Jh 11:11) Seniks „teie elu on varjul ühes Kristusega Jumalas.“ (Kl 3:3 1968. a tõlkes) Jeesus tõotas, et jumalakartlikele heategijaile tasutakse mitte kohe pärast surma, vaid „õigete ülestõusmisel.“ (Lk 14:14) Pangem tähele – „õigete ülestõusmisel“. Meie algkirjakohas (1Kr 15:22) öeldi, et „nõnda nagu kõik inimesed surevad Aadamas, nõnda tehakse ka kõik elavaks Kristuses. Aga igaüks oma järjekorras: uudseviljana Kristus, pärast seda Kristuse omad tema taastulekul.“ Kõik tehakse elavaks. Kas tõesti kõik? Kristuse omad Tema taastulekul, aga teised, kes pole Tema omad? Sellest aga juba ajakirja järgmises numbris. Meie aga... lootkem Issandale ja kuulakem Teda, et meiegi juures täituksid Jeesuse sõnad: „Minu lambad kuulevad minu häält ja mina tunnen neid ja nad järgnevad mulle ning ma annan neile igavese elu ja nad ei hukku iialgi ning keegi ei kisu neid minu käest.“ (Jh 10:27, 28).
