1Aj 29:14 on kuningas Taaveti tõdemus templi ehituseks vajalike vahendite hankimise kohta ja tänu Jumalale: „Sest kes olen mina ja kes on mu rahvas, et meil on jõudu nõnda vabatahtlikult anda? Tõesti, kõik tuleb sinult ja sinu käest oleme sulle andnud!“
Huvitavalt öeldud: Jumalale antu on Jumala käest saadud! See on nagu emale või isale tehtud kingitus, mille laps on emalt või isalt saadud taskuraha eest ostnud. Aga just nii see on! Tõsiasja, et kõik, mis meil on, on Jumala käest, mõistis kuningas Taavet väga selgelt. Kui Taavetil oli südamel ehitada Jeruusalemma Jumala tempel, siis Jumal ei soovinud, et templi ehitamise au saaks osaks Taavetile, sest sõjamehena oli ta palju verd valanud. Seetõttu soovis Ta, et seda teeks mitte Taavet, vaid ta poeg Saalomon. Siiski ei jäänud Taavet, käed rüpes, ootama, mil Saalomon ehitamisega tegelema hakkab, vaid hakkas ise selleks vajalikku materjali varuma, ilmselt ostes, andes oma isiklikust varandusest ja kutsudes rahvast üles sama tegema. „Ja kuningas Taavet ütles tervele kogudusele: „Minu poeg Saalomon, ainus Jumala valitu, on noor ja vilumatu, aga töö on suur, sest see palee ei ole inimese jaoks, vaid on Issandale Jumalale. Seepärast olen ma kõigest jõust hankinud oma Jumala koja tarvis kulda kuldasjadeks, hõbedat hõbeasjadeks, vaske vaskasjadeks, rauda raud-asjadeks, puid puuasjadeks, karneoolikive ja ilustuskive, türkiise ja mosaiikkive, kõiksugu hinnalisi kive ja marmorit suurel hulgal. Ja veel enam, kuna mu Jumala koda on mulle armas, siis ma annan oma isiklikust kulla ja hõbeda varast oma Jumala koja heaks, lisaks kõigele sellele, mis ma pühakoja tarvis olen hankinud. /.../ Kes tahaks täna vabatahtlikult ka oma kätt Issanda heaks täita?“ Ja perekondade peamehed, Iisraeli suguharude vürstid, tuhande- ja sajapealikud ning kuninga tööde ülevaatajad andsid vabatahtlikke ande... Ja rahvas rõõmustas nende vabatahtlike andide pärast, sest nad olid rõõmsa südamega Issandale ande andnud; ja kuningas Taavetki oli väga rõõmus.“ (1Aj 29:1-3,6,9)
Siis Taavet kiitis ja tänas Jumalat ning soovis, et see hea Jumalale andmise meelsus ikka rahval säiliks. Samuti palus ta Jumalat oma poja Saalomoni pärast ning kutsus ka rahvast üles Jumalat kiitma: „Ja Taavet kiitis Issandat terve koguduse silma ees. Taavet ütles: „Ole kiidetud, Issand, meie isa Iisraeli Jumal, ikka ja igavesti! /.../ Rikkus ja au tulevad sinult, sina valitsed kõike, sinu käes on jõud ja vägi, sinu käes on voli kõike teha suureks ja tugevaks. Ja nüüd, meie Jumal, me täname sind, ja me ülistame sinu aulist nime! Sest kes olen mina ja kes on mu rahvas, et meil on jõudu nõnda vabatahtlikult anda? Tõesti, kõik tuleb sinult ja sinu käest oleme sulle andnud! /.../ Issand, meie Jumal, kogu see rikkus, mille oleme hankinud, et ehitada sulle koda, su pühale nimele, on sinu käest, ja sinu oma on kõik. Ja ma tean, mu Jumal, et sina katsud südame läbi ja tunned aususest rõõmu. Mina olen siirast südamest kõike seda vabatahtlikult andnud ja olen nüüd rõõmuga näinud, et ka su rahvas, kes siin on, on sulle vabatahtlikult andnud. Issand, meie vanemate Aabrahami, Iisaki ja Iisraeli Jumal, hoia seesugust meelsust igavesti oma rahva südames ja juhi nende süda enese poole! Ja anna mu pojale Saalomonile siiras süda, et ta paneks tähele su käske, manitsusi ja seadlusi, ja teeks kõike seda ning ehitaks selle palee, mille jaoks ma olen teinud ettevalmistusi!“ Siis ütles Taavet tervele kogudusele: „Kiitke nüüd Issandat, oma Jumalat!“ Ja terve kogudus kiitis Issandat, oma vanemate Jumalat, ja nad kummardasid ning heitsid Issanda ja kuninga ette.“ (1Aj 29:10,12-14,16-20)
Kui Mooses tundis, et tema elust lahkumise aeg on ligi, siis oli tal südamel enne lahkumist veel Iisraeli rahvast manitseda. Muu hulgas lausus ta ka järgmist: „Ja ära ütle oma südames: Mu oma jõud ja mu käe ramm on soetanud mulle selle varanduse, vaid tuleta meelde Issandat, oma Jumalat, et see on tema, kes annab sulle jõu varanduse soetamiseks...“ (5Ms 8:17,18) Kõik, mis meil on, on meil tänu Jumalale – meie tervis, tööoskus ja võimalus teenida. Kogu meie sissetulekust nimetab Jumal enda omaks kümnist ehk ühte kümnendikku ning ootab, et me selle Talle tagastaksime. Peale selle koguti ja kogutakse vabatahtlikke annetusi, nagu oli templi ehituseks vajalike vahendite kogumine Taaveti ajal. Kui kümnis on täpselt üks kümnendik sissetulekust, siis vabatahtliku annetuse suurust pole Pühakiri määratlenud. See oleneb konkreetsetest vajadustest ja annetaja majanduslikest võimalustest.
Seitsmenda päeva adventistide koguduse korras öeldakse: „Me oleme Jumala majapidajad, kellele Ta on usaldanud aja ja võimalused, võimed ja vara ning maa õnnistused ja ressursid. Nende õige kasutamise eest peame Temale aru andma. Teenides ustavalt Teda ja oma kaasinimesi ning makstes kümnist ja tuues annetusi Tema evangeeliumi kuulutamiseks ja Tema koguduse toetamiseks, tunnistame me, et kõik kuulub tegelikult Jumalale. Majapidaja-amet on eesõigus, mille Jumal on meile andnud, et me kasvaksime armastuses ja saavutaksime võidu isekuse ja ahnuse üle. Majapidaja rõõmustab õnnistuste pärast, mis saavad osaks teistele tema ustavuse kaudu.“
Kümnise endale jätmist, aga kümnise kõrval ka Jumala maapealsete ürituste muude annetustega mitte toetamist, kui see on vajalik ja võimalik, nimetas Jumal prohvet Malaki kaudu röövimiseks. „Kas inimene tohib Jumalat röövida? Aga teie röövite mind ja ütlete: „Kuidas me Sind röövime?“ Kümnise ja tõstelõivuga. Olge needusega neetud, et teie, kogu rahvas, mind röövite!“ (Ml 3:8-9) Paar aastat tagasi sai seoses varastamise küsimusega seda kirjakohta puudutatud, aga nagu öeldakse, kordamine on tarkuse ema. Küllap teeks ka nii mõnigi tänapäeval suured silmad, kui Jumal talle oma prohveti kaudu ütleks: „Aga teie röövite mind,“ ning küsiks samamoodi: „Kuidas me sind röövime? Kindlasti oleme me kuulnud kirikutesse sissemurdmistest, aga meie pole midagi taolist teinud! Enda teada pole me küll oma kätt sinule kuuluva külge pannud.“ Jumal vastas: „Kümnise ja tõstelõivuga.“ Tõstelõiv oli juba nimetatud annetus lisaks kümnisele. Kümnisega seoses lubab Kõikväeline Jumal inimesel isegi Teda proovida, veendumaks, et üheksa kümnendikku Jumala õnnistusega on rohkem kui kümme kümnendikku ilma Tema õnnistuseta. „Tooge kõik kümnis täies mõõdus varaaita, et mu kojas oleks toitu, ja proovige mind ometi sellega, ütleb vägede Issand. Tõesti, ma avan teile taevaluugid ja kallan teile õnnistust küllastuseni.“ (Ml 3:10) Selle tõsiasja kinnituseks võivad tänapäevalgi Jumala lapsed rääkida tuhandeid lugusid.
Puudustkannatajate abistamise kohta kirjutas Paulus muu hulgas järgmist: „Aga see on nii: kes kasinasti külvab, see ka lõikab kasinasti, ja kes rohkesti külvab, see ka lõikab rohkesti. Igaüks andku nii, nagu ta süda on lubanud, mitte nördinult või sunnitult, sest Jumal armastab rõõmsat andjat. Jumal on vägev andma teile kogu armu rikkalikult, et teil ikka oleks kõike küllaldaselt ning et te oleksite rikkad iga teo tarvis...“ (2Kr 9:6-8) Ilmselt võib sama öelda ka Jumala töö tarvis annetamise kohta.
Olgu Taaveti tõdemus ja palve meiegi oma: „Mina olen siirast südamest kõike seda vabatahtlikult andnud ja olen nüüd rõõmuga näinud, et ka su rahvas, kes siin on, on sulle vabatahtlikult andnud. Issand, meie vanemate ... Jumal, hoia seesugust meelsust igavesti oma rahva südames ja juhi nende süda enese poole!“
