1. Kirjas korintlastele 11:23-25 kirjutas Paulus: „Sest mina olen Issandalt saanud, mida ma olen andnud teilegi: et Issand Jeesus sel ööl, mil Tema ära anti, võttis leiva, tänas, murdis ja ütles: „See on minu ihu, mis teie eest antakse! Tehke seda minu mälestuseks!“ Selsamal kombel võttis Ta ka karika pärast õhtusöömaaega ja ütles: „See karikas on uus leping minu veres! Nii sagedasti kui te sellest joote, tehke seda minu mälestuseks!““
Eelmises artiklis, milles käsitlesin hingamispäeva teemat, sai nimetatud, et paljud kristlased pühitsevad Piibli hingamispäeva, nädala seitsmenda päeva, laupäeva asemel hingamispäevana nädala esimest päeva, pühapäeva, kuna see on Kristuse surnuist üles tõusmise päev. Õigustust selleks võib leida vaid Piibli pealiskaudsel lugemisel. Muidugi võib küsida: kas Kristuse ülestõusmine pole nii oluline tõsiasi, et seda ei peaks ikka ja jälle meenutama ja mälestama? Kindlasti on, aga me peaksime toimima ikka nii, nagu Issand meid Piibli vahendusel õpetab! Ja Issand ei seadustanud hingamispäeva üleviimist laupäevalt pühapäevale. Kristuse lunastustöö, mis hõlmab nii Tema surma kui ka ülestõusmist, mälestamine on täiesti olemas. Oma lunastustöö mälestamiseks seadis Issand püha-õhtusöömaaja. Kuigi selles on viide Kristuse surmale, mitte ülestõusmisele, pole tarvis neid lahutada, vaid võtta koos ühe sündmusena, nagu see tegelikult oli. Selle mälestustalituse läbiviimise sagedust Pühakiri ei määratle. Pauluse sõnul ütles Jeesus: „Nii sagedasti kui te sellest joote, tehke seda minu mälestuseks!“ (1Kr 11:25) Mõned teevad seda kord aastas, mõned kord kvartalis, mõned kord kuus, mõned võimaluse korral iga nädal.
Kirjas roomlastele 6. peatükis tõmbab Paulus paralleeli ristimise ja sellele järgneva kristliku elu ning Kristuse surma ja ülestõusmise vahele. „Kas te siis ei tea, et kes me iganes oleme Kristusesse Jeesusesse ristitud, oleme ristitud Tema surmasse? Me oleme siis koos Temaga maha maetud ristimise kaudu surmasse, et otsekui Kristus on äratatud üles surnuist Isa kirkuse läbi, nõnda võime ka meie käia uues elus. Sest kui me oleme kasvanud kokku Tema surma sarnasusega, siis võime seda olla ka ülestõusmise sarnasusega, teades, et meie vana loomus on koos Temaga löödud risti, et see patune ihu kaotataks, nii et me kunagi enam ei orjaks pattu.“ (Rm 6:3-6) Kui ristimine on harilikult ühekordne talitus, nagu Jeesus suri vaid ühe korra, siis uus kristlik elu, mida kristlane „olles kokku kasvanud“ Jeesuse „ülestõusmise sarnasusega“, peaks elama iga päev, kuniks elu. Selle uue elu kohta ütleb Paulus: „Ma olen ühes Kristusega risti löödud; nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus. Ja mida ma nüüd elan ihus, seda ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja on iseenese loovutanud minu eest.“ (Gl 2:19,20)
Püha-õhtusöömaaeg on osasaamine Jeesuse ihu ja vere sümbolitest. „Õnnistuse karikas, mida me õnnistame, – eks see ole Kristuse vere osadus? Leib, mida me murrame, – eks see ole Kristuse ihu osadus? Et leib on üks, siis ka meie, paljud, oleme üks ihu, sest me kõik saame osa sellest ühest leivast.“ (1Kr 10:16,17) Sellega me väljendame oma usku Temasse, kes on meie Issand ja Päästja. Sellest võtab osa Kristus ise, et kohtuda oma rahvaga ja kinnitada neid. Võttes sellest osa, kuulutame me rõõmsalt Issanda surma, kuni Ta tuleb. „Sest iga kord, kui te seda leiba sööte ja karikast joote, kuulutate teie Issanda surma, kuni Tema tuleb.“ (1Kr 11:26) Ettevalmistus püha-õhtusöömaajaks hõlmab enese läbikatsumist, meeleparandust ja pattude tunnistamist. „Niisiis, kes iial seda leiba sööb või Issanda karikast joob vääritul viisil, on süüdi Issanda ihu ja vere vastu. Inimene katsugu ennast läbi ja alles siis söögu sellest leivast ja joogu sellest karikast. Sest kes sööb ja joob, see sööb ja joob enesele nuhtlust, kui ta ei anna aru sellest ihust.“ (1Kr 11:27-29) Meie Issand seadis sisse alandusteenistuse (jalgade pesemise) sümboliseerimaks puhastamise uuendamist, väljendamaks valmisolekut teenida üksteist Kristuse-sarnases alanduses ning ühendamaks meie südamed armastuses. „Ja õhtusöömaajal olles, kui kurat oli juba pannud Juudas Iskarioti, Siimona poja südamesse, et ta Tema reedaks, ja kui Jeesus teadis, et Isa on andnud Tema kätte kõik ning et Ta on pärit Jumala juurest ja läheb tagasi Jumala juurde, tõusis Ta õhtusöömaajalt üles, pani oma kuue ära, võttis rätiku ning sidus selle endale vööle. Seejärel kallas Ta vett vaagnasse ning hakkas pesema jüngrite jalgu ja kuivatama rätikuga, mis oli Tal vööl.“ (Jh 13:2-5) „Peetrus ütles Talle: „Mitte mingil juhul ei pese sina mu jalgu!“ Jeesus vastas talle: „Kui mina sind ei pese, siis ei ole sul osa minuga.“ (Jh 13:8) „Kui Ta nüüd nende jalad oli pesnud ja oma kuue võtnud ning jälle lauda asunud, ütles Ta neile: „Kas te saate aru, mida ma olen teile teinud? Te hüüate mind „Õpetaja“ ja „Issand“, ja seda te ütlete õigesti, sest see ma olen. Kui nüüd mina, Issand ja Õpetaja, olen teie jalgu pesnud, siis tuleb teilgi pesta üksteise jalgu, sest ma olen teile andnud eeskuju, et teiegi teeksite nõnda, nagu mina olen teile teinud. Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, ei ole teener suurem kui ta isand ega saadik suurem kui see, kes tema on saatnud. Kui te seda teate, siis olete õndsad, kui nõnda ka teete.“ (Jh 13:12-17)
