Ilm 14:12 (1997. a piiblitõlkes) on öeldud: „Siin olgu kannatlikkust pühadel, kes hoiavad alal Jumala käske ja Jeesuse usku!“
Paaris ajakirja varasemas numbris vaatlesime kirjakohta Ilm 12:17, kus on kirjutatud: „Ja lohe vihastas naise peale ja läks sõdima nendega, kes olid jäänud üle naise soost, kes hoiavad tallel Jumala käske ning kellel on Jeesuse tunnistus.“ Lahtiseletatult öeldakse seal, et saatan on vihane koguduse peale ja võitleb nendega kes vastupidiselt usust äralangenuile on jäänud Jumala tahte teele. Osaga kogudusest on juhtunud see, et nad ei pea Jumala kõiki käske (on minetanud vähemalt mõne Jumala käsu pidamise). Ega saatan neissegi eriti armastusväärselt suhtu, aga eriline viha on tal nende vastu, kes hoiavad tallel ja peavad Jumala kõiki käske. Tänases kirjakohas Ilm 14:12 osutatakse jälle Jumala käskudele. See peab olema oluline! Eelmistes salmides (Ilm 14:9-11) hoiatatakse Jumala vastase võimu – metsalise – kummardamise eest. Siin on vastukaaluks metsalise kummardajatele pühad, „kes hoiavad alal (1968. a piiblitõlkes „peavad“) Jumala käske ja Jeesuse usku“. Nimetatud lõik on osa kolme ingli kuulutusest Ilm 14:6-12. Kuulutus „kõigile paganahõimudele ja suguharudele ja keeltele ja rahvastele“ algab üleskutsega: „Kartke Jumalat ning ülistage teda, sest tema kohtumõistmise tund on tulnud, ning kummardage teda, kes on teinud taeva ja maa ja mere ja vete allikad!“ ja lõpeb meie tänase kirjakohaga: „Siin olgu kannatlikkust pühadel, kes hoiavad alal Jumala käske ja Jeesuse usku!“ Kõiki inimesi kutsutakse üles kummardama Jumalat Loojana! See on väga ajakohane tänapäeval, kui elu ja kõige päritolu kohta levitatakse muid teooriaid!
Jumala kummardamine Loojana sisaldab hingamispäeva-käsu pidamist. „Pea meeles, et sa pead hingamispäeva pühitsema! Kuus päeva tee tööd ja toimeta kõiki oma talitusi, aga seitsmes päev on Issanda, sinu Jumala hingamispäev. Siis sa ei tohi toimetada ühtegi talitust, ei sa ise ega su poeg ja tütar, ega su sulane ja teenija, ega su veoloom ega võõras, kes su väravais on. Sest kuue päevaga tegi Issand taeva ja maa, mere ja kõik, mis neis on, ja ta hingas seitsmendal päeval: seepärast Issand õnnistas hingamispäeva ja pühitses selle.“ (2Ms 20:8-11) Pangem tähele, et „seitsmes päev on Issanda, sinu Jumala hingamispäev“. Selle põhjendus on: „Sest kuue päevaga tegi Issand taeva ja maa, mere ja kõik, mis neis on, ja ta hingas seitsmendal päeval: seepärast Issand õnnistas hingamispäeva ja pühitses selle.“ Hingamispäeva päritolu on planeet Maa loomises. Selle päeva õnnistamisest ja pühitsemisest on lugeda 1Ms 2:1-2: „Ja Jumal oli lõpetanud seitsmendaks päevaks oma töö, mis ta tegi, ja hingas seitsmendal päeval kõigist oma tegudest, mis ta oli teinud. Ja Jumal õnnistas seitsmendat päeva ja pühitses seda, sest ta oli siis hinganud kõigist oma tegudest, mis Jumal luues oli teinud.“ Nii tuletab iga nädala seitsmes päev meelde Jumala loomistööd. „Kummardage teda, kes on teinud taeva ja maa ja mere ja vete allikad!“
Kuna Jumal lõi inimese loomise kuuendal päeval, võib-olla millalgi õhtupoolikul, siis seitsmes päev – hingamispäev – oli inimesele esimene täispikk päev. See oli terve päev, mil Jumal inimesega suhtles ning Jumal soovis, et nii oleks iga järgmine seitsmes päev inimese ja Jumala eriliseks suhtluspäevaks. Et inimesel oleks sel päeval Jumalaga suhtlemiseks aega, kehtestas Jumal sellele päevale ka töökeelu. Töövaba päev on hea ja vajalik ka puhkuseks. Ideaalis on sel päeval kõik argielu mured „välja lülitatud“ ja nii puhkab inimene sel päeval ka vaimselt. Võib-olla peab ära märkima, et Jumal ei puhanud pärast kuut loomispäeva mitte sellepärast, et oli väsinud. „Kas sa ei tea? Kas sa ei ole kuulnud? Igavene Jumal, Issand, on maailma äärte Looja; tema ei väsi ega tüdi, tema mõistus on uurimatu.“ (Js 40:28) Hingamispäeva oli ja on vaja inimesele. Jeesus ütles: „Hingamispäev on seatud inimese jaoks... (1968. a tõlkes: Hingamispäev on tehtud inimese pärast...)“ (Mk 2:27)
Vastupidiselt vene keelele (samuti näiteks kreeka, hispaania ja mõningatele teistele keeltele) ei ole eesti keeles hingamispäev nädalapäeva nimi. Sellest siis küsimus, milline nädalapäev on hingamispäev? Meie riigi nagu ka paljude teiste Euroopa riikide kalendrites algab nädal esmaspäevaga ja lõpeb pühapäevaga. Selle järgi on nädala seitsmes päev pühapäev. Kristlike kirikute kalendrid aga järgivad Piibli arvestust ja neis algab nädal pühapäevaga ning lõpeb laupäevaga, mis ongi Piibli seitsmes nädalapäev. Kellele tuleb üllatusena, et seitsmes nädalapäev on laupäev, soovitan mõelda Kristuse kannatusnädalale. Jeesus löödi risti suurel reedel. Ta puhkas hauas vaiksel hingamispäeval ehk vaiksel laupäeval ja tõusis surnuist üles nädala esimesel päeval – pühapäeval. Vana Testamendi ajal nimetati hingamispäevadeks ka töökeeluga religioosseid pühi, aga kus Piiblis iganes räägitakse hingamispäevast iganädalase puhkepäeva tähenduses, mõeldakse hingamispäeva all eranditult laupäeva. See, et juudid pühitsevad laupäeva, on vist üldteada. Kristlastest pühitsevad laupäeva seitsmenda päeva adventistid, seitsmenda päeva baptistid ja veel mõne kristliku usundi liikmed. Enamus kristlasi aga pühitseb pühapäeva. Tekib küsimus, miks? Laupäeva pühitsejad võtavad Jumala käsku sõna-sõnalt. Ja õigesti teevad, sest Piibel ei anna alust teisiti toimida. Pühapäeva pühitsejad väidavad, et teevad seda Kristuse ülestõusmise mälestuseks. Kristuse ülestõusmise mälestamine on hea, aga seda ei peaks tegema laupäeva kui „Issanda, sinu Jumala“ tõelise hingamispäeva hülgamise arvel. Uues Testamendis on mõned kirjakohad, mis justkui toetavad pühapäeva pühitsemist, aga kui neid lähemalt vaadata, siis mitte üheski neist ei leia me õigustust laupäeva asendamiseks pühapäevaga. Seda ütles ka oma aja Ameerika tuntumaid katoliku kiriku kardinale James Gibbons oma raamatus „The Faith of Our Fathers“ (Meie isade usk): „Te võite Piibli läbi lugeda alates Esimesest Moosese raamatust ja lõpetades Ilmutusraamatuga, ja te ei leia ühtegi rida, mis käsiks pühitseda pühapäeva. Pühakiri käsib pühitseda laupäeva – päeva, mida me kunagi ei pühitse.”
Inimesel tekib kiusatus mõelda, et kui ta pühendab ühe päeva nädalas puhkuseks ja Jumalaga eriliseks suhtlemiseks, siis peaks see ju küll hea olema, kas see peab just ilmtingimata laupäev olema. Olgu põhjuseks raskus just laupäeva pühitseda või mõni muu „hea“ põhjus, nagu Kristuse ülestõusmispäev, siiski ei anna Piibel voli nõnda toimida. Kui Jumal peaks seda õigeks, oleks Ta seda ka otsesõnu öelnud. Kui oli mõni objektiivne põhjus, miks mõni ei saanud paasapüha pidada selleks seatud ajal, siis võis ta seda teha kuu aega hiljem. „Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes: „Räägi Iisraeli lastega ja ütle: Kui keegi teist või teie tulevastest põlvedest on roojane laiba pärast või viibib pikal teekonnal, võib ta ometi pidada paasapüha Issanda auks. Seda peetagu teise kuu neljateistkümnenda päeva õhtul... ““ (4Ms 9:9-11) Hingamispäeva pidamist mõnel teisel päeval aga pole ette nähtud. Hingamispäeva pidamisest ei tohtinud loobuda ka kiirel põllutööde hooajal. „Kuus päeva tee tööd, aga seitsmendal päeval puhka! Ka künni- ja lõikusajal pea puhkust!“ (2Ms 34:21) Kui keegi arvab, et meile eeskujuks olev Jeesus suhtus hingamispäeva „vabameelselt“, siis ta eksib rängalt. Oma käitumisega Ta vaid näitas, mida hingamispäeval sobib teha, vastupidiselt Tema kaasaegsete arvamustele. Mõeldes olukorrale, mis tabab Jeruusalemma ja selle elanikke umbes 40 aastat pärast Tema surma, ülestõusmist ja taevasse minemist, manitses Ta oma jüngreid: „Aga palvetage, et teie põgenemine ei juhtuks talvel ega hingamispäeval.“ (Mt 24:20)
Jeesuse Kristuse ilmutuses (vt Ilm 1:1!) kutsutakse kõiki Kristuse taastuleku eel elavaid inimesi kummardama Loojat – „Teda, kes on teinud taeva ja maa ja mere ja vete allikad!“ (Ilm 14:7) Samuti osutatakse pühadele, „kes hoiavad alal (peavad) Jumala käske ja Jeesuse usku“ (Ilm 14:12) vastukaaluks neile, kes on tõelise hingamispäeva pühitsemisest loobunud ning asendanud selle teise päeva pühitsemisega.
Peale kuuepäevast loomistööd puhkas Looja seitsmendal päeval ning seadis sisse hingamispäeva kui loomise mälestusmärgi kõigi inimeste jaoks. Jumala muutumatu käsuseaduse neljas käsk nõuab selle seitsmenda päeva hingamispäeva pühitsemist puhkepäevana, jumalateenistuse ja ligimese teenimise päevana – kooskõlas Jeesuse kui hingamispäeva Issanda õpetuse ja praktilise eeskujuga. Hingamispäev on rõõmsa suhtlemise päevaks Jumalaga ja üksteisega. See on sümbol meie lunastusest Kristuses, meie pühitsuse märk, meie ustavuse näitaja ning eelmaitse meie igavesest tulevikust Jumala riigis. Hingamispäev on Jumala ja Tema rahva vahelise igavese lepingu igaveseks märgiks. Pidades rõõmsalt seda püha aega reede õhtust laupäeva õhtuni, päikeseloojangust päikeseloojanguni, pühitseme me Jumala loomis- ja lunastustööd.
