Ilm 12:17 on kirjutatud: „Ja lohe vihastas naise peale ja läks sõdima nendega, kes olid jäänud üle naise soost, kes hoiavad tallel Jumala käske ning kellel on Jeesuse tunnistus.“ (1968. a piiblitõlkes „kes peavad Jumala käske ja kellel on Jeesuse tunnistus.“)
Saatan on vihane koguduse peale ja võitleb nendega, kes vastupidiselt usust äralangenuile, on üle jäänud, on jäänud Jumala tahte teele ning kellel on Jeesuse tunnistus. Seega on Jumala lõpuaja koguduse ehk ülejäänute koguduse tunnusteks Jumala käskude pidamine ja Jeesuse tunnistus. Kuna Jeesuse tunnistuse teemat sai käsitletud eelmises artiklis, siis vaadakem nüüd lähemalt Jumala käskude pidamise küsimust. Ilm 14:9-11 hoiatatakse Jumala vastase metsalise kummardamise eest, seejärel (s. 12) viidatakse pühadele, „kes hoiavad alal (1968. a piiblitõlkes: „peavad“) Jumala käske ja Jeesuse usku!“ Kui keegi arvab ekslikult, et Jumala käskude pidamine kuulus ainult Vana Testamendi, mitte Uue Testamendi aega, siis on ilmselge, et siin räägitakse Jumala käske pidavatest kristlastest, kuna neil on lisaks Jumala käskudele ka Jeesuse tunnistus ja Jeesuse usk. Seoses Kristuse ennastohverdava ristisurmaga kadus vajadus pidada neid käske, mis määrasid Vana Testamendi aegse pühamuteenistuse korra. See oli ettetähenduslik ja osutas Kristusele. Kristuse kui tõelise ohvri surma järel kadus vajadus loomohvrite ja ettetähenduslike rituaalide järele. Hoopis teine lugu on moraaliseadusega, mis on Jumala poolt antud kümne käsuna. Tegu, mis oli ebamoraalne enne Kristuse ristisurma, on ebamoraalne ka pärast, aga patukahetsuse väljenduseks pole enam tarvis ohvreid tuua ega sooritada sellega seonduvaid rituaale.
Jumal ja Ta sulane Mooses tegid ka eri seaduste vahel vahet, kui Jumal need Moosese vahendusel andis. Nimelt kirjutas Jumal 10 moraalikäsku ise kivilaudadele, mis on praktiliselt igavesed, igal juhul palju palju vastupidavamad kui papüürus või pärgament. Kui Mooses Jumala käest saadud kivilauad katki viskas, siis pidi ta nende asemele uued tegema, aga neilegi ei lasknud Jumal teksti Moosesel kirjutada, vaid kirjutas ise. Vt 5Ms 10:1-4. Muud seadused aga, mis Jumal andis, kirjutas üles Mooses tõenäoliselt papüürusele, tolleaegsele tavalisele Egiptusest pärit materjalile. Kümne käsuga kivilaudu hoiti pühamu kõige pühamas paigas käsulaudade tarvis valmistatud seaduselaeks, Moosese poolt kirja pandut, aga ei pandud seaduselaekasse. „Ja kui Mooses oli raamatusse täielikult üles kirjutanud selle Seaduse sõnad algusest lõpuni, siis käskis Mooses leviite, kes kandsid seaduselaegast, öeldes: „Võtke see Seaduse raamat ja pange ta Issanda, oma Jumala seaduselaeka kõrvale, et see oleks seal tunnistajaks sinu vastu““ (5Ms 31:24-26).
Jeesus, nähes, et Tema tegevust võidaks valesti tõlgendada ja Tema sõnu valesti mõista, ütles oma kuulajaile: „Ärge arvake, et ma olen tulnud Seadust või Prohveteid tühistama. Ma ei ole tulnud neid tühistama, vaid täitma. Tõesti, ma ütlen teile, ükski täpp ja ükski kriips ei kao Seadusest seni, kuni taevas ja maa püsivad, kuni kõik, mis sündima peab, on sündinud.“ (Mt 5:17-18) Jeesus on kõigiti meie eeskuju. Peetrus kirjutas: „Selleks te olete kutsutud, sest ka Kristus kannatas teie eest, jättes teile eeskuju, et te käiksite Tema jälgedes. „Tema ei teinud pattu ega leitud pettust Tema suust..““ (1Pt 2:21-22) Johannes aga: „Kes ütleb enese püsivat Temas, see on ka ise kohustatud käima nõnda, nagu Tema on käinud.“ (1Jh 2:6)
Jumala Seaduse ehk käskude pidamisega ei teenita ära varem tehtud pattude andestust. Pattude andestus tuleb kahetsejale üksnes Jumala armust, Jumala Poja ennastohverdava ristisurma tõttu. Paulus kirjutas: „... kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest ning mõistetakse õigeks Tema armust päris muidu, lunastuse kaudu, mis on Kristuses Jeesuses“ (Rm 3:23-24). Johannes kirjutas: „Kui me oma patud tunnistame, on Tema ustav ja õige, nõnda et Ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust.“ (1Jh 1:9) Jumala Seaduse ehk käskude pidamisega ei teenita ära ka Jumala heakskiitu ja kohta Jumala riigis. Seegi saab päästetuile osaks vaid Jumala armust. Õigupoolest ei suudagi inimene neid omast jõust pidada. Jumala lapsed peavad neid Jumalalt saadud jõust. See aga on Jumala arm. Jumala Seaduse ehk käskude otstarve on ilmutada inimesele, mis on Jumala silmis õige, mis vale ehk patt. „Seaduse tegude tõttu ei mõisteta kedagi õigeks Tema ees, sest Seaduse kaudu tuleb patutundmine.“ (Rm 3:20) Paulus ütleb veel: „Mis me siis ütleme? Kas Seadus on patt? Mitte sugugi! Kuid pattu ma poleks ära tundnud muidu kui Seaduse läbi; sest ma ei oleks himustamisest midagi teadnud, kui Seadus ei oleks öelnud: „Sa ei tohi himustada!““ (Rm 7:7) Tõepoolest, kuidas me muidu teaksime, mis on õige, mis vale? Jah, muidugi on olemas südametunnistus ja ka Püha Vaim annab märku, aga need ei välista vajadust Jumala Seaduse järele. Vastupidi, need toimivad koos. Mis puutub südametunnistusse, siis see annab märku vastavalt sellele, mida inimene teab õige või vale olevat. Mõelgem, kas Paulusel, kes ütles, et „pattu ma poleks ära tundnud muidu kui Seaduse läbi“, polnud südametunnistust või ei juhtinud teda Püha Vaim?
Iga aus inimene soovib elada nii nagu on õige, aga mõnikord jääb puudu teadmistest, teinekord suutlikkusest. Siin tulevad appi Jumala Seadus ja Püha Vaim. Jumala last ajendab Jumala käskudele kuuletuma mitte hirm karistuse ees või püüe Jumala heakskiitu ära teenida, vaid tänulikkus pääste eest ja armastus. „See ongi Jumala armastamine, et me peame Tema käske, ja Tema käsud ei ole rasked.“ (1Jh 5:3) Tsiteerin ka Seitsmenda Päeva Adventistide Koguduse korda: „Jumala käsu suured põhimõtted on ilmutatud kümnes käsus ning nende näitlikuks kehastuseks on Kristuse elu. Need väljendavad Jumala armastust, tahet ja eesmärke inimeste käitumise ja suhete osas ning on kohustuslikud kõigile inimestele kõikidel aegadel. Need eeskirjad on aluseks lepingule Jumala ja Tema rahva vahel ning mõõdupuuks Jumala kohtus. Püha Vaimu tegevuse läbi osutavad nad patule ning äratavad inimeses vajaduse tunde Päästja järele. Päästmine on täies ulatuses armust ja mitte tegudest, kuid selle viljaks on kuulekus Jumala käskudele. See kuulekus arendab kristlikku iseloomu ning loob heaolutunde. See on tõendiks meie armastusest Issanda vastu ja sellest, et me hoolime oma kaasinimestest. Usu sõnakuulelikkus osutab Kristuse väele muuta inimeste elu ning seepärast lisab jõudu kristlikule tunnistusele.“
