Apostel Pauluse kirjast roomlastele on lugeda: „Sest otsekui meil on ühes ihus palju liikmeid, aga kõigil liikmeil ei ole sama tegevus, nõnda oleme meie paljud üks ihu Kristuses, üksikult aga üksteise liikmed. Aga meil on meile antud armu järgi erinevaid armuande: olgu prohvetliku kuulutamise and, mida kasutatagu usu mõõtu mööda; olgu teenimine, mis toimugu teenimisametis; olgu keegi õpetaja, siis toimigu ta õpetajaametis; olgu keegi hingehoidja, siis toimigu ta hingehoidjaametis; kes teistele jagab, andku siira südamega; kes teist juhatab, olgu innukas; kes on hoolekandja, olgu oma ametis sõbralik.“ (Rm 12:4–8)
Kogudust on võrreldud Kristuse ihuga ja koguduse liikmeid ihu liikmetega. Nii nagu iga ihuliige või organ on kehale vajalik, nii on ka koguduse liikmetega. Mõne ihuliikme osa on silmapaistvam, teise oma mitte nii silmapaistev, aga ometi on need kõik vajalikud. Siiski pole vist ülearune meelde tuletada, et koguduse võrdlemisel inimkehaga ei tohi liigselt detailidesse laskuda – seda pole apostel mõelnud. Vastasel korral võime asjast vale pildi saada. On ilmselge, et inimkehal on organeid, ilma milleta elada pole võimalik, samas on võimalik elada ilma mõne ihuliikme või organita, kuigi needki oleksid kehale vajalikud. Teiseks peame vahet tegema koguduse liikmeks olemise ja koguduse ametite või ülesannete vajalikkuse vahel. Kui mõne ameti kohta on veel võimalik mõelda, et üks on vajalikum kui teine, siis seda ei tohi öelda ühegi koguduseliikme kohta, rääkimata sellest nagu mõni liige poleks üldsegi vajalik. Nii nagu ihu eri liikmetel ja organitel on oma eri funktsioonid nii on ka koguduse liikmetel. Paulus selgitab seda väga ilmekalt oma 1. Kirjas korintlastele: „Sest ihu ei ole üks liige, vaid paljud liikmed. Kui jalg ütleks: „Et ma ei ole käsi, siis ma ei kuulu ihusse“, kas ta sellepärast ei kuulu ihusse? Ja kui kõrv ütleks: „Et ma ei ole silm, siis ma ei kuulu ihusse“, kas ta sellepärast ei kuulu ihusse? Kui kogu ihu oleks silm, kuhu jääks siis kuulmine? Kui kogu ihu oleks kuulmine, kuhu jääks siis haistmine? Aga nüüd on Jumal seadnud iga üksiku liikme ihu külge, nõnda nagu Tema tahtis. Kui aga need kõik oleksid üks liige, kuhu jääks siis ihu? Nüüd on aga küll palju liikmeid, kuid üks ihu. Ent silm ei või öelda käele: „Mul ei ole sind tarvis!“ või jälle pea jalgadele: „Mul ei ole teid tarvis!“, vaid hoopis vastupidi – need ihuliikmed, mis tunduvad olevat nõrgemad, on tingimata vajalikud...“ (1Kr 12:14–22)
Inimesed erinevad oma sünnipäraste võimete poolest. Seetõttu sobib ühele rohkem üks elukutse, teisele teine. Näiteks üks on hea muusik, teine osav käsitööline, kolmandal on hea õpetamisoskus jne. Samas pole kõik ühtmoodi võimekad ka selles, millele neil andi on. Üks on väga andekas ja võimekas, teine pole. Nii on ka inimestega koguduses. Kindlasti soovib Jumal, et kogudusse tuleksid igasuguste võimetega inimesed, aga Ta on jätnud inimestele vaba tahte ega sunni kedagi. Näiteks oleks Jumalal hea meel, kui väga võimekas laulja laulaks kirikus Jumala kiituseks, aga kui ta valib teised esinemiskohad ja teistsugused laulud ning laulab enda auks ja kiituseks, siis on see tema valik, mida Jumal ei takista ega ka sunni teda oma valikut muutma. Jumalale meeldib seegi, kui kirikus laulab Jumalale kiitust keegi, kelle võimed on üsna tagasihoidlikud. Nii on ka teiste võimete ja andidega. Siiski ei sõltu koguduse tegevus ainult sellest, milliste võimetega inimesi juhtub kogudusse tulema. Jumal kasutas oma evangeeliumi kuulutamises nii kuulsa rabi Gamalieli juures teoloogiat õppinud Paulust kui ka ilmselt tagasihoidliku haridusega kalureid Peetrust ja Johannest, kelle kohta öeldi, et nad on „õppimata ja lihtsad mehed“ (Ap 4:13). Siiski, kui Paulus oli õppinud kuulsa rabi juures, siis Peetrus ja Johannes olid õppinud Jumala Poja juures.
Nagu juba öeldud, ei sõltu koguduse tegevus ainult sellest, milliste võimetega inimesi juhtub kogudusse tulema. Sõltumata inimeste sünnipärastest võimetest annab Jumal vastavalt oma äranägemisele inimestele oma Vaimu läbi koguduse tegevuseks vajalikke võimeid, mida nimetatakse armuandideks ja vaimuandideks. Tegelikult on ka kõik inimese sünnipärased anded ja võimed Jumala kui Looja käest, aga koguduseliikmeks saamine ei sõltu neist ja koguduse tegevus ainult neist. Armuandidest, vaimuandidest ja ametitest räägitakse mitmes Pauluse kirjas. Tsiteerin Seitsmenda Päeva Adventistide koguduse korda, kus on sellest kirjutatud kokkuvõtlikult: „Jumal annab oma koguduse kõigile liikmeile igal ajastul vaimuande, mida iga koguduseliige peab kasutama koguduse ja inimkonna ühiste huvide teenimiseks armastuses. Antud Püha Vaimu vahendusel, kes jagab igale liikmele nagu Tema tahab, varustavad need annid kogudust kõigi võimete ja oskustega, mis on vajalikud Jumala poolt temale määratud funktsioonide täitmiseks. Pühakirja järgi on nende andide hulgas usk, tervistamine, prohveteerimine, kuulutamine, õpetamine, juhtimine, lepitamine, kaastunne ning ennastohverdav teenimine ja armastus inimeste abistamiseks ja julgustamiseks. Mõned liikmed on Jumal kutsunud ja Vaimuga võidnud sellistesse koguduse poolt tunnustatud ametitesse nagu karjased, evangelistid, apostlid ja õpetajad. Need on vajalikud koguduseliikmete ettevalmistamiseks nende tööks, koguduse kasvatamiseks kuni vaimuliku küpsuseni ning ühtsuse edendamiseks usus ja Jumala tundmises. Kui koguduseliikmed Jumala mõnesuguse armu ustavate majapidajatena rakendavad neid vaimuande, on kogudus kaitstud valeõpetuste hävitava mõju eest, kasvab Jumala poolt seatud kasvamist ning ehitatakse üles usus ja armastuses. (Rm 12:4–8; 1Kr 12:9–11,27,28; Ef 4:8,11–16; Ap 6:1–7; 1Tm 3:1–13; 1Pt 4:10,11.)“
