Mt 28:18–20 on kirjutatud: „Ja Jeesus astus nende juurde ja kõneles neile: „Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.““
Tsiteeritud kirjakohas osutab Jeesus oma jüngritele ülesande andmise eel kõigepealt oma meelevallale. Ta ei saada neid oma missiooniga mõnele võõrale territooriumile, mille üle Tal meelevalda pole. Tal on kõik meelevald taevas ja maa peal, mistõttu pole kogu maal paika, kus Tema volitatutel poleks õigust oma missiooni läbi viia. Neil on Issanda volitus teha seda kogu maal, igas paigas, arvaku kohalikud võimukandjad sellest mida tahes. Issanda missiooni täitjad ei ületa Tema missiooni täites oma volitusi. Vastupidi, neid keelates ületavad oma volitusi neid keelavad võimukandjad. Mida tähendab jüngriteks tegemise missioon, mille hulka kuulub ka ristimine? Keda, millal ja kuidas ristida jne?
Kõigepealt jüngerlusest. Jünger on oma õpetaja järgija, temalt õppides, tema õpetusi ja eeskuju järgides ning tema antud ülesandeid täites. Kreekakeelne sõna, mis on eesti keelde tõlgitud sõnaga jünger, on näiteks vene keelde tõlgitud sõnaga õpilane (utšenik). Omaaja õpetajatel olid oma õpilased, jüngrid. Evangeeliumides räägitakse näiteks, et variserid nimetasid end Moosese jüngriteks (Jh 9:28). Ka Ristija Johannesel olid jüngrid. Mõned neist hakkasid kohe Jeesust järgima, kui Johannes osutas Jeesusele: „Vaata, see on Jumala Tall.“ (Jh 1:35–37) Jüngrit võib võrrelda mõne käsitöömeistri õpilasega, õpipoisiga, kes õpib ametit meistri juhendamisel, ja ameti selgeks saanuna jätkab tööd, mida tema meistergi teeb. Jeesuse jüngrid on Tema õpilased, Tema järgijad. Issanda soov on, et kõik maailma rahvad oleksid Tema õpilased, Tema järgijad, kes omakorda jätkavad seda missiooni, mille Jeesus oma esimestele jüngritele andis. Tähelepanuväärne on mõtteke Jeesuse ülempreesterlikust palvest Jh 17:20: „Aga ma ei palu üksnes nende eest, vaid ka nende eest, kes nende sõna läbi hakkavad minusse uskuma...“
Nüüd jüngriteks tegemisest. Mida tähendab teha jüngriteks? Milles see seisneb? Kes on lugenud Piiblit teistes keeltes, on märganud, et seda Jeesuse antud ülesannet on väljendatud ka teisiti, kui on eestikeelses Piiblis. Kreekakeelset sõna μαθητευσατε (matheteysate) [algvorm μαθητεύω (matheteyo)] võib tõlkida nii õpilasteks tegemiseks kui ka õpetamiseks. Inglise keelde (KJV), vene keelde ja ladina keelde (Vulgate) tõlkijad on selle sõna tõlkinud õpetamiseks. Sama on teinud Martin Luther Piiblit saksa keelde tõlkides: „Õpetage... ja ristige...“ Eesti keelde tõlkija on selle sõna tõlkinud jüngriteks tegemiseks. Seetõttu on (eriti just) eestikeelse Piibli lugejal (nagu teistelgi) hea lugeda ka Issanda sama korraldust, nagu on selle kirja pannud Markus (Mk 16:15,16): „Minge kõike maailma, kuulutage evangeeliumi kogu loodule! Kes usub ja on ristitud, see päästetakse, aga kes ei usu, mõistetakse hukka.“ Niisiis tuleb Jeesuse sõnul esmalt kuulutada evangeeliumi, rääkida Jumalat mitte tundvatele inimestele Jumalast, Tema päästeplaanist, Jeesusest kui Päästjast, õpetada inimestele Jumala teed. Seejärel tuleb neid, kes usuvad, ristida. Apostlite tegude raamatus on hea näide selle kohta. Kui Etioopia kuninganna võimukandja, kellele Filippus evangeeliumi kuulutas, soovis ristimist, ütles Filippus talle: „Kui sa usud kogu südamest, siis on see võimalik.“ (Ap 8:37)
Ristimine lähtub juutide puhastusrituaalist, nii nagu kogu kristliku usu juured on judaismis. Olid ju Ristja Johannes, Jeesus ja Ta jüngrid juudid. Pühakiri, mida nad järgisid, oli juutide Pühakiri (Vana Testament) jne. Tõe huvides peab ära märkima, et Jeesus ei olnud päri selle osaga judaismi õpetusest, mis oli vastuolus Pühakirjaga. Talituse, mida meie nimetame ristimiseks, pidid läbi tegema paganad, kui nad pöördusid juudi usku. Oli ka juute, nagu Qumranis elanud esseenidena tuntud juudi usulahu liikmed, kes niiöelda ristisid end iga päev, pestes endilt sümboolselt oma patud. Kui Issand kutsus Sauluse, keda hiljem tuntakse Pauluse nime all, siis läkitas Ta tema juurde Hananiase, kes muu hulgas ütles Saulusele: „Ja mida sa nüüd ootad? Tõuse ja lase ennast ristida ning oma patud ära pesta, appi hüüdes Tema nime!“ (Ap 22:16) Tähelepanuväärne on see, et Saulus ei pidanud ennast ise ristima, vaid pidi laskma ennast ristida. Huvitav on täheldada, et kreekakeelset sõna βαπτίζω (baptizo), mida põhiliselt kasutatakse ristimise kohta, kasutatakse evangeeliumides paaris kohas ka juutide puhastusrituaalide kohta ja on vastavalt tõlgitud pesemiseks. Näiteks Mk 7:4 (1968.a tõlkes): „ka turult tulles ei söö nad muidu kui et nad endid enne pesevad; ja palju muid asju on, mida nad on võtnud pidada, nagu karikate ja kiviriistade ja vasknõude pesemised.“ Samuti Lk 11:38 (1968.a tõlkes): „Aga variser pani imeks, kui ta nägi, et ta enne söömist ennast ei pesnud.“
Ristimist kohtame Piiblis kõigepealt seoses Ristija Johannese tegevusega. Selle järgi ongi teda kutsutud Ristija Johanneseks. Johannes oli niiöelda Jeesusele tee valmistaja. Markuse evangeeliumi algusest on lugeda: „Nõnda nagu on kirjutatud prohvet Jesaja raamatus: „Vaata, ma saadan sinu palge eele oma käskjala, kes valmistab su teed. Hüüdja hääl on kõrbes: Valmistage Issandale tee, tehke tasaseks Tema teerajad!“, nii sündis, et Ristija Johannes oli kõrbes ja kuulutas meeleparandusristimist pattude andeksandmiseks. Ja tema juurde läks kogu Juudamaa ja kõik Jeruusalemma linna rahvas ning kui nad olid oma patud üles tunnistanud, ristis Johannes nad Jordani jões.“ (Mk 1:2–5) Ka Jeesus lasi end Johannesel ristida, kuigi Tal polnud ainsatki pattu, mida üles tunnistada. Edasi loeme juba Jeesuse, õigemini küll Jeesuse volitusel Tema jüngrite poolt teostatud ristimistest. Jh 3:22 on kirjutatud: „Pärast seda läks Jeesus oma jüngritega Juudamaale; Ta viibis seal koos nendega ja ristis.“ Natuke hiljem on öeldud: „Kui nüüd Issand sai teada, et variserid olid kuulnud, et Jeesus teeb jüngriteks ja ristib rohkem inimesi kui Johannes – kuigi Jeesus ise ei ristinud, vaid Tema jüngrid – , jättis Ta Juudamaa ja läks tagasi Galileasse.“ (Jh 4:1–3)
Johannes ristis inimesi siis, „kui nad olid oma patud üles tunnistanud“. Kindlasti järgis sama põhimõtet ka Jeesus. Ristimise tingimuseks polnud ainult pattude tunnistamine, vaid ka elu muutus. Seetõttu ütles Johannes neile, kes küsisid, mida nad tegema peaksid, seda, mida neil teha tuleb. (Vt Lk 3:10–14) Neile, kes mõtlesid piirduda vaid välise rituaaliga ütles ta: „Kandke nüüd meeleparandusele kohast vilja.“ (Mt 3:8) Kui mõni aasta hiljem olid paljud küsimuse ees, mida teha, ütles Peetrus neile: „Parandage meelt ja igaüks teist lasku ennast ristida...“ (Ap 2:38) „Kes nüüd tema sõna vastu võtsid, need ristiti...“ (Ap 2:41)
Kuigi ristimist veeprotseduurina saab vaadata pattudest puhtaks pesemisena, siis tõeliselt pattudest puhtaks pesemine see siiski pole. Nagu juutide tseremoniaalsed pesemised olid vaid sümbolid sisemise inimese sügavamast puhastamisest, nii on ka kristlik ristimine ainult sisemise kogemuse sümbol. Peetrus ütleb, et see „ei ole lihaliku rüveduse kõrvaldamine, vaid hea südametunnistuse taotlemine Jumalalt Jeesuse Kristuse ülestõusmise kaudu“ (1Pt 3:21). Seitsmenda Päeva Adventistide Koguduse korras on kirjutatud: „Ristimise kaudu tunnistame me oma usku Jeesuse Kristuse surmasse ja ülestõusmisesse ning näitame, et oleme surnud patule ja soovime elada uut elu. Sellega me tunnistame Kristust oma Issandaks ja Päästjaks, saame Tema rahvaks ja Tema kogudus võtab meid oma liikmeks. Ristimine sümboliseerib meie ühendust Kristusega, pattude andestust ja Püha Vaimu vastuvõtmist. See toimub üleni vette kastmise läbi ning eeldab usu tunnistamist Jeesusesse ja tõendit patukahetsusest. Sellele eelneb instrueerimine Pühakirjas ja selle õpetuste vastuvõtmine.“
Piibelliku ristimise moodus tuleb väga selgesti välja ristimiseks tõlgitud kreekakeelse sõna βαπτίζω (baptizo) tähendusest. See sõna tähendab üleni sisse kastmist, mitte piserdamist või peale valamist. Selliselt sobib see sümboliseerima vanale patusele elule surnud olemuse matmist ja üles tõusmist uuele, jumalakartlikule elule. Paulus selgitab ristimistalituse tähendust Rm 6:3-6: „Kas te siis ei tea, et kes me iganes oleme Kristusesse Jeesusesse ristitud, oleme ristitud Tema surmasse? Me oleme siis koos Temaga maha maetud ristimise kaudu surmasse, et otsekui Kristus on äratatud üles surnuist Isa kirkuse läbi, nõnda võime ka meie käia uues elus. Sest kui me oleme kasvanud kokku Tema surma sarnasusega, siis võime seda olla ka ülestõusmise sarnasusega, teades, et meie vana loomus on koos Temaga löödud risti, et see patune ihu kaotataks, nii et me kunagi enam ei orjaks pattu.“
Õpetamine ja õppimine jätkub ka pärast ristimist.
