Ilm 12:17 on kirjutatud: „Ja lohe vihastas naise peale ja läks sõdima nendega, kes olid jäänud üle naise soost, kes hoiavad tallel Jumala käske [1968.a tõlkes: kes peavad Jumala käske] ning kellel on Jeesuse tunnistus.“
Selles ühes lauses on nii palju sümboleid! Selleks et mõista, mida öelda tahetakse, on tarvis kõigepealt teada kasutatud sümbolite tähendust.
Lohe kohta öeldakse pisut eespool (Ilm 12:9): „Suur lohe... see muistne madu, keda hüütakse Kuradiks ja Saatanaks, kes eksitab kogu ilmamaad“.
Naine on Piibli sümboolikas kogudus. Oma suhet kogudusega võrdleb Jumal abieluga. Prohvet Jesaja ütles tollasele kogudusele, Iisraeli rahvale: „Sest sinu Looja on su mees, vägede Issand on Tema nimi; sinu Lunastaja on Iisraeli Püha, Teda nimetatakse kogu maailma Jumalaks. Sest nagu hüljatud ja sügavasti kurvastatud naist kutsub sind Issand. Ja noorpõlve naine – kas teda saakski põlata? ütleb su Jumal.“ (Js 54:5, 6) Prohvet Jeremija vahendusel rääkis Jumal neile, kes olid ustavusest Jumalale taganenud: „Aga otsekui naine on truuduseta oma eluseltsilise vastu, nõnda olete teie, Iisraeli sugu, olnud truuduseta minu vastu, ütleb Issand.“ (Jr 3:20) Apostel Paulus kirjutas Korintoses olevale kogudusele: „Sest ma olen kiivas teie pärast jumaliku kiivusega, kuna ma olen teid kihlanud üheleainsale mehele, et teid puhta neitsina esitada Kristusele.“ (2Kr 11:2)
Loogiline on järeldada, et nende all, kes on naise soost, mõeldakse koguduse liikmeid. Kui kõne all on kristliku aja kogudus, siis selle liikmete kohta võib kasutada ka sõna kristlased. Kuna siin räägitakse neist, „kes olid jäänud üle naise soost,“ siis peab osaga koguduseliikmeist ehk osaga kogudusest (kuna koguduseliikmed moodustavad koguduse) olema midagi juhtunud, et neist on osa üle jäänud.
Sõna jääk, mis tähendabki üle jäänuid, kasutatakse Piiblis näiteks hävingust pääsenute kohta. Kui assüürlased vallutasid Iisraeli Põhja-kuningriigi ning küüditasid valdava osa elanikest mujale, sest nad olid Jumalast taganenud, siis Lõuna-kuningriik Juuda pääses, kuna nende pealinna Jeruusalemma ei lasknud Jumal neil vallutada. Jumal kuulutas prohvet Jesaja kaudu kuningas Hiskijale: „Ja Juuda soost pääsenu, tema jääk, juurdub taas alt ja kannab vilja pealt. Sest Jeruusalemmast tuleb välja jääk ja Siioni mäelt pääsenu. Seda teeb Issanda püha viha!“ (2Kn 19:30, 31) Mõnikümmend aastat hiljem kuulutas prohvet Sefanja Hiskija pojapojapoja Joosija ajal, et Jumal viib ka Juudamaal ja Jeruusalemmas läbi „puhastustöö“ – hävitab ebajumalateenijad. Ta kuulutas, et hävitusest pääsenud jääk elab õiglast, jumalakartlikku elu. „Sel päeval pole sul vaja häbeneda ühegi oma teo pärast, millega sa oled üles astunud minu vastu, sest siis ma kõrvaldan su keskelt su ülemeelikud hooplejad, ja sa ei ole enam ülbe mu pühal mäel. Aga ma jätan su keskele alles vaese ja viletsa rahva, ja need otsivad pelgupaika Issanda nimes. Iisraeli jääk ei tee ülekohut ega räägi valet ja nende suus ei leidu kavalat keelt.“ (Sf 3:11-13) Siin seostub üle jäämine (või alles jäämine) jumalakartusega. Prohvet Eelija kurtis Jumalale: „Ma olen tõsiselt ägestunud Issanda, vägede Jumala pärast, sest Iisraeli lapsed on hüljanud sinu lepingu, nad on kiskunud maha sinu altarid ja on mõõgaga tapnud sinu prohvetid. Mina üksi olen üle jäänud ja nad püüavad võtta mu hinge.“ Öelduga võis Eelija mõelda eelkõige seda, et ta on ainus järele jäänud Jumala prohvet, ainus tõeline Jumala sõnumite edastaja, kuna teised Jumala prohvetid on tapetud, aga võis mõelda ka, et ta on ainus Jumalale tõeliselt ustavaks jäänu. Seda meenutab ka apostel Paulus oma Kirjas roomlastele: „Jumal pole ära tõuganud oma rahvast, keda Ta on ette ära tundnud. Kas te siis ei tea, mida Pühakiri ütleb Eelija loos, kuidas ta kaebab Jumala ees Iisraeli peale: „Issand, nad on tapnud sinu prohvetid ja maha kiskunud sinu altarid. Mina üksi olen järele jäänud, ja nad püüavad ka minu hinge!“ Kuid mida ütleb talle Jumala vastus? „Ma olen enesele alles jätnud seitse tuhat meest, kes ei ole nõtkutanud põlvi Baali ees.““ (Rm 11:2-4) Siin kasutab Paulus Eelija lugu ja Jumala vastust Eelijale näitamaks, et Kristuse hülgamise tõttu pole Jumal (kogu) Iisraeli rahvast hüljanud. „Nõnda siis on ka nüüdsel ajal jääk alles jäänud armuvaliku järgi.“ (Rm 11:5) Miks kasutab Paulus Iisraeli rahvast kõneldes sõna jääk, öeldes, et see on alles? Iisrael rahvana polnud Pauluse ajal kuskile kadunud, nii et sellest oleks vaid osa järele (või üle) jäänud. Omaette küsimus on kui paljud olid jäänud Jumalale ustavaks. Kristuse vastuvõtmine või hülgamine ilmutas nende tõelist suhtumist Jumalasse. Johannes kirjutas Iisraeli rahva enamuse suhtumise kohta Kristusesse: „Ta tuli omade keskele, ent omad ei võtnud Teda vastu.“ (Jh 1:11) Jeesus ise ütles: „Kes ei austa Poega, see ei austa ka Isa, kes on Tema läkitanud.“ (Jh 5:23) Johannes kirjutas veel: „Kes iganes salgab Poja, sellel pole ka Isa; kes tunnistab Poega, sellel on ka Isa.“ (1Jh 2:23) „Ühelgi, kes astub üle Kristuse õpetusest ega püsi selles, ei ole Jumalat. Kes püsib Kristuse õpetuses, sellel on nii Isa kui ka Poeg.“ (2Jh 9) Nii nimetab Paulus (Jumalale ustavaks) jäägiks neid iisraellasi, kes nagu Paulus ja tuhanded teised võtsid Kristuse vastu ja said kristlasteks. Rahvas rahvusena oli alles, Iisraeli rahvas judaistliku kogudusena oli alles, kuni tempel alles oli, käis seal aktiivne vanatestamentlik jumalateenistus, aga Jumalale oli sellest kogudusest alles jäänud vaid jääk.
Pöördudes tagasi Ilm 12:17 nimetatud ülejäänute juurde, leiame, et neid iseloomustab Jumala käskude tallel hoidmine (1968.a tõlkes: Jumala käskude pidamine) ning neil on Jeesuse tunnistus. Kuna neil on Jeesuse tunnistus, siis ilmselgelt on tegu Jumala käske pidavate kristlastega, mitte judaistidega. Siin ongi asja mõistmise võti. Osaga kogudusest on juhtunud see, et nad on minetanud Jumala kõikide käskude pidamise. Ega saatan neissegi eriti armastusväärselt suhtu, aga eriline viha on tal nende vastu, kes hoiavad tallel ja peavad Jumala kõiki käske. Jeesuse tunnistuse küsimus väärib eraldi käsitlemist ja sellest edaspidi. Ühel või teisel määral usust kõrvalekaldumist on mõningate koguduseliikmete poolt ikka olnud. Seetõttu pidid ka apostlid oma kirjades kogudustele neid manitsema, aga juba apostel Paulus kuulutas ette, et tuleb suurem, üldisem ususttaganemine, enne kui Kristus tagasi tuleb. Ta kirjutas Tessaloonika kogudusele: „Me palume aga teid, vennad, meie Issanda Jeesuse Kristuse tulemise pärast, siis kui meid kogutakse Tema juurde, et te ei laseks end nii ruttu ajada segadusse ega heidutada – ei vaimu ega sõna ega kirja läbi, mis nagu pärineks meilt – , otsekui Issanda päev oleks juba käes. Ärgu ükski teid mingil kombel petku! Sest see ei juhtu enne, kui on tulnud ärataganemine ja ilmunud seadusevastane inimene, hukatuse poeg...“ (2Ts 2:1-3)
Tsiteerin ka Seitsmenda Päeva Adventistide Koguduse korda: „Jumala ülemaailmne kogudus koosneb kõigist neist, kes tõeliselt usuvad Kristusesse, kuid viimastel päevadel, laialtlevinud usustärataganemise ajal, on sealt välja kutsutud ülejäänud (jääk), et pidada Jumala käske ja Jeesuse usku. Need ülejäänud kuulutavad kohtutunni saabumist, õpetavad päästmist Kristuse läbi ning teadustavad Tema teise tuleku lähenemist. Seda kuulutust sümboliseerivad Ilmutuse 14. peatüki kolm inglit; see langeb ühte kohtupidamisega taevas ning selle tulemuseks on meeleparandus ja uuendus maa peal. Sellest ülemaailmsest tunnistamisest on kutsutud osa võtma iga usklikku.“
Tulles tagasi algkirjakoha juurde, kas peaksime minema usust taganemise teed, kuna vastasel korral on oht sattuda saatana eriliste rünnakute alla? Kindlasti mitte! „Kes Kõigekõrgema kaitse all elab ja alati Kõigeväelise varju all viibib, see ütleb Issandale: „Sina oled mu varjupaik ja mu kindel mäelinnus, mu Jumal, kelle peale ma loodan!““ (Ps 91:1, 2) „Ja maailm kaob ja tema himu, aga kes teeb Jumala tahtmist, püsib igavesti.“ (1Jh 2:17) Jeesus ütles: „Seda ma olen teile rääkinud, et teil oleks rahu minus. Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud.“ (Jh 16:33)
