Kirjast heebrealastele (Hb 10:25) on lugeda: „Ärgem jätkem unarusse oma koguduse kooskäimist, nõnda nagu mõnel on kombeks, vaid julgustagem selleks üksteist – ja seda enam, mida rohkem te näete seda päeva lähenevat.“ Mõni ütleb: „Milleks kogudus ja selle kooskäimised? Kas inimene ei või olla usklik ilma koguduse ja koguduse kooskäimiseta?“ Kindlasti võib. Mõnel polegi tema elukoha läheduses kogudust ja ta peabki üksi usklikuna hakkama saama. Mõnel teisel võib üksi olemiseks mõni teine objektiive põhjus olla, aga Jumal on näinud, et koos kogudusega on parem. Võib-olla on minu järgnev võrdlus pisut drastiline, aga ma arvan, et kuna midagi paremat pähe ei tulnud, sobib ka see olukorda ilmestama. Ka ühe käe või jalaga invaliid võib elada täisväärtuslikku elu, aga mitte keegi ei kahtle selles, et kahega oleks palju parem. Liiatigi on Jumal näinud kogudusele ette missiooni kuulutada evangeeliumi kogu maailmas, mida üksi täita on palju raskem, et mitte öelda lausa võimatu.
Enne vana lepingu aega olid kogudused jumalakartlikud perekonnad või jumalakartlikest lähisugulastest moodustunud kogukonnad. Vana lepingu ajal moodustas Jumala koguduse terve Iisraeli rahvas, kelle hulgas oli väga usklikke ja mitte nii usklikke ja võib-olla mingi hulk ka üsna uskmatuid, mis terve rahva kui koguduse puhul oli üsna paratamatu. Tänapäevakoguduse kohta ütleb Seitsmenda Päeva Adventistide Koguduse kord järgmist: „Kogudus on usklike kogu, kes tunnistab Jeesust Kristust Issandaks ja Päästjaks. Jätkuna Jumala rahvale Vana Testamendi aegadel, oleme me kutsutud välja maailmast ning me koguneme jumalateenistuseks, osaduseks, Jumala Sõna õppimiseks, Issanda püha-õhtusöömaaja tähistamiseks, kogu inimkonna teenimiseks ja evangeeliumi kuulutamiseks kogu maailmas. Kogudus saab oma autoriteedi Kristuselt, kes on lihaks-saanud Sõna, ja Pühakirjast, mis on kirjutatud Sõna. Kogudus on Jumala perekond; Tema poolt lapsendatud, elavad selle liikmed uue lepingu alusel. Kogudus on Kristuse ihu – usu ühendus, mille peaks on Kristus ise. Kogudus on mõrsja, kelle eest Kristus suri, et Ta võiks teda pühitseda ja puhastada. Oma võidukal tagasitulekul esitleb Ta teda enesele aulise kogudusena, kes koosneb kõigi aegade ustavaist – oma verepalgana, kellel pole plekki ega kortsu, vaid kes on püha ja laitmatu.“ Apostlite päevil usklikeks saanute kohta öeldakse Apostlite tegude raamatus (Ap 2:41, 46, 47): „Kes nüüd tema sõna vastu võtsid, need ristiti, ning sel päeval lisati nende hulka umbes kolm tuhat inimest. ... Nad viibisid päevast päeva ühel meelel pühakojas, murdsid leiba kodudes ja võtsid rooga juubeldades ning siira südamega, kiites Jumalat ja leides armu kogu rahva silmis. Issand aga lisas päästetuid päevast päeva nende hulka.“ Juhiksin kõigepealt tähelepanu sõnadele nende hulka. Vanemates piiblitõlgetes öeldakse, et koguduse juurde. Jumala plaani kohaselt ei jäänud usklikeks saanud inimesed igaüks omaette, vaid liitusid kogudusega ja käisid koos. Muu hulgas oli ja on usulisi talitusi nagu näiteks Kristuse surma mälestamise Püha Õhtusöömaaeg, mida üksi polegi võimalik toimetada.
Artikli alguses tsiteeritud kirjakohas manitseb apostel mitte jätma „unarusse oma koguduse kooskäimist, nõnda nagu mõnel on kombeks“. Seda lugedes ja tõdedes, kuidas meie päevil on aktiivsete kirikuskäijate kõrval hulk mittekäijaid, meenub Kg 1:9, kus öeldakse, et „ei ole midagi uut päikese all“. Võib-olla on selles küsimuses siiski niipalju uut, et kui apostlite päevil oli mõnel kombeks koguduse kooskäimistest mitte osa võtta, siis meie päevil on see kombeks paljudel. Põhjusi, miks oli apostlite ajal mõnel kombeks koguduse kooskäimisi unarusse jätta, võis olla mitmeid. Meil on siiski olulisem mõelda põhjustele, miks mõned (või paljud) tänapäeval koguduse kooskäimistest osa ei võta, kui põhjustele, mis võisid olla neil. Mõjuvad põhjused, nagu tervislik seisund või elukoha suur kaugus kirikust, on vaid osa eemalejäämise põhjustest, ja need võib siin kõrvale jätta ning tegelda teiste põhjustega. Kirikuskäimise unarusse jätmise põhjusi võib olla nii objektiivseid kui ka subjektiivseid. Üheks põhjuseks on usu kaotamine. Jeesus rääkis tähendamissõna külvist ja erinevast pinnasest, kuhu külvaja visatud seeme langes. Sellega võrdles ta
eri inimeste erisugust reageerimist kuuldud evangeeliumisõnale. (Vt Mt 13:1–23) Lisaks ettevalmistatud põllule, kus külvatud seeme ka vilja kandis, langes muist seemet teerajale, muist põllu kõrval olevale kivisele pinnasele, muist ilmselt põllu kõrval kasvava umbrohu sekka. Põllu kõrvale langenud seemned ei kandnud vilja. Mõne inimese puhul ei leia evangeelium üldse mingit vastukaja. Teised võtavad evangeeliumi suhtes küll positiivse hoiaku, kuid erinevad eluprobleemid lämmatavad selle mõju ära, ja elu jätkub nagu enne usklikuks saamist. Üheks kirikuskäimisest loobumise põhjuseks on ebameeldivad kogemused teiste inimestega suhtlemisest. Võib-olla ütles keegi kirikus midagi teravasti ja, soovides ebameeldivusi vältida, mõeldakse, miks peaksin minema sinna, kus kogen ebameeldivaid emotsioone? Ma võin ju kodus üksi ka Jumalat teenida. Liiatigi on tänapäeval igaühel võimalik omada oma isiklikku Piiblit ja hulgaliselt muud vaimulikku kirjandust, millega oma aega sisustada ja oma mõtteid täita. Peale selle on kristlik meedia ja internet, mida apostlite ajal polnud. Need tänapäevased vahendid on head eriti neile, kel puudub võimalus kirikusse minna. Siiski võivad nii mõelda ka mõned, kel polegi nagu mingit objektiivset põhjust kirikust eemale jääda. On vaid omaenda mugavus kodunt mitte välja minna, eriti veel kui kirik pole kodu lähedal. Pikemat aega kooskäimistest eemalejäämisega võib tekkida kooskäimisest võõrdumine.
Isiklik Piibli ja hea vaimuliku kirjanduse lugemine jms. ei asenda kirikuskäimist. See kuulub lisaks kirikuskäimisele loomuliku usuelu juurde. See on vaimulik igapäevatoit. Nii nagu meie keha vajab elus ja tervise juures püsimiseks füüsilist toitu iga päev, mitte ainult kord nädalas, nii vajab ka meie vaim igapäevast vaimutoitu. Peale selle on inimene loodud sotsiaalseks olevuseks, kes vajab suhtlemist teiste inimestega. Seetõttu võtavad ilmalikudki inimesed osa mitmesugustest (ilmalikest) üritustest ja naudivad kooskäimsi. Kogudus on ühemõtteliste, ühise aatega inimeste ühendus. Ka koguduse kooskäimised, kus lauldakse laule Issanda kiituseks ja üksteise innustamiseks, kus uuritakse koos Piiblit ning kuulatakse Piiblit selgitavaid ja usuelu innustavaid jutlusi, peaksid olema kooskäijate poolt nauditavad. Koguduse kooskäimised on mõeldud üksteise valgustamiseks, innustamiseks, julgustamiseks jne. Paulus kirjutas Rooma kogudusele oma külastussoovist ja lootis, et sellest saab kasu nii kogudus kui ka tema ise: „Ma ju igatsen teid näha, et ma võiksin teile jagada mõnda vaimulikku andi teie kinnituseks, see aga tähendab: teie keskel leida üheskoos julgustust mõlemapoolse usu, teie ja minu oma varal.“ (Rm 1:11, 12) Korintose kogudusele kirjutas ta: „Kui te tulete kokku, siis on igaühel midagi: on laulu, on õpetust, on ilmutust...“ (1Kr 14:26) Efesose kogudusele kirjutas ta: „Seepärast ärge olge rumalad, vaid mõistke, mis on Issanda tahtmine. Ja ärge joovastuge veinist, millest tuleb liiderlikkus, vaid saage täis Vaimu, lauldes omavahel psalme, hümne ja vaimulikke laule, lauldes ja pilli mängides kogu oma südamega Issandale, tänades alati Jumalat ja Isa meie Issanda Jeesuse Kristuse nimel.“ (Ef 5:17-20) Issand ise tõotas ka olla nendega, kes on Tema nimel kokku tulnud: „Sest kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel.“ (Mt 18:20) Tema soov on, et kogudus oleks üksmeelne, aga paraku oleme veel ekslikud ja ebatäiuslikud. Kuidas olla, kui keegi on sind solvanud? Koos Issandaga on võimalik sellest üle olla. Eksijaile tuleb andestada. Paulus kirjutas: „Rõivastuge siis nagu Jumala valitud pühad ja armastatud südamliku kaastundega, lahkusega, alandlikkusega, tasadusega ja pika meelega, üksteist taludes ja üksteisele andestades, kui kellelgi on teise vastu kaebust. Nii nagu Issand teile on andeks andnud, nõnda tehke teiegi! Aga üle kõige selle olgu armastus – see on täiuslik side! Ja teie südameis valitsegu Kristuse rahu, millesse te olete kutsutud ühe ihuna. Ja olge tänulikud!“ (Kl 3:12–15) Miks peaksin mina mõne inimese ebakohase käitumise või oma mugavuse pärast ilma jääma Jumala õnnistustest, mida Ta mulle koguduse kooskäimiste kaudu pakkuda soovib?
Kogudusest ja selle liikmetest veel edaspidi.
