Apostel Peetrus kirjutas oma 2. kirja 3. peatüki 18. salmis: „Kasvage meie Issanda ja Päästja Jeesuse Kristuse armus ja tundmises!“ Kirjutatu räägib meie vajadusest usuliselt täiustuda. See on nii apostli soov kui ka soovitus tema kirja lugejaile. Nõnda nagu Issand Jeesus kasutas igapäevaelust võetud mõisteid ka inimese usuelu kohta, nii teevad seda ka Tema apostlid. Peetrus nimetab siin usulist täiustumist kasvamiseks. See on igati kohane, kuna usklikku nimetatakse Jumala lapseks ja usuelu algust uussünniks, aga sünnile järgneb ikka kasvamine, ja usuelu vajab pidevat täiustumist ehk kasvamist. Kui meile öeldakse: „Minge sinna või tehke seda või teist!“, siis me teame, mida ja kuidas tegema hakata, eeldusel, et tegu on meile arusaadava ja võimetekohase tegevusega. Aga kui meile öeldakse: „Kasvage!“... Kui keegi ütleb lapsele, näiteks lapse sünnipäeval: „Kasva suureks!“, siis saab see olla pelgalt ütleja soov, aga mitte korraldus lapsele, mida ta peaks innukalt täitma asuma. Seda, mida on vaja, et elada, teeb laps niikuinii – sööb, joob jne, aga kasvamine toimub iseenesest.
Jumal kasvatab, aga ka Jumala lapsel on kasvamiseks oma osa. Ütlesin, et (lapse) kasvamine toimub iseenesest. Õigem oleks öelda, et Jumal kasvatab. Paulus võrdleb 1Kr 3. peatükis usuelu taime kasvamisega ja ütleb, et see, kes kasvatab, on Jumal: „Nõnda siis ei ole midagi see, kes istutab, ega see, kes kastab, vaid Jumal, kes kasvatab.“ (1Kr 3:7) Kasv saab toimuda seetõttu, et Jumal on andnud elu. Ta on loonud ka kõik elusolevuste kasvuks vajalikud tingimused. Nii on ka usueluga. Tsiteerin seitsmenda päeva adventistide põhiuskumusi nii nagu need on kirjas Koguduse korras: „Oma ristisurma läbi võidutses Jeesus kurjusejõudude üle. Tema, kes sidus kurjad vaimud oma maise teenistuse ajal, on murdnud nende väe ja kindlustanud nende lõpliku hävituse. Jeesuse võit annab meile võidu kurjusejõudude üle, kes ikka veel püüavad juhtida meid, kui me käime Temaga rahus, rõõmus ja Tema armastuse kindluses. Nüüd elab meis Püha Vaim, kes annab meile jõu ja väe. Olles pidevalt pühendunud Jeesusele kui meie Päästjale ja Issandale, oleme me vabastatud oma mineviku tegude koormast. Me ei ela enam oma endise eluviisi pimeduses, kurjusejõudude kartuses, teadmatuses ja mõttetuses. Selles uues vabaduses Jeesuses oleme me kutsutud kasvama Tema iseloomu sarnaduses, suheldes Temaga iga päev palves, toitudes Tema Sõnast, mõtiskledes selle üle ja Tema juhtimise üle, lauldes Talle kiitust, tulles kokku jumalateenistusteks ning osaledes koguduse misjonis. Pühendudes meid ümbritsevate inimeste armastuses teenimisele ning Tema Päästest tunnistamisele, muudab Tema pidev kohalolu Püha Vaimu läbi iga hetke ja iga töö vaimulikuks kogemuseks.“ Nii nagu laps ei tee oma kasvamiseks otseselt mitte midagi, nii on ka Jumala lapse ja tema kasvamisega. Elades oma jumalalapse normaalset elu, kasvab ta usuliselt nii-öelda iseenesest, ilma et peaks selle tarvis pingutama. Probleemid kasvamisega tekivad siis, kui ta kaldub nii-öelda normaalsest usuelust kõrvale. Nende asjade mõistmiseks peame esmalt teadma, milline on normaalne usuelu ja milles väljendub usuelus kasvamine.
Milline on normaalne usuelu? Paulus õpetab: „Nii nagu te nüüd olete Kristuse Jeesuse võtnud vastu Issandaks, nõnda käige Temas, olles juurdunud ja ülesehitatud Temas ning kinnitatud usus, nõnda nagu teid on õpetatud, ja olge ülevoolavad tänus.“ (Kl 2:6, 7) Samuti: „Rõivastuge siis nagu Jumala valitud pühad ja armastatud südamliku kaastundega, lahkusega, alandlikkusega, tasadusega ja pika meelega, üksteist taludes ja üksteisele andestades, kui kellelgi on teise vastu kaebust. Nii nagu Issand teile on andeks andnud, nõnda tehke teiegi! Aga üle kõige selle olgu armastus – see on täiuslik side! Ja teie südameis valitsegu Kristuse rahu, millesse te olete kutsutud ühe ihuna. Ja olge tänulikud! Kristuse sõna elagu rikkalikult teie seas, kõiges tarkuses õpetage ja manitsege üksteist psalmide, hümnide ja vaimulike lauludega, laulge kogu südamest tänulikult Jumalale. Ja kõik, mida te iial teete sõnaga või teoga, seda tehke Issanda Jeesuse nimel, Tema läbi Jumalat Isa tänades.“ (Kl 3:12–17) On ilmselge, et ühe artikli raames on raske kõike üles lugeda, seetõttu sobib siia Ps 1:1, 2, kus on kirjutatud: „Õnnis on inimene, kes ei käi õelate nõu järgi ega seisa patuste tee peal ega istu pilkajate killas, vaid kel on hea meel Issanda Seadusest ja kes uurib ta Seadust ööd ja päevad.“ Esmapilgul võib jääda mulje, et siin kiidetakse õndsaks inimest, kes millegi muuga ei tegelegi kui Jumala Sõna uurimisega. Siin justkui ei saa juttu olla n-ö tavalisest inimesest, sest kellel oleks võimalik ööd ja päevad läbi ainult Issanda Seadust uurida? Tavalisel inimesel on igasuguseid elukohustusi, aga öösel on tarvis magada, et uuel päeval suudaks jälle oma töid teha. Siin ei räägita, et 24 tundi ööpäevas millegi muuga ei tegeldagi. Küsimus on valikutes, millest oma elus juhinduda. Kas toimida nii, nagu patune maailm või nagu ütleb Issanda Seadus? Küsimus on ka n-ö vaba aja kasutamises. Millega seda sisustada, ja millises seltskonnas? Kuidas teada, mida Issanda Seadus ütleb, kui seda ei uurita? Kui tekib küsimusi, pole ilmselt ükski kellaaeg sobimatu, et Jumala Sõnast järele vaadata. Millele või kellele mõtleb Jumala laps, kui ta mõte ei pea tegelema vajaliku igapäevatööga? Aasaf ütleb: „Ma meenutan Issanda tegusid, ma tuletan meelde Su imesid muistsest ajast ja ma uurin kõiki Su töid ning mõlgutan mõttes Su suuri tegusid.“ (Ps 77:12,13)
Jumala laps kasutab Jumala „sõjariistu“. Kui Jumal tegutseb Püha Vaimu läbi selle nimel, et Tema lapsed ikka Temaga heas suhtes püsiksid ja kasvaksid nii teadmiste kui ka pühitsuselu taseme poolest, siis selle eest, et Jumala laps normaalsest usuelust kõrvale kalduks, „seisab hea“ kurat ehk saatan. Seetõttu kutsutakse meid üles valvsusele ja kasutama kõiki „Jumala sõjariistu“. Paulus kirjutas: „Viimaks veel: saage vägevaks Issandas ja Tema tugevuse jõus! Pange ülle Jumala sõjavarustus, et te suudaksite seista kuradi salanõude vastu! Meil ei tule ju võidelda inimestega, vaid meelevaldade ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, kurjade taevaaluste vaimudega. Seepärast võtke kätte kõik Jumala sõjavarustus, et te suudaksite vastu panna kurjal päeval ja jääda püsima, kui te olete kõik teinud. Seiske nüüd ja teie niuded olgu vöötatud tõega ja teil olgu seljas õiguse soomusrüü ja teie jalgades olgu valmidus minna kuulutama rõõmusõnumit rahust. Kõigepealt aga võtke kätte usukilp, millega te võite kustutada kõik kurja põlevad nooled! Võtke ka päästekiiver ja vaimumõõk, see on Jumala Sõna! Ja palve ja anumisega palvetage igal ajal Vaimus ning selleks valvake kogu püsivusega ja eestpalvetega kõigi pühade eest...“ (Ef 6:10-18)
