Tt 3:3–7 on kirjutatud: „Meiegi olime kord ju arutud, sõnakuulmatud, eksijad, orjates mitmesuguseid himusid ja lõbusid, elades kurjuses ja kadeduses, olime vihaalused ja vihkasime üksteist. Kui aga Jumala, meie Päästja heldus ja inimesearmastus ilmus, siis Ta päästis meid – mitte õiguse tegude tõttu, mida meie nagu oleksime teinud, vaid oma halastust mööda, uuestisünni pesemise ja Püha Vaimu uuendamise kaudu. Seda Vaimu on Ta meie peale ohtralt valanud Jeesuse Kristuse, meie Päästja läbi, et meie, Tema armust õigeks saanud, oleksime igavese elu pärijaiks lootuse põhjal.“
Oma lõputus armastuses ja halastuses tegi Jumal „patuks meie asemel“ Kristuse, „kes patust midagi ei teadnud, et meie saaksime Jumala õiguseks Tema sees“ (2Kr 5:21). See oli meie päästeks vajalik Jumala tegu, aga päästest osa saamiseks tuleb ka inimesel endal oma osa teha. Oma päästet ei saa keegi ise „välja teenida“, nagu Paulus väga selgelt ütleb: „Sest teie olete armu läbi päästetud usu kaudu – ja see ei ole teist enestest, vaid see on and Jumalalt – , mitte tegudest, et ükski ei saaks kiidelda.“ (Ef 2:8, 9) Arm tähendab seda, et Jumal kohtleb inimest teenimatult hästi, ilma et inimene sellist kohtlemist vääriks. Ometi tuleb inimesel Jumala pakkumine usu kaudu vastu võtta. „Aga ilma usuta on võimatu olla meelepärane, sest kes tuleb Jumala juurde, peab uskuma, et Tema on olemas ja et Ta annab palga neile, kes Teda otsivad.“ (Hb 11:6)
Issand võrdles ennast arstiga ja patu tõttu hukkumas olijaid haigetega, kes vajavad vältimatult arstiabi. Kui arstiabi andmine käib enamasti nii, et arst istub kindlaksmääratud vastuvõtuaegadel oma kabinetis ja ootab patsiente, kui teda just kellegi juurde välja ei kutsuta, siis Jumal ei istu ega oota, millal keegi Tema poole pöördub, vaid ilmutab omapoolset initsiatiivi, näitamaks inimestele nende vajadusi ja pakkumaks neile päästvat armu. See algas pattulangenud Aadama ja Eevaga Eedenis ning jätkub kuni selle maailma lõpuni. Kui seda ei märgata, pole asi Jumalas, vaid on inimeses. Iiobi raamatus tõdetakse: „Sest Jumal kõneleb ühel ja teisel viisil, aga seda ei märgata.“ (Ii 33:14) Ps 50:1 öeldakse: „Vägev Jumal Issand kõneleb ja hüüab ilmamaale päikese tõusust selle loojakuni.“
Selleks, et Issand saaks inimest päästa, peab inimene kõigepealt teadma, et ta vajab päästmist. Vaevalt pöördub keegi arsti poole, kui ta tunneb, et ta on täiesti terve ega vaja mingit arstiabi. Jumal räägib inimestele oma Püha Vaimu kaudu. Püha Vaim kasutab näiteks inimese südametunnistust. Ta annab inimestele mõtteid selle kohta, mida nad peaksid tegema või mitte tegema. Kui on tehtud (või ka mõeldud teha) midagi, mis pole õige, annab Püha Vaim selle kohta südametunnistuse kaudu märku. Üks põhilisemaid vahendeid, mida Jumal inimestele rääkimiseks kasutab on Tema Sõna – Piibel. Jumal räägib, kui inimene ise Piiblit loeb või kuuleb seda loetavat. Jumal kasutab ka teisi inimesi. Paulus kirjutas (2Kr 5:20): „Meie oleme nüüd Kristuse käskjalad, otsekui Jumal ise julgustaks meie kaudu. Me palume Kristuse asemel: Andke endid lepitada Jumalaga!“ Olenemata välistest vahenditest, mida Jumal inimesele rääkimiseks kasutab, olgu selleks Piibel või muud raamatud või teised inimesed või ükskõik mis, on see, kes inimese südant ja mõistust mõjutab, alati Püha Vaim. Jeesus ütles Püha Vaimu tegevuse kohta: „Ja kui Ta tuleb, siis Ta toob maailmale selguse patu kohta ja õiguse kohta ja kohtu kohta“ (Jh 16:8). Püha Vaimu juhtimisel tunneme me oma vajadust, tunnistame oma patusust, kahetseme oma üleastumisi ning ilmutame usku Jeesusesse kui Issandasse ja Kristusesse, meie Asemikku ja Eeskujusse.
Arst saab haiget aidata ainult siis, kui haige arstiabi vastu võtab. Abivajajal on ka vaja teada, kellelt abi saab. Kui inimene küll tunneks, et tal on midagi viga, aga ei tea arsti olemasolust midagi (näiteks olles sattunud kuskile võõrsile), ei saa ta ka arsti poole pöörduda. Seetõttu ka, nagu lugesime: „kes tuleb Jumala juurde, peab uskuma, et Tema on olemas“. Ei saa ju minna Tema juurde, kelle olemasolugi ei usuta. Teatud inimesed peavad aeg-ajalt käima tervisekontrollis. Mõnikord avastatakse, et kontrollile tulnul on mingi haigus. Edasine sõltub eelkõige tervisekontrollil käinust. Arst saab haiget aidata, kui haige usub teda. Kui ta ei usu, et tal midagi viga on, ei saa arst teda mitte kuidagi aidata. Samuti ei saa arst teda aidata, kui ta keeldub arsti pakutud ravist.
Mis puutub inimeste patususse ja pääste vajadusse, siis ütleb Piibel väga üheselt, et „kõik on pattu teinud“ (Rm 3:23) ning „Kui me ütleme: „Meil ei ole pattu“, siis me petame iseendid ja tõde ei ole meis. /.../ Kui me ütleme: „Meie ei ole patustanud“, siis me teeme Tema valetajaks ja tema sõna ei ole meis.“ (1Jh 1:8,10) „Kui me oma patud tunnistame, on Tema ustav ja õige, nõnda et Ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust.“ (1Jh 1:9) Lunastust vastu võttev usk tuleb Sõna jumaliku väe kaudu ning on Jumala armuand. Kristuse läbi mõistetakse meid õigeks, tehakse Jumala poegadeks ja tütardeks ning päästetakse patu kui isanda valitsuse alt. Püha Vaimu läbi oleme me uuesti sündinud ja pühitsetud. Oma osa on selles ka Jumala Sõnal. „Teid pole uuesti sünnitatud kaduvast, vaid kadumatust seemnest, Jumala elava ning jääva sõna kaudu.“ (1Pt 1:23) Vaim uuendab meie meeled, kirjutab Jumala armastuse käsu meie südameisse ning meile antakse vägi elada püha elu. Jäädes Temasse, saame me osa jumalikust olemusest ning omame päästekindlust nüüd ja Jumala kohtus. Päästekogemus on võrreldav surmavast haigusest paranenu kogemusega. Raskest haigusest paranenu tunneb rõõmu vabanemisest haigusega kaasnenud vaevustest ja surmaohust ning on tänulik abi eest, mis talle selle paranemise tõi.
