Ilm 12:7 on kirjutatud: „Ja taevas tõusis sõda: Miikael ja tema inglid hakkasid sõdima lohega, ning lohe sõdis ja tema inglid.“ Mõnda piiblikauget inimeset võib see väide üllatada. Sõda taevas? Taevas peaks ju olema paik, kus valitseb armastus ja kooskõla, kus mõtegi mingist sõjast on kujuteldamatu. Tegelikult nii ongi, aga ometi toimus seal millalgi sõda. Ühel poolel võitles Miikael oma inglitega, teisel lohe oma inglitega. Loetust nähtub, et sõja algataja oli Miikael. Esmalt peaks selgeks tegema, kes on kes, seejärel – miks sõda tõusis ja siis – mis edasi sai.
Nime Miikael kohtame Piiblis mitte ainult taevase olevuse nimena, vaid ka iisraeli mehenimena (nagu meie Mihkel, vene Mihhail või sama kirjapildi, kuid erineva hääldusega saksa ja inglise Michael). Nimi Miikael tähendab heebrea keeles kes on kui Jumal. See, et keegi oma lapsele sellise tähendusega nime pani, võib üllatada meid, aga mitte iisraellasi. Kui meie oma lastele nimesid paneme, siis harilikult ikka selle järgi, et üks või teine nimi meile meeldib, vaevalt mõeldes sellele, et meile meeldival nimel (eriti just võõra päritoluga nimel) võib ka mingi tähendus olla. Piibli aegadel pandi lastele just nimelt tähendusega nimesid. Lapse nimi võis peegeldada tema sünniga või rahvaga seotud olusid või vanemate ootusi lapse kohta. Väga paljud iisraeli nimed on oma tähenduselt seotud Jumalaga. Kui Jumal lõi inimese oma näo järgi (1Ms 1:27), siis miks ei võiks öelda kellegi kohta, et ta on kui Jumal? Usklik lapsevanem ei mõelnud, et laps saab talle ebajumalaks, vaid soovis, et tema laps sarnaneks Jumalaga. Küsimusena kes on kui Jumal? aga tuletas see nimi meelde, et peale Jumala pole kedagi teist, kellele võib igas elu olukorras loota. Peab ju möönma, et inimese sarnasus Jumalaga on ikkagi ähmane, eriti inimese patususe tõttu. Siiski on keegi, kelle kohta seda öelda ei saa. See on taevane Miikael. Taevast Miikaeli on nimetatud üheks esimestest vürstidest, uuemates eestikeelsetes piiblitõlgetes üheks peainglitest (Tn 10:13), suureks vürstiks (Tn 12:1), peaingliks (Jd 9). Apostel Paulus räägib Kristuse taastulekust 1Ts 4:16, et „Issand ise tuleb sõjahüüu, peaingli hääle ja Jumala pasuna saatel alla taevast ning esmalt tõusevad üles surnud, kes on läinud magama Kristuses“. On järeldatud, et sõjahüüd on Issanda enda kui võitja „sõjahüüd“ ja peaingli hääl on Issanda hääl, mis kutsub surnud haudadest välja. Jeesus ütles: „Ärge pange seda imeks; sest tuleb tund, mil kõik, kes on haudades, kuulevad tema häält ning tulevad välja: need, kes on teinud head, elu ülestõusmiseks, aga need, kes on teinud halba, hukkamõistmise ülestõusmiseks.“ (Jh 5:28-29) Seetõttu on Miikaeli samastatud Kristusega. Ehkki ka Kristus on Jumal (vt näiteks Jh 1:1 ja 20:28), on sõna Jumal kasutatud Piiblis peamiselt Jumal Isa kohta. Kristus Jeesus aga on 100% see, kes on kui Jumal. Ta ütles: „Kes on näinud mind, see on näinud Isa.“ (Jh 14:9)
Lohe kohta, kelle vastu Miikael sõdib, on samas Ilmutuse 12. peatükis öeldud: „Suur lohe heideti välja, see muistne madu, keda hüütakse Kuradiks ja Saatanaks, kes eksitab kogu ilmamaad“ (Ilm 12:9). Temagi oli taevane olevus. Hesekieli 28. peatükis on nutulaul Tüürose kuningast. Selles on nii mõndagi, mida ei saa rakendada mitte ühegi kuninga kohta, olgu ta nii suur ja tähtis kui tahes. Mõelgem kasvõi ajale ja kohale. Sama võib öelda ka Jesaja 14. peatükis oleva pilkelaulu kohta Paabeli kuningast. Poeesias võib küll esineda ülivõrdelist piltlikku sõnakasutust, mida ei tulegi sõnasõnalt võtta, aga on keegi, kelle kohta saab öeldut rakendada hoopis paremini kui mõne maise kuninga kohta. See on kurat ehk saatan, „selle maailma vürst“, kelle meelevalla all olid ka Paabeli kuningas ja Tüürose kuningas, kellest vastavad laulud loodi. Paganlikud kuningad olid õigupoolest vaid nukuvalitsejad saatana käes, kes oli nende riikide tegelik kuningas. Prohvetikuulutused on sageli mitmekordse tähendusega. Ühes prohvetikuulutuses räägitakse mõnikord üheaegselt mitmest isikust või sündmusest. Sageli räägitakse ühes lauses ühest, teises aga hoopis teisest. See on prohvetikuulutuste omapära. Ilmekaks näiteks on prohvetikuulutused Kristusest. Siirdugem aga nüüd nutulaulu juurde Tüürose kuningast. Hs 28:12-17 loeme: „Inimesepoeg, alusta nutulaulu Tüürose kuninga pärast ja ütle temale: Nõnda ütleb Issand Jumal: Sa olid nagu eeskujulikkuse pitserimärk täis tarkust ja täiuslikult ilus. Sa olid Eedenis, Jumala aias, sul olid katteks kõiksugu kalliskivid: rubiin, topaas ja jaspis, krüsoliit, karneool ja nefriit, safiir, türkiis ja smaragd; su raamistised ja õnarused olid kullast tehtud, valmistatud su loomispäeval. Sa olid nagu keerub, hiilgav kaitsja, ja ma panin sind pühale mäele; sa olid otse jumalik olend, kes võis käia tuliste kivide keskel. Sa olid laitmatu oma teedel alates su loomispäevast, kuni sinus leiti ülekohut. Sinu suure kaubitsemise tõttu täitus su sisemus vägivallaga ja sa tegid pattu. Sellepärast tõukasin ma su Jumalamäelt ja hävitasin su, kaitsja keerub, tuliste kivide keskelt. Su ilu tõttu läks su süda ülbeks, oma hiilguse pärast sa kaotasid tarkuse. Ma viskasin su maa peale...“ Pilkelaulus Paabeli kuningast Js 14:12-14 on kirjutatud: „Kuidas sa ometi oled alla langenud taevast, helkjas hommikutäht, koidiku poeg, tükkidena paisatud maha, rahvaste alistaja? Sina ütlesid oma südames: „Mina tõusen taevasse, kõrgemale kui Jumala tähed tõstan ma oma aujärje ja istun kogunemismäele kaugel põhjamaal. Ma lähen üles pilvede kõrgustikele, ma teen ennast Kõigekõrgema sarnaseks.““ Ükski kuningas pole olnud Eedenis, Jumala aias. Küll oli seal langenud ingel, kurat ehk saatan Eevat ja Aadamat eksitamas. Kuningad võisid end ehtida kulla ja kalliskividega. Taevase olevuse puhul aga on viide kullale ja kalliskividele ilmselge viide tema ilule ja hiilgusele. Tema oli keerub, hiilgav kaitsja, otse jumalik olend (siiski mitte Jumal!) taevas, Jumalamäel, kõrgeimal positsioonil, mis ühel loodolevusel eales olnud on, aga talle jäi sellest väheks. Ta soovis olla Kõigekõrgema sarnane, kahjuks ainult positsioonilt, aga mitte iseloomult. Oma ilu ja hiilgust, ilmselt ka oma tarkust ja võimekust imetledes unustas ta ära, et see kõik pärines tema Loojalt. Nii öeldakse siis tema kohta: „Su ilu tõttu läks su süda ülbeks, oma hiilguse pärast sa kaotasid tarkuse.“ Eneseimetlus pole kunagi tark tegu olnud! Tähelepanu väärib asjaolu, et ta oli nagu eeskujulikkuse pitserimärk täis tarkust ja täiuslikult ilus, laitmatu oma teedel alates tema loomispäevast, kuni temas leiti ülekohut. Kuidas see juhtus, on õigupoolest seletamatu. Jumal ei loonud teda patuseks, küll aga valikuvabadusega olevuseks, kes muutus eneseülenduse kaudu Jumala vastaseks, süüdistajaks, saatanaks. Vähe sellest, et ta ise mässas, ta juhtis ka osa ingleid mässama Jumala vastu. Neid nimetatakse Ilm 12. peatükis tema ingliteks. Ilm 12:4 piltlikku teadet „Ta saba pühkis ära kolmandiku taevatähti ning viskas need maa peale“, mõistetakse nii, et tal läks korda ära eksitada kolmandikku taevaingleid. Mis oli või on kuradi või saatanana tuntud langenud ingli nimi, ei oska öelda. Js 14:12 nimetatakse teda helkjaks hommikutäheks, ladinakeelses Piiblis lucifer'iks. Sealt on lucifer üle võetud ka mõnesse teise keelde ja seda on kasutatud tema nimena. Nimetagem siis meiegi teda (eestipäraselt kirjutatult) Lutsiferiks. Saatan tähendab vastast ja süüdistajat.
Sõda taevas lõppes sellega, et lohe koos tema inglitega heideti taevast välja. Ilm 12:8-10 on kirjutatud: „Lohe ei saanud võimust, ja enam ei leidunud neile aset taevas. Suur lohe heideti välja, see muistne madu, keda hüütakse Kuradiks ja Saatanaks, kes eksitab kogu ilmamaad – ta heideti maa peale ja tema inglid heideti koos temaga. Ja ma kuulsin suurt häält taevast hüüdvat: „Nüüd on käes pääste ja vägi ning meie Jumala kuningriik ning Tema Kristuse meelevald, sest välja on heidetud meie vendade süüdistaja, kes süüdistab neid Jumala ees päeval ja ööl.““ Seda, milliseks Lutsifer muutus ja miks ta enam ei sobinud taevasesse õhkkonda, miks Miikael tema vastu sõtta läks, ilmneb eriti selgesti tema tegevusest siin maa peal. Sellest aga edaspidi. Hüüe, et „nüüd on käes ... Kristuse meelevald,“ osutab sellele, et muu hulgas ihaldas Lutsifer positsiooni, mis talle ei kuulunud, Kristuse positsiooni. Selline olukord ei võinud kestma jääda. Sellest siis sõda tema vastu.
