2Tm 3:16, 17 on kirjutatud: „Kogu Pühakiri on Jumala sisendatud ja kasulik õpetamiseks, noomimiseks, parandamiseks, kasvatamiseks õiguses, et Jumala inimene oleks täiesti varustatud ja valmis igale heale teole.“ See on lõik apostel Pauluse kirjast tema noorele sõbrale ja kaastöölisele Timoteosele, milles ta räägib, et ajad lähevad raskeks, et inimkond muutub aina halvemaks, pahad inimesed lähevad aina pahemaks, eksides ise ja eksitades teisi. Samas, aga eriti just seetõttu, et minnakse pahemaks, eksides ise ja eksitades teisi, soovis Paulus, et Timoteos ei eksiks. Seetõttu ta kirjutas talle: „Aga sina püsi selles, mida sa oled õppinud ja usaldanud, teades, kelle käest sa oled õppinud, ja kuna sa tunned lapsest saadik pühi kirju, mis võivad sulle tarkust anda päästeks usu kaudu, mis on Kristuses Jeesuses“ (2Tm 3:14, 15). Sellega osutas Paulus kahele põhjusele, miks Timoteos peaks õpitu juurde jääma. Esiteks, ta teab inimesi, kellelt ta on usuküsimusi õppinud, nad on usaldusväärsed ja on talle õpetanud tõde. Teiseks, pühade kirjade tundmine, kuna need „võivad ... tarkust anda päästeks usu kaudu, mis on Kristuses Jeesuses.“ Ja ta lisas: „Kogu Pühakiri on Jumala sisendatud ja kasulik õpetamiseks, noomimiseks, parandamiseks, kasvatamiseks õiguses, et Jumala inimene oleks täiesti varustatud ja valmis igale heale teole“ (2Tm 3:16, 17).
Mis on see kogu Pühakiri, mis „on Jumala sisendatud ja kasulik õpetamiseks, noomimiseks, parandamiseks, kasvatamiseks õiguses, et Jumala inimene oleks täiesti varustatud ja valmis igale heale teole“? Päris kindlasti käib öeldu Piibli Vana Testamendi kohta, tolleaegse Pühakirja kohta, kuna Uut Testamenti polnud tollal veel olemas. Sellest võib tekkida õigustatud küsimus: kas Pauluse poolt öeldu käib ainult Vana Testamendi kohta või kogu Piibli kohta, mis hõlmab lisaks Vanale ka Uut Testamenti? Võime kindlasti uskuda, et käib küll. Kuigi Uut Testamenti polnud tollal veel „komplekteeritud“ ja mitmedki Uue Testamendi raamatud olid alles kirjutamata, oli osa neist juba olemas ja aktiivses kasutuses. On üsna kindel, et tollal olid olemas Luuka evangeelium ja Apostlite tegude raamat. Samuti olid olemas Pauluse teised kirjad, kuna tema 2. Kiri Timoteosele on Pauluse kirjadest viimane (Piiblis olevatest kirjadest), ja see pole kõik. Et need kirjutised polnud mõeldud ainult ühes konkreetses kohalikus koguduses kasutamiseks, ilmneb ka Pauluse kirjast Koloslastele. „Ja kui see kiri teie juures on ette loetud, siis tehke nii, et seda loetaks ka Laodikeia koguduses ning et teie loeksite ka Laodikeiast tulevat kirja“ (Kl 4:16). Milline oli Laodikeiast tulev kiri, kas Paulus oli ka Laodikeia kogudusele kirjutanud või loeti seal mõnele teisele koguduse kirjutatud kirja, mis omakorda jälle edasi saadeti, pole täpselt teada ja see polegi oluline. Oluline on teada, et need kirjad olid aktiivses kasutuses – neid loeti mitmes koguduses. Nüüd aga pöörakem tähelepanu Pauluse sõnadele, mis eelnevad tema väitele „Kogu Pühakiri on Jumala sisendatud...“ Ta kirjutas: „...ja kuna sa tunned lapsest saadik pühi kirju, mis võivad sulle tarkust anda päästeks usu kaudu, mis on Kristuses Jeesuses“ (2Tm 3:15). Loomulikult võivad ka Vana Testamendi pühad kirjad anda tarkust „päästeks usu kaudu, mis on Kristuses Jeesuses“, aga minu mõtted lähevad küll vägisi ka neile uutele kirjutistele, mis olid Pauluse ajal levinud ja mis Uue Testamendi komplekteerimisel ka sinna võeti. Neis räägitakse Kristusest Jeesusest lausa nimeliselt ning usust Temasse. Kindlasti pidas Paulus neidki Jumala Vaimu poolt sisendatuiks, ja mitte ainult, et Paulus pidas, vaid need kindlasti ongi Jumala Vaimu poolt sisendatud.
Jeesus andis mõista, et vanale õpetusele lisandub uus, Mt 13:52: „Siis ta ütles neile: „Sellepärast on iga kirjatundja, kes on õpetatud taevariigi jaoks, majaperemehe sarnane, kes oma varakambrist võtab välja uut ja vana.““ Meenutan, et Jeesuse-aegne Pühakiri oli meie Piibli Vana Testament. Kogu Piibel koosneb Vanast ja Uuest Testamendist. Jeesuse poolt öeldud võib ümber sõnastada: „Iga kirjatundja, kes on õpetatud taevariigi jaoks, kasutab Uut ja Vana Testamenti.“ Uue Testamendi kirjutisi lugedes leiame neis sageli viiteid Vanas Testamendis kirjutatule, samuti ka Jeesuse poolt öeldule. Tähelepanu väärib, et Peetrus osutas ka Pauluse kirjadele, 2Pt 3:15: „Ja meie Issanda pikka meelt pidage päästeks, nõnda kui ka meie armas vend Paulus teile on kirjutanud temale antud tarkust mööda.“ Huvitav on jälgida, kuidas Paulus teeb oma 1. Kirjas Korintlastele 7. peatükis vahet sellel, mida ta teab täpselt Jumala tahte olevat ja sellel, mis on vaid tema arvamus, mööndes siiski, et seegi arvamus võib tal olla Pühalt Vaimult saadud. „See on minu arvamus. Aga ma mõtlen, et minulgi on Jumala Vaim.“ (1Kr 7:40) Peetrus ütles Pühakirja prohvetikuulutuste kohta, 2Pt 1:20, 21: „Seda mõistke esmalt, et ühtki prohvetiennustust Pühakirjas ei või omapäi seletada, sest iialgi pole ühtegi prohvetiennustust esile toodud inimese tahtel, vaid Pühast Vaimust kantuina on inimesed rääkinud, saades sõnumi Jumala käest.“
Kuidas mõista sõnumi saamist Jumala käest ehk jumalikku inspiratsiooni? Kas Jumal dikteeris ja sõnumi saaja pani selle sõna-sõnalt kirja või andis Jumal lihtsalt mõtte, mille selle saaja pani kirja oma sõnadega? Küllap esineb Piiblis mõlemat, nii Jumala poolt öeldu sõna-sõnalist kirjapanekut, näiteks kümme käsku, kui ka Jumalalt mõtete saamist, mis on kirja pandud kirjutaja oma sõnadega. Viimane käib enamuse kirjutatu kohta. Kui mõne piibliraamatu kirjutaja kasutas kirjalikke materjale või kellegi jutustusi, siis seisnes jumalik inspiratsioon selles, et kirjutaja kasutas usaldusväärset infot, et see sai õigesti kirja pandud ja vajaduse korral Jumala tahte kohaselt kommenteeritud. Luukas kirjutab oma evangeeliumi saamisloost: „Juba mitmed on võtnud kätte koostada jutustus neist asjust, mis meie seas on aset leidnud, nõnda nagu seda on meile edasi andnud need, kes ise algusest peale on seda oma silmaga näinud ja on saanud sõna sulasteks. Seepärast on mullegi tundunud õige, pärast kõigega algusest peale täpset tutvumist, kirjutada sinu jaoks, üliauline Teofilos, järgemööda kõik üles, et sa võiksid õppida tundma sulle õpetatud asjade usaldusväärsust.“ (Lk 1:1–4) Piiblis räägitakse ka prohvetlikest nägemustest, mida prohvet pani päris kindlasti kirja oma sõnadega. Näiteks Johannesele ütles Issand nägemuses: „Kirjuta siis, mida sa oled näinud ja mis on ning mis sünnib pärast seda!“ (Ilm 1:19) ning Johannes kirjutas.
Lõpetan tsitaadiga Seitsmenda Päeva Adventistide Koguduse korrast: „Pühakiri – Vana ja Uus Testament – on Jumala kirjutatud Sõna, mis on antud jumaliku sisenduse läbi Jumala pühade meeste kaudu, kes kõnelesid ja kirjutasid Püha Vaimu mõjutusel. Selles Sõnas on Jumal usaldanud inimesele teadmised, mis on vajalikud päästmiseks. Pühakiri on Tema tahte kõikumatu ilmutus. See on iseloomu mõõdupuu, kogemuse katsekivi, tõe autoriteetne ilmutaja ning usaldatav aruanne Jumala tegudest läbi ajaloo.“
