PRIIT KEEL: kui sa tahad, et inimene tuleks kirikusse, siis pead kõigepealt ise talle kirikuks olema

Kümme aastat tagasi asus Eesti liidu töötajate ridadesse Priit Keel, toona misjonärina. Nüüdseks on Priidul aastaid pastoritöö kogemust. Kuidas tema kristlasetee alguse sai, sellest rääkis ta Averonika Beekmannile.

Millal sind ristiti? Kus see oli, kes sind ristis ja kui meenutad seda päeva, siis mis mõtted ja tunded sulle meelde tulevad?

See oli 2013. aasta juulikuu. Ma ei mäleta kuupäeva, äkki oli 12. juuli. Mind ristis Rein Kalmus. See oli kusagil Pärnumaal mingi järve ääres. Ma ei mäleta, mis järv see oli. Ristimisepäev polegi väga eriliselt meeles, see oli lihtsalt üks päev. Meid oli kokku kolm ristitavat.

Kas sa neid teisi inimesi mäletad?

Jah, üks oli Diana Sommer. Üks oli minu meelest Rapla kogudusest üks vanem naisterahvas. Kui ma nüüd Raplas teenisin, siis teda ei olnud enam seal ja tema nime ma ei mäleta.

Sind ristiti 2013, aga kui mitu aastat enne seda sa esimest korda Jumalast kuulsid?

Kui ma sorteerisin ükskord oma asju, siis ma leidsin tunnistuse, millel oli kirjas, et mind on ka luteri kirikus lapsena ristitud. Aga muidugi meie peres ei olnud midagi kiriklikku. Jumalast ma ka väga midagi ei teadnud. Ma teadsin, et Jehoova tunnistajad on, kes käivad ukse taga, aga ma ei teadnud täpselt, kes nad on. Ma lihtsalt teadsin, et nad on mingid usklikud.

Aga jah, siis kui ma Külliga (Külli on Priidu abikaasa, toim) tutvusin, siis hakkasin rohkem Jumalast aru saama. Tulid esimesed reaalsed ja isiklikud kokkupuuted Jumalaga.

Mis need esimesed asjad olid, millest Külli sulle rääkis? Kas sulle tundus midagi imelikku või paistis see kohe huvitav?

Jah, seal oli kaks liini. Üks oli see, mida Külli rääkis. Tema hakkas täiesti vaikselt. Esimesed mälestused, mis mul meeles on, on toiduga seotud. Ta tuli ühel hetkel ja ütles, et sealiha me ei söö. Ma ei saanudki aru, et oot-oot, mida me siis sööme, sest minu põhitoit oligi sealiha. No siis hakkasin proovima. Mul on meeles, et läksime poodi ja seal oli üks pakk kanaviinereid. Ma võtsin need kanaviinerid, panin korvi ja Külli räägib, et ei, neid ei saa võtta. Miks neid ei saa võtta siis, kanaviiner ju?! Külli vastab, et loe, koostises on kirjas, sisaldab sealiha. Mina ütlesin, et seal on ju ainult mingisugune väike protsent sealiha. Külli ikka, et ei, seda me ei söö. Mul oli tunne, et mida me üldse siis sööma hakkame.

Olingi selline skeptik päris pikka aega: vaatasin kirikus, mida mulle ikka räägitakse, kes tahab mu raha saada ja nii edasi.

Teine liin oli see, et ma töötasin tol ajal ehitusfirmas ja ütlesin kolleegidele, et ma tutvusin ühe uskliku tütarlapsega. Ja siis tuli neilt info, et ole ettevaatlik, sulle tehakse ajupesu ja su raha võetakse kõik käest ära. Ja siis ma olingi selline skeptik päris pikka aega. Vaatasin kirikus, mida mulle ikka räägitakse, kes tahab mu raha saada ja nii edasi.

Te olite siis juba mõnda aega ikka käinud, et teil oli juba sellist lähedust, kui Külli rääkis, et meie ei söö seda.

Me kohtusime 2007, 2013 mind ristiti. See võttis natuke üle kuue aasta aega, kuni jõudsin ristimise juurde. See meie kohtumine oli imelik. Me kohtusime Pärnus, mina läksin sinna oma sõbraga suvel pidu panema, see oli

9. juuni. Me kohtusime rannas, tema oli oma sõbranna Üllega seal. Kuidagi hakkasime omavahel rääkima ja niimoodi hakkas meie tutvus pihta – vahetasime telefoninumbreid vist. Mina elasin siis Tartus, tema elas Pärnus.

Mis need järgmised asjad olid, mis jutuks tulid? Kui alguses oli söögiteema, siis mida Külli sulle veel pakkus või rääkis?

Siis ta kutsus mind kirikusse. Alguses ma ikka põiklesin vastu, ma ei tahtnud minna. Ja siis kui ma läksin ühel hetkel, siis see oli nii suur pingutus ja koorem ja raskus.

Miks?

Esiteks oli igav. Ma ei saanud midagi aru. Teiseks ma mäletan neid Pärnu kõvasid puutoole – sa istud seal tundide viisi. See oli piin, ma ootasin, millal see lõpeb ja ma saan siit ära minna.

Aga siis see lõppes sa tulid ikkagi tagasi. 

No jah, ma kannatasin selle ära ja siis läks see üle.

Sa tulid siis kirikusse Külli pärast?

Põhimõtteliselt jah, see algus mulle üldse ei sobinud. Aga seal oli ka noori, Külli vennad, küll minust nooremad kõik, aga no ikkagi, seal oli teisi ka, siis tutvusin nendega ja sai midagi koos teha.

Kui sa mõtled jumalateenistuse peale, siis kas seal oli mõni iva või mõte, mille kohta mõtlesid, et see on nüüd küll imelik või see on huvitav või oligi lihtsalt see igavuse moment hästi suur?

Jaa, mulle tundub niimoodi, et ma ei suutnud suurt üldse keskenduda, sest kõik oli nii võõras. Ja üks asi oli veel see, et hingamispäev oli laupäeval – ma ei olnud kunagi lasknud laupäeval niisama raisku minna, kui nii öelda. See oli nii raske. Me olime Külli vanemate juures maal ühel korral ja mitte midagi teha ei olnud. Korjasin marju vähemalt põõsast ja see ka neile ei meeldinud. Ma ei osanud kuidagi olla. Mõtlesin, et raiskan lihtsalt päeva, ma ei ole harjunud mitte midagi tegema. Korjasin marju põõsast ja see ka neile ei meeldinud.

Kas sa mäletad mingit murdepunkti ka, et mis hetkel sa ei läinud kirikusse enam Külli pärast ja tundsid, et seal toimuv on huvitav või et see kõnetab sind?

Tegelikult ma ei mäleta sellist murdepunkti. Aga mõtlen seda, et nende aastate jooksul õppisin tundma inimesi, kes on koguduses, ja mõned olid väga toredad, nad kutsusid pidevalt lõunale – nad püüdsid teha kõik võimaliku, et suhelda ja kontakti hoida ja sõprust luua. Ühel hetkel kutsus Rein (Kalmus, toim) mind ristimisklassi. Ma tundsin, et ma ei ole küll valmis ja ma pean enne midagi aru saama või mingid otsused tegema. Aga siis ma läksin ikkagi, sest Rein ütles, et meil on veel paar inimest seal ja et tule. Ja siis tuli ristimispäev, aga ma olin ikkagi pooltoores. See tuli minu jaoks vaikselt, et ma võtsin neid harjumusi omaks. Samas on oluline ka see, kellega sa suhtled. Külli vanemad ka ikkagi avaldasid oma survet mulle.

Tänaseks ma olen sellest üle saanud – kõik edasiõppimised on mu silmi avanud –, aga mingil hetkel ma küll ei tea, kas ma Jumalat tõeliselt tundsin, aga kombeid võtsin küll üle. Minu vaimulik elu hakkas tõeliselt pihta siis, kui ma hakkasin koguduses aktiivseks. See juhtus siis, kui ma läksin Kõrgemasse Usuteaduslikku Seminari (KUS) õppima. Seal oli praktika õpingutesse sisse kirjutatud ja siis tuli alustada. Kui ma tahtsin koolis käia, siis tuli praktikat ka teha ja sealt hakkas siis koguduse teenimine pihta ja oma panuse andmine koguduse ellu.

Siis anti mulle jumalateenistuse avamisi ja pidin tegema ka esimesed jutlused. Käisin Reinuga kodukülastusi tegemas ja mõnel matusel kaasas.

Sa läksid siis päris suurte sammudega edasi. Selles mõttes, et sa ütlesid, et sa tulid kirikusse esialgu päris vastu tahtmist ja siis võtsid omaks teatud kombed ja siis järsku õpid juba pastoriks.

Huvitav on see, et ma tegelikult ei läinud pastoriks õppima. Ma läksin lihtsalt ennast täiendama. See eeldas koguduse praktilisi osi, mida ma tegin pastori juhendamisel. Kodukülastusi tehes ma olin pigem vaatleja. Vaatasin, mis see tähendab ja mis seal tehakse. Ma olin varasemalt mõelnud, et tahaksin midagi juurde õppida. Ma olin tavaline ehitaja. Töötasin mitmes firmas, aga seal, kus ma viimati ja kõige kauem tööl olin, läks ülemus Tallinnasse õppima ja kutsus mind ka. Aga siis ei võimaldanud finantsiline pool mul seda teha.

No siis ikkagi oli see mõte, et tahaks midagi juurde õppida. Oligi küsimus, mis valdkond see on, ja siis tuli see õppimise teema, et liit toetab õppijaid, kes tahaksid KUSi minna. Ja kui ma seda kuulsin, siis mõtlesin, et aga äkki ma siis peaksin minema. Samas oli mul üks vestlus ühe inimesega, kes ütles, et kui ma ei lähe pastoriks õppima, siis liit ei toeta minu õpinguid. Tol ajal olid minu elus toimunud mitmed muutused, ma tulin ära Soome töökohast ja meie perre oli sündimas esimene laps. Seetõttu otsustasin õpingutest loobuda, sest aastamaks oli minu mäletamist mööda üle 2000 euro. Kuid siis helistas mulle Ivo, kes oli tol ajal meie liidu esimees, et kuule, ma kuulsin seda, et sa tahad kooli minna ja kui sul see plaan jätkuvalt on, siis me võtsime liidus otsuse vastu, et me toetame kõiki ühtemoodi. Siis ma mõtlesin ja tundsin, et okei, see on jälle Jumala juhtimine, et ma ikkagi lähen sinna kooli.

Kui sa seal õpinguid alustasid, kas siis tundsid, et see on õige koht, et siin ma täiendan ennast ja avardub silmapiir?

Jah, aga ma olin täiesti toores seal koolis. Kui teised seal õppejõuga dialoogi tekitasid või midagi arutasid, siis ma ei osanud suurt midagi öelda. Ma siis kuulasin. Oleks ma nüüd seal koolis, siis võiks kaasa rääkida. Aga noh, see oligi minu õppimise protsess.

Millal tekkis see arusaamine, et see on sinu enda usk ja sul on Jumalaga suhe ja et Jumalal on sinu suhtes oma tahtmine?

Ma ei teagi seda öelda, aga üks moment on ehe näide. See oli esimene aasta, kui ma kooli läksin, siis me elasime Külliga maal, Külli vanemate juures. Kasvatasin seal poole kohaga lambaid. Me tundsime, et peame sealt ära minema, me ei olnud enam rahul selle eluga. Aga me ei teadnud, mida teha, kuhu minna. Me palvetasime selle pärast, et Jumal juhataks, mis Tema tahab, et me teeksime. Me mõtlesime: noh, meil on kõik olemas, meil on praegu sissetulekud olemas, katus pea kohal ja mingit probleemi ei olnud. Mingit hädavajadust ei olnud, aga me tundsime, et midagi peaks juhtuma, mingid muutused peaksid tulema. Jätsime selle Jumala hooleks ja palvetasime, aga me ei kiirustanud kohe midagi tegema.

Me mõlemad tundsime, et kuule, kas see ongi nüüd see vastus, mida me oleme palvetanud, et Jumal juhataks meie elumuutust.

Ja siis oli huvitav moment: ma ei tea, kui kaua sellest mööda läks, võibolla paar kuud, aga ühe sessi ajal andis Ivo meile ühte ainet ja ma viisin ta pärast autoga rongijaama. Ja siis Ivo küsib, et kuule, Priit, me otsime Eestis praegu misjonipaari, keda välja saata. Ta vist ütles ka, et tahaksime saata Saaremaa kogudusse misjonäripaari ja et ta on mõelnud meie peale ja mis te arvate. Me Külliga rääkime sellest ja me mõlemad tundsime, et kuule, kas see ongi nüüd see vastus, mida me oleme palvetanud, et Jumal juhataks meie elumuutust. Ja meie vastus oli kohe, et jah, me oleme nõus minema.

Sellega läks veel aega ja me ütlesime Ivole, et jah, me oleme nõus. Järgmine sügis, 24. oktoobril 2015. kolisime Kuressaarde, Eliise sai viis päeva hiljem üheaastaseks.

Selline kogemus meil oli, aga ma enne seda täpselt ei mäleta, kuidas ma Jumalat usaldasin. Paljud on küsinud, et miks hakkasid pastoriks. Minu vastus on see, et ma ei hakanud pastoriks. See on olnud teekond samm sammu järel. See ei ole minu otsus, vaid protsess. Ma ei ole ise otsustanud, et ma hakkan pastoriks, ma olen teinud valikuid ja otsuseid, mille kaudu siis asjad on niimoodi läinud.

Kui sa nüüd vaatad enda elu ise kõrvalt, kas sulle tundub ka see teekond pikkade sammudega edasi hüppamine? Kui vaatad seda poissi seal Pärnu rannas, kes tuli pidutsema, ja kui vaatad ennast nüüd – sa oled praegu Tallinna koguduse pastor, Viljandi koguduse pastor, osaled koguduserajamise koolitusel, sa oled väga aktiivne noor.

Mis sa nende pikkade sammude all mõtled?

Mõtlen, et see ei ole võibolla kõige tavalisem teekond – pidutsejast on saanud pastor. Sinu elus on olnud olulisi mõjutajaid: Külli, Rein, Ivo.

Jah, suunanäitajad on tee peal olnud, võiks niimoodi öelda. Mulle ikkagi tundub, et see ei ole olnud kiire teekond.

Kaksteist aastat tagasi sa ei olnud isegi kristlane. Ja nüüd sa ristid ise inimesi.

Noh, ma ei tea… Mulle meenus praegu Paulus. Ta oli usumees, aga tema tegelik pöördumine toimus ju siis, kui Jeesus ennast talle ilmutas ja siis läks kõik hoopis teistpidi käima. Ja me ei räägi kümnetest aastatest, vaid see oli hetkega. See kõik oleneb – iga inimese elu on nii erinev.

Kui ma Kuressaarde läksin, ei olnud ma vaimulikku tööd põhimõtteliselt üldse teinud. Need praktika alged, mis mul Pärnus olid…, aga üldiselt ma olin teinud kogu aeg füüsilist tööd. Ma sain Kuressaare koguduse juures ka koguduse majas ehitustöid teha. See oligi mingis mõttes nagu ülemineku protsess: mulle anti vaikselt ka koguduse ülesandeid juurde. Alguses ma tegin teise pastoriga koos tööd, siis juba iseseisvalt, läksin samm-sammult vaimulikus töös edasi ja samal ajal tegin ka füüsilist tööd. Ma õppisin vaimulikku tööd tegema füüsilise töö kõrvalt. Ma olen mõelnud, et kui see ei oleks niimoodi olnud ja ma oleksin pidanud kohe koguduse tööd tegema, siis ma ei tea, kas ma oleks selles asjas ellu jäänud, see oli liiga raske, kõik jutluste kirjutamine, mõtlemine oli väga keeruline alguses.

Sa ei tundnud piiblilugusidki.

Ei tundnud, jah, kõik oli võõras.

Sellepärast tundubki see väga järsk elumuutus.

Ja ma ei olnud ka lugeja tüüp tegelikult. Ma ei lugenud praktiliselt üldse mitte midagi. Siis pidin hakkama lugema, ja Piiblit ka lugema. Vanas Testamendis on need Ajaraamatud ja Kuningate raamatud ja Saamueli raamatud – väga põnevad, mulle meeldis, need olid nii mõnusad lood, jutustused. Aga siis jõuad Jesaja raamatusse – oi, täiesti mõttetu, mitte midagi ei saanud aru ja ei kõnetanud. See on näide minu piiblilugemise algusest.

Üks asi on see, et sa lähed kirikusse ja kuulad jutlust ja piinled seal natuke aega, nagu sa ütlesid, aga kuidas tuli sinu ellu see, et hakkasid lugema Piiblit?

See on jälle seotud kooliga: koolis pidi lugema. Erinevates ainetes oli vaja kodutöid teha, mis olid seotud Piibli või siis mingi muu vaimuliku materjaliga. See kõik pani lugema ja samamoodi praegu see järgmine kool (Priit omandab Andrewsi ülikooli magistrikraadi, toim): pidevalt peab midagi lugema. See innustab või õpetab lugema, see kohustab lugema ja sa pead tegelema sellega.

Kas sa oled nüüd ise pastorina teadlikult mõelnud sellele, kuidas täiesti võõras inimene end kirikus tunneb ja seal toimuvat tajub?

Ikka mõtlen jah. Mul on teadlikult selline mõte, et kui jutlustan, siis püüan alati mõelda selle peale, et jutlustan inimestele, kes ei ole Piiblist nii väga teadlikud, kes on võibolla esimest korda kirikus. See ei tähenda, et peab väga lapselikuks minema, vaid ma ei kasuta kogu aeg oma vaimulikku keelt, millest teised aru ei saa, aga mis koguduseliikmete seas on tavapärane. Näiteks kui nimetan mõnda piiblitegelast, siis ütlen ka mõne sõna tema kohta, kes ta oli. Samamoodi tuleb inimesi mõista, et kirik või kogudusemaja iseenesest ei hoia neid kinni. Üldiselt inimene ei tule kogudusemajja hoone pärast, ta tuleb teiste inimeste pärast. Viljandi koguduse juures käib ka üks täitsa võõras inimene ja me oma perega püüame teda kaasata oma pere tegevustesse. Kutsume teda aeg-ajalt enda juurde lauamänge mängima, puhkuse ajal käisime Saaremaal koos, et ta saaks meiega koos olla ja saame üksteist paremini tundma õppida. Kuna tal oli see võimalus ja soov, siis me pakkusime talle seda. Kui inimene tuleb kirikusse, siis ta juba otsib midagi konkreetset, aga kui sa tahad, et inimene tuleks kirikusse, siis pead kõigepealt ise olema talle kirikuks.

Ma tean inimesi, kes ütlevad, et miks kasutame kõnedes tuntud inimeste näiteid, mitte vaimulike tegelaste näiteid, aga kui inimene tuleb väljastpoolt, siis teda võibolla just köidavad need näited, mida tema ka teab. Sõltub sellest, mis pilguga me neid asju vaatame: kas nii, kuidas inimest aidata ja püüda temani jõuda, või nii, kuidas minu meelest õige on. Mulle endale meeldib see, kui pastorid teevad natuke huumorit. Üks näide, kes mulle meeldib, on Pavel Goia, tal on mitmeid humoorikaid näiteid jutlustes. See on hea huumor, elutervendav. Aga kui on tõsine ja morn jumalateenistus, siis ma usun, et see ei kõneta inimesi. Vahel on vaja ka raskeid teemasid koguduses lahata, aga need on pigem erandid.

Kas sul oli oma teekonnal ka selliseid raskeid hetki, et ah, Külli on kõik tore küll, aga las see kõik jääb sinnapaika?

Ühel hetkel Külli esitas mulle ultimaatumi, et Priit, sa pead valima, mida me edasi teeme: kas otsustame abielluda või lõpetame selle asja ära. Siis pidin küll mõtlema, mis me edasi teeme, see oli minu raske võitlus. Tänapäeval mõeldakse, et kooselu on ka tore, aga siis pidin valima ja see oli minu jaoks suur valik, see nõudis ikkagi oma elu üle järele mõtlemist. 2007 me kohtusime, 2010 me abiellusime – ma ei tea, mis tasemel ma siis vaimulikult olin, suhteliselt kaugel, ma arvan. Võibolla on see kodune kasvatus, et kui midagi otsustad, siis peab selle taga sõna olema. Kui pidin nüüd otsustama, pidin tõsiselt mõtlema, mida ma otsustan.

Mis Külli sellise asjani viis?

Ta ise rääkis, et tal oli raske, temas käisid ka võitlused. Kindlasti mõjutas teda perekond. Meie algus ei olnud 100% kristlik eeskuju, temal olid oma mured ja ta tahtis need asjad ära lahendada.

Mis kallutas sind jah-sõna poole, et võtad kõik selle elustiili, mis Külliga kaasa tuleb? Sa pidid ju teadma, et see tähendab selle eluviisi vastuvõtmist.

Käisime ka Viktor Nõmmiku juures abielunõustamisel. See aitas kaasa. Mul on siiani meeles, kuidas Viktor ütles, et peate ühes suunas liikuma. Kui saate lapsed ja üks läheb kirikusse ja teine ütleb, et läheb jalgpalli vaatama, siis... See pani mind mõtlema, et mis me nüüd teeme. See oli otsus, et kas võtan omaks selle elu, mida Külli soovis elada, või lähen oma teed. Ma usun, et Jumal mõjutas minu otsust. Ju siis oli meie omavaheline suhe juba piisavalt tugev, et mu otsus sinnapoole kaldus.

Oled sa Küllile aitäh ka öelnud, et ta su ellu hoopis teise dimensiooni tõi?

Ei teagi, kas olen öelnud.

Sa oled ju rahul ja õnnelik selle üle?

Jah! Vahel mõtlen, mis siis saanud oleks, kui oleks midagi muud juhtunud. See on selline asi, mille üle võib mõelda, aga meil ei ole vastuseid.

Sa mainisid kodust kasvatust.

Olen kasvanud emaga, mul ei ole isa olnud. Kasvasin küla­kohas, seal elasid ka ema vanemad. Mul oli seal siis kaks kodu, olin pidevalt vanaema-vanaisa juures. Vanaisa oligi isakuju mulle. Ema suri 2009, aasta enne meie abiellumist. 2018 otsustasin, et tahaksin teada, kes mu isa on. Olin midagi kuulnud, aga see kõik oli vale. Siis kevadel alustasin otsinguid ja sügisel sain isaga kokku, ta on praegu ka elus, ta elab Venemaal. Oleme ühe korra näinud, kirjutan talle aeg-ajalt ja ta vastab mulle. See on alati olnud ja on ka praegu jäänud kaugeks suhteks.

Kas vanaema-vanaisa olid elus, kui sind ristiti? Kuidas nemad ja teised pereliikmed sinu elumuutusele reageerisid?

Kõik oli normaalne. Minu ema õde oli alguses provokatiivne, näiteks toidu suhtes. Ta viskas selliseid intrigeerivaid lauseid, et mis see sealiha teile ei sobi, aga ühel hetkel leppis ka tema. Oleme terve perega tal külas käinud ja ta arvestab alati meiega. Õdesid-­vendi mul ei ole.

Kas tajud oma usuteekonda huvitava teekonnana?

Jah, ikka. Olen Jumalale tänulik. Ma ei teagi, mis minust saanud oleks, kui ma ei oleks pöördunud. Tegelesin igasugu jamaga, alkoholiga. See ka süvenes mingil määral, et kui peol käisin, siis jõin ennast kohe purju. See tõi hoopis teise vaate elule – nüüd sain vaadata, mida ma tegin oma elus.

Sealihast loobumine pidi ju alkoholist loobumisega võrreldes kergem olema.

Olen kunagi ka suitsetanud. Sellest loobumine ei olnud probleem. Suitsetamise jätsin päevapealt maha. Alkoholiga oli alguses harjumatu. Olen mõelnud, miks inimesed joovad. Kui lähen seltskonda, siis julgen olla, muidu ei oskagi. Nüüd ka kui keegi näiteks abiellub ja on pulmad, kus alkoholi pole, siis mõni küsib, et mis me siin üldse teeme, kui alkoholi pole. On vaja õppida, kuidas on pidu ilma alkoholita. Või näiteks kuidas minna sauna ilma õlleta. Kui sa seda kultuuri ei tea, ei ole sellest aru saanud, siis ei oskagi mõelda, et see võiks ka teistmoodi olla.

Sulle tuleb pastorina kasuks, kui saad aru, mida inimene võib tunda.

Kristlased on rääkinud jah, et neil, kes tulevad maailmast, on hoopis teine vaade Jumalast ja sellest maailmast. Eks ta kindlasti midagi annab juurde. Kui sa ei ole kunagi maailmas käinud, siis ei oskagi ette kujutada, missuguste raskustega inimesed seal võitlevad või mida nad mõtlevad.

Kui sa ütled, et me ei oska ette kujutadagi, kuidas nemad Jumalat näevad, siis püüa sõnastada enda Jumala-pildi muutumist ajas.

Seal külas, kus ma kunagi elasin, ei teadnud ma ühtegi kristlast, kes oleks kristlikku elu elanud. Arusaam Jumalast oli see, mida keegi kuskil teadis või rääkis. Seesama, et Jehoova tunnistajad on tüütud ja räägivad imelikku juttu. See oligi minu arusaam. Ma ei teinud mingit vahet kogudustel. Kui tulin kirikusse, hakkasin alles mõistma, et on erinevad kogudused. Kui läksin KUSi õppima, kogesin, mida kristlased üldse teevad. Enne ei olnud seda kogemust. Mul ei olnud Jumalast mingit arusaama, mis Ta inimesest tahab või mida Ta teeb. Mul oli arusaam mind ümbritsevast kultuurist, mida nemad tegid.

Nüüd olen ise kogenud Jumalat. Mõistan, et Jumal on hooliv ja armastav. Usun, et mis minu teekonnal on juhtunud, on Jumala juhatatud. Usun, et Jumal tegi imesid juba siis, kui ma ei olnud veel kristlane – mitmed seigad, kus mu elu oleks ära lõppenud, aga ei juhtunud selliseid asju. Jõudsin siiamaani, et sain Jumalat tundma õppima. Ma ei tea, miks Jumal seda igaühega ei saa teha või miks mina just see olin. Ka paljud adventistid ei saa, mulle tundub, aru, kes Jumal on. Kui ongi ainult seaduste järgimine, siis ei tunta Jumalat tõeliselt. Jumalat peab kogema ja Temast aru saama. Jumal on kõik: kuidas inimene ellu suhtub, kuidas ta teise inimesse suhtub; oluline on mõista teisi, mitte ainult iseendaga arvestada, et kui mina teen hästi, siis on Jumal minuga.

Mida ütleksid julgustuseks neile, kes on kusagil oma otsustushetkes, kas otsustada Jumala kasuks?

Öeldakse, et Jumalat ei saa tõestada, aga Jumalat saab kogeda. Elu ilma Jumalata on tegelikult elu raiskamine. Üks vana sõber vanast ajast, sellest ajast, millest ma just rääkisin, kellega oleme Facebookis sõbrad, jagas hiljuti videot, kuidas üks reka sõitis talle vastu ja tuli tema sõidusuunda, tuhises napilt temast mööda. Ta kirjutas, et kas võiks tänast nimetada teiseks sünnipäevaks. Mõtlesin, et mis kasu sellest teisest sünnipäevast või pääsemisest on. Kui inimesel Jumalat ei ole, siis see on elu raiskamine. Need aastad siin võivad mõnele pikad tunduda, aga see on üürike selle kõrval, mida Jumal tahab inimesele anda. Tahaksin igale inimesele öelda, et vali Jumal, aga igaüks peab seda ise tunnetama ja kogema. Jumal ei taha ennast vastu tahtmist peale suruda. Inimene peaks võibolla esitama Jumalale väljakutseid, et Jumal näitaks talle enda olemasolu ja annaks erilist kogemist, mis võiks tema südant selle otsuse poole kallutada.