„Issand vastaku sulle kitsikuse ajal; Jaakobi Jumala nimi varjaku sind! Ta läkitagu sulle abi pühast paigast ja toetagu sind Siionist!“ Ps 20:2, 3
Hüüdsin: „Ei, Aleks, ei!“ meie mustakarva borderkollile. Olin ahastuses. Aleks oli meie palvevastus, meie laste unistuste koer. Aga ta haukus pea igaühe peale, kes meist möödus. Meie jalutuskäigud, mis pidid olema ühed toredad seiklused, olid muutunud hirmuunenäoks. Ühel päeval, peale järjekordseid haukumisi ja mu pikali tõmbamist, murdusin. „Ma ei taha Aleksit!“ pahvatasin läbi pisarate nuuksudes. Olin jõudnud oma meeleheite augu põhjakihi, kuhu ei paistnud ühtegi eredamat lootuskiirt.
„Jumal, ma vajan Sind! Ma ei taha enam Aleksit! Ta ainult haugub igaühe peale. Ma ei taha teda enam! Jumal, ma vajan Sinu abi. Palun anna minu irratsionaalsete mõtete asemele Sinu tõesed mõtted, sest ma olen nii kurb ja õnnetu! Minu enda mõtetest ei ole mingit kasu!“ hüüdsin ahastuses Jumala poole.
Murekivi eest palvetades meenutas Jumal, kuidas Ta ei hüljanud eales Iisraeli. Kui Ta nägi oma silme ees Iisraeli rahvast hüljatud ja surema jäetud abitu imikuna, ei läinud Jumal temast mööda!
Mõistsin, et kui kogu maailm on valmis meid hülgama, meile selga pöörama, alla andma ning minema jalutama, siis Jumal ei lähe meist mööda!
Kõikide meie plekkide, mõlkide ja kriimude juures kummardub Ta madalale meie kõrvale. Ta annab meile uue nime, uue elu Tema nime sees. Ta vaatab meile kaastundlikult silma. Ta peseb meid verest, meie pattudest, puhtaks ning parandab millimeetri haaval meie veritsevad haavad.
Nägin silme ees Jumalat Kolgatal meid lõplikult lunastamas, meid puhtaks pesemas. Nägin kõigi poolt põlatud ja hüljatud Jeesuse südant ühe patuse eest rebenemas. Seejärel nägin silme ees Aleksi üksildust ja meeleheidet, kui tema eelmine peremees suri. Nägin tema ahastust täis pilku varjupaigas, kui armastatud perenaine temast loobus. Korraga asendus minu senine pahameel ja kibedus kaastundliku armastusega. Aimasin, milline väljakutse on armastada katkistes olukordades katkiseid inimesi! Mõistsin, et igatseme terviklikke ja mugavaid lahendusi ning kipume armastama neid, kes meid armastavad. Neid, kes täidavad meie ootusi. Meie jalutuskäigud Aleksiga olid olnud kõike muud kui täidetud ootused!
Vaatasin meie koera ja teadsin, et kui temast loobun, ei ole tal kedagi, kes tema eest palvetab, kedagi, kes tema pärast lõpuni võitleb. Nägin silme ees teda uuesti varjupaika maandumas.
„Anna andeks, kallis Aleks, et ma sulle niimoodi ütlesin.
Ma ei tea, kuidas ma sinuga hakkama saan, aga ma ei anna sind ära!
Mitte kellelegi ja mitte kunagi! Nii nagu Jumal ei anna minuga kunagi alla mind paksu porise augu põhjast ikka ja jälle üles tõmmates ning puhtaks küürides, nii jääd sa meie koeraks – sinu viimase hingetõmbeni!
„Jumal, ma vajan Sinu abi,“ palvetasin seejärel. „Ainult Sinuga koos saan ma hakkama, üks samm korraga, üks jalutuskäik korraga! Ma sõltun täielikult Sinust!“
Kallistasin nüüd juba kaastundlikult meie koera ja mõistsin, et Jumal oli mulle just kinkinud imelise kingituse, Tema armastuse ilusaima kirja, kirjutatud Tema Poja käekirjaga Kolgatal. Teadsin, et Aleksi ja minuga saab kõik korda. Üks palve korraga. Üks päev korraga. Üks jalutuskäik korraga!
„Kallis Jumal, palun hoolitse selle jalutuskäigu eest. Kellega peame kohtuma, olgu nii ja kellega mitte, hoia meid nende eest,“ palvetasin enne Aleksiga uksest väljumist.
Nii kõlas nüüdsest meie kodus või maja ees palve iga kord, kui välja läksime.
Mitte ükski kord ei kogenud ma enam sellist haukumiste jada, sest koerad olid lihtsalt kadunud! Isegi kui mina mõnda märkasin, jäi Aleks nende suhtes pimedaks. Nad kadusid just õigel hetkel põõsa või murupahmaka taha. Nad ilmusid vaid korraks, kui sain just õiges kohas Aleksiga sammukese kõrvale astuda, või valis nende omanik just õigel hetkel mõne teise teeotsa kui see, millel meie parasjagu jalutasime!
Mõned üksikud koerad, keda meile lubati, olid kas positiivseks kogemuseks, kus koerad üksteist tervitasid, või siis mõne aja möödudes trenni mõttes just sellel õigel distantsil nende olemasoluga leppimiseks.
Üks samm korraga, üks jalutuskäik korraga – see kehtib ka täna, kui meie kodus magab koer, kelle haukumised on muutumas rahulikumaks ja harvemaks. Vahel jälgib ta seniseid päästikuid lihtsalt vaikides. Koos Aleksiga oleme mõlemad ära õppimas, et peremehega koos käies on maailm turvaline. Et peremees kannab meie eest hoolt parimal võimalikul viisil. Et meie ülesanne on hoida kogu oma fookus peremehel ning tunda meie elu jalutuskäikudest Temaga rõõmu! Tema ise lahendab kõik keerulised olukorrad! Meie peremees, Jumal, teab meie vajadusi ja täidab need õigel ajal ning õigel viisil.
Kui sinu ja minu peremeheks on Jumal, oleme õnnega koos! Kas oled avastanud end kunagi kellegagi alla andmas? Kellegagi, kes ei täida sinu ootusi? Iseendaga? Abikaasaga? Lastega? Mõne lähedase perekonnaliikme, sõbra või naabriga?
Julgustan sind, armas teekaaslane, pööra pilk oma puudulikkuselt olukordi lahendada, katkiseid olukordi kohates põgeneda või rünnata, Jeesusele ja Tema lõpututele ressurssidele.
Pööra pilk Tema suutlikkusele sind aidata. Ära anna alla, nii nagu Jumal ei anna sinuga alla – viimase hingetõmbeni! Võitle palvelahingud lõpuni, üks samm korraga, üks päev, üks jalutuskäik korraga! Tema juhib pimedaid teel, mida nad ei tunne. Tema paneb piiniad kõrbes kasvama! Tema rajab kõrbesse veeallikad!
Jumala abi annab elu! Ta annab alati uue võimaluse uueks alguseks koos Temaga – üks samm korraga, üks palve korraga, üks jalutuskäik korraga! Tema parandab kõik haavad ning silub need andestuse, kaastunde ja armastuse imelise salviga!
„Siis ütles Peetrus tema juurde astudes: „Issand, kui mitu korda minu vend võib minu vastu patustada ja mul tuleb talle andeks anda?“ … Jeesus ütles talle: „Ma ei ütle sulle seitse korda, vaid kas või seitsekümmend seitse korda.““ (Mt 18:21, 22)
„Sest mina tunnen mõtteid, mis ma teie pärast mõlgutan, ütleb Issand: need on rahu aga mitte õnnetuse mõtted, et anda teile tulevikku ja lootust. Siis te hüüate mind appi ja tulete ning palute mind ja mina kuulen teid. Ja te otsite mind ja leiate minu, kui te nõuate mind kõigest oma südamest. Ja ma lasen teil mind leida, ütleb Issand, ja ma pööran teie vangipõlve.“ (Jr 29:11–14)
Millist imelist Jumalat me teenime!
