Kas sa oled kunagi mõelnud, kust läheb piir püha ja ebapüha vahel? Kristlasena tõenäoliselt oled. Isegi kui päris teadlikult või läbimõeldult mitte, siis pooleldi alateadlikke otsuseid oled ilmselt ses osas langetanud või hinnanguid andnud. Mõni ebatsensuursem sõna ei ole päris kindlasti püha. Või muusikapala. Toit. Mõni inimene? Ma tabasin mõni aeg tagasi end ühes seltskonnas mõttelt, et vestlus, mida me pidasime, ei ole püha ja Jumalale meelepärane ja,
püüdnud selle mõtte kinni, hakkas mind huvitama, millele ma oma hinnangus rajanen.
Eriti huvitav tundus mulle, et ma ei olnud olukorrale hinnangut andes erilist analüüsi teinudki – see hinnang oli üsna automaatne. Ja kuigi hinnangute automaatika aitab meil stressirikastes olukordades teinekord kiiresti vajalikke otsuseid langetada, siis olen veendunud, et Jumala soov on, et mõistaksime päriselt asjade juurt. Selle analüüsiteekonna ma siin avalikult teie ees ette võtangi, et seda teemat ise paremini mõista.
Jumal räägib Moosesele Siinai mäe jalamil Iisraeli rahvale edasi andmiseks sellest, mis on püha. Rahvas on tulnud ebamoraalsest Egiptuse ühiskonnast välja ja jõudnud juba mõnda aega tagasi kõrbeteekonnal Siinai mäe jalamile. Nad on ehitanud Jumala juhtnööride kohaselt kogudusetelgi, mille kõige pühamas paigas on Jumal oma ligiolus. Jumal on andnud detailsed korraldused ohvriteenistuse läbiviimiseks ja eraldanud selleks preesterkonna (3Ms 1–11). Seejärel on Jumal andnud juhtnöörid praktilisteks asjadeks: milliseid loomi süüa ja milliseid mitte (3Ms 12), kuidas käituda raske haiguse korral ja kuidas neid vältida (3Ms 13–15). Jumal on rääkinud lepituspäeva sümbolite keeles sellest, et ühel päeval saab kogu patt lepitatud ja lõplikult puhastatud (3Ms 16), Ta on selgitanud vere sümboolset tähendust (3Ms 17) ning andnud juhised oma rahva abielusuhete puhtana hoidmiseks (3Ms 18). Kõike seda rääkinuna ütleb Jumal Moosesele: „Räägi kogu Iisraeli laste kogudusega ja ütle neile: Olge pühad, sest mina, Issand, teie Jumal, olen püha!“ (3Ms 19:2) Ja siis Ta jätkab veel mitmesuguste praktiliste korraldustega inimestevahelisteks suheteks: ärge varastage ega valetage, ärge olge ka viletsa suhtes erapoolik, ärge kandke keelt ligimese vastu, ärge tasuge kätte ega pidage viha, ärge sööge midagi koos verega, pidage hingamispäeva, ärge hoorake, ärge pöörduge vaimude poole, austage hallpead, ärge rõhuge võõrast jpm (3Ms 19).
Lugedes 19. peatükis Jumala korraldusi, siis suurem osa neist tundub ju nii enesestmõistetav. Kas tõesti tuli Iisraeli rahvale uudisena see, et ei tohi hoorata, valetada, varastada, riisuda oma ligimest, kurti needa ja pimedat heast peast komistama panna (jõhker ja absurdne)? Peab tunnistama, et mõned neist korraldusist, nagu näiteks keeld piirata oma habeme äärt või kolme aasta saak viljapuust söömata jätta ei ole nii intuitiivsed. Aga no see ülejäänu?
Kui Jumal pidi selliseid asju oma rahvale ütlema kontekstis, kus Ta on palunud neil pühad olla, siis kas pole see pühaduse latt hirmus madal, et Jumal peab selle sisustama muuhulgas korraldustega mitte hoorata ja mitte varastada?
Minu jaoks on siin dissonants selle vahel, mida mina justkui tunnetuslikult pühaduseks pean (tuletage meelde, et minu jaoks tundus üks vestlus ebapüha), ning mida Jumal kirjeldab 3. Moosese raamatus pühaduse rüvetamise piirina. Ma ei tahaks nii madalat latti, ütlen ausalt. Aga on see latt siis tõesti nii madal, et ka Jumalat mittetundvad inimesed tänapäeval saavad öelda, et valdav osa neist korraldusist on täiesti elementaarne, mitte erilise pühaduse märk? Justkui keskmiselt hea inimese mõõdupuu, kes teistele liiga ei tee ja hoidub suuremat sorti rõvedustest.
Mulle meenub mitme aasta tagune õppetükitund Valgu koguduses, mida läbi võtsin. Tunnis oli ka üks kohalik mees, kellel oli lapsepõlvest luterikoguduslik taust. Kui ma tegin üleskutse ühe kirjakoha puhul koos analüüsida, mida Jumal sellega meile öelda tahab, pahandas ta, et kes olen mina ning kes oleme meie, et Püha Jumala kõrgeid mõtteid oma inimese aruga siin üldse lahata ja arugi saada proovime. Hirmus suur ebakõla, kas pole? Ühelt poolt Püha Jumal, kelle mõtted keskmiselt headele inimestele tunduvad nii suured, et neid ei ole mõtet püüdagi mõista, ja teiselt poolt seesama Jumal, kes tuletab nendele samadele inimestele meelde, et Tema moodi pühaks olemine kätkeb muuhulgas seda, et sa oma lähedasi paljaks ei riisu ja oma tütart hooraks ei müü. Ja siis on veel üks väike seltskond inimesi siin maa peal, kes mõne vestluse kestel tunnevad, et see pole ehk püha.
Õnneks on Jumal minusuguste tähenärijate (kõige positiivsemas mõttes) suhtes armuline, sest Peetrus tuleb ses asjas mulle appi.
Peetrust paistab samavõrd huvitavat, mis siis on pühaks olemise ja püha elu elamise tuum.
Erinevalt Valgu vanahärrast on Peetrus õnneks võtnud 1. Peetruse kirja 1. peatükis ette aru saada ja ka teistele selgitada, mida Jumal pühaks olemise all mõtleb. Peetrus viitab otseselt 3. Moosese 19. peatüki algusele, kirjutades: „Nii nagu kuulekad lapsed ärge ka teie kohanege oma kunagise teadmatuseaja himudega, vaid saage pühaks kogu oma käitumisega, nii nagu on püha see, kes teid on kutsunud; sest kirjutatud on: „Olge pühad, sest mina olen püha!““ (1Pt 1:14–16)
Me ei saa seda Peetruse tsitaati loomulikult kontekstist välja rebida, vaid et paremini mõista, peame vaatama, mis sellele eelneb. Peetrus annab oma kirja alguses edasi, ma ütleks, et rõõmust hõisates, tunnistuse päästest Kristuses. Ta lausa rõkkab kindlast lootusest, et Kristuse lunastava surma ja ülestõusmise tõttu on meilgi lootus. Selles kajab läbi patu lootusetuse koorma all kannatanud inimese vabanemine, lootust ja valgust täis hüüd:
„Ma saan lõpuks ometi hingata oma süüst, mul on lootust ja teil kõigil niisamuti!“
Ja selle sõnumi baasil kordab Peetrus Jumalalt Moosesele antud üleskutset olla püha. See ei ole mingi teine, kõrgem latt kui see, mille Jumal Moosese kaudu seadis. Tegelikult ei olegi kuskil mingit latti. See, mida Jeesus on meie eest ja meie heaks teinud, on meie motivatsiooniks elada elu, mis toob Talle au ja rõõmu. Ja kas ei kõla see sama üleskutse ju ka 3. Moosese 19. peatükis, kus Jumal korduvalt ja korduvalt tuletab meelde korralduste vahel, kõrval ja juures,
et põhjus nende täitmiseks on see, et Tema on meie Jumal.
„Mina olen Issand, teie Jumal,“ ütleb Ta jälle ja taas: „Mina olen Issand.“ See ei ole üleskutse olla keskmiselt hea inimene, kelle naaber ei ole keeruline või hirmutav olla ja kes järgib sisemise kompassi ajel normaalseid kooselu reegleid. Ei, sellest ei piisa. Jumala üleskutse olla püha on üleskutse esmalt mõista, kes on meie Jumal, meie Issand, ja aru saada, mida Jumal Jeesuses on meie heaks teinud ning see vastu võtta.
Ma julgeks öelda, et kui see mõistmine meis aset leiab ning kui see juurdub ja sügavamaks muutub, järgneb sellele meie loomulik aje olla Tema moodi. Peetrus räägib sellest kui meie uuestisünnist kadumatust seemnest (salm 23). Jumal ei pea meile, selle maailma viisidest varasemalt läbi imbunud inimestele, siis enam meelde tuletama, mis on rõve ja mis on paha ja millest hoiduda. See piir on vajalik etapil, mil me alustame oma teekonda sümboolsest Egiptusest Kaanani poole. Jumal kohtub oma lõputus halastuses ja armus meiega seal, kus on meie arusaamise ja paraku ka rikutuse tase. Seda loeme me 3. Moosese 19. peatükist. Aga selles samas halastuses ja armus ei jäta Ta meid sinna tasemele, vaid kui me lubame, teeb Ta meiega tööd. Avab meile iseennast aina enam ja enam. Sünnitab meid uuesti. Armastus sunnib siis meid Tema sarnaselt mõtlema ja ka käituma aina sarnasemaks Temale muutudes.
See on latt, millega ma päriselt rahul olen.
