Meie ühiskonnas – ja vist läbi aegade – on inimese ideaaliks olnud tugevus. Me soovime üksteisele: „Jõudu!“ Me kinnitame leinajat: „Ole tugev!“ Me julgustame väsinut: „Pea vastu!“ Kahtlejatele sobib öelda: „Ole kindel!“ Kui keegi unistama kipub või pea pilvedesse tõstab, on hea soovitus: „Hoia jalad kindlalt maas!“ Tugev, kindel, jõuline, vankumatu ja järeleandmatu, mistahes hinnaga püsti püsiv ja oma seisukohtadele kindlaks jääv inimene on väärtus. Aga ka taak.
Inimene, kes iial ei kõhkle, kel pole ühtki nõrkusehetke, kes ei luba endale haigetsaamist või läbikukkumist, on tegelikult juba läbi kukkunud.
On läbi kukkunud nii suhetes inimestega kui Jumalaga. Millest ma nüüd kõnelen? Paarisuhtest peaks ju…? Jah, just sellest ma räägingi (või – kirjutangi).
Üks olulisemaid head lähisuhet (ja üldse inimestevahelist suhet) toetavaid elemente on õrnus. Õrnus hõlmab armastust, hoolivust, intiimsust, aga ka avatust, haavatavust ja valmisolekut loobuda. Õrnus oleks nagu miski, mida julgem saab korraks kasutusele võtta, nagu harvaantavat maiustust lapsele ulatada, ja siis tugeva ja vankumatuna jälle edasi kulgeda. Õigupoolest seda justkui ei tohikski olla.
Mõelgem sõna „õrn“ päritolule ja sisule. Tulnud on ta läänemeresoome tüvest hõrna ja viitab hellale, pehmele, leebele, aga ka tundlikule ja valulisele. Selle sõna kasutusvaldkond on lai – soojust ja südamlikkust ilmutavast, hingelisest tundlikkusest kuni kergesti puruneva ja haprani, delikaatsest mitteärritavani, mahedusest vastuvõtlikkuseni välja (vt Eesti keele seletav sõnaraamat ja Eesti etümoloogiasõnaraamat). See on rikas ja sisukas sõna! Vähemalt sama rikas kui sageli õrnuse vastandiks kuulutatud ja sellisena kõrgeks kiidetud tugevus.
Paarisuhtes on aga õrnus sageli olulisem kui tugevus. On oluline olla pehme, leebe, hell, tundlik, delikaatne.
Ja on oluline näidata oma n-ö pehmet kõhualust – kõige haavatavamat kohta, teades – ka sellega toimetab mu kaaslane hellalt ja tundlikult.
Õrnus ja hellus peaks valitsema nii tunnetes, väljendustes, tegudes kui ka füüsilises läheduses.
Juba ammu on leitud, et üksteise suhtes õrnust ja hellust väljendavate paaride kooselus on vähem konflikte ja nende omavaheline side on tugevam (Gottman 1999). Samuti on nende suhetes rohkem positiivseid emotsioone ja kooskulgemine sujub kergemalt. Kuna õrnus ja hell hoolimine vastavad inimese baasvajadusele kuuluda ja olla armastatud, siis saab see toetada olulisel määral ka kõiki teisi koosolemise aspekte.
Miks siis näeme enda ümber ja ka peredes nii vähe õrnust ja hellust? Miks tundub, et kaasamõtlemine ja kaasatundmine on üleliigsed nõrkusehetked? Miks on nii raske lohutada, silitada, kallistada, käest kinni võtta? Miks tundub justkui ajaraiskamisena lihtsalt korraks peatuda ja õrnalt oma kaasale silma vaadata? Miks tunneme end ebakindlalt armastust avaldades või oma tunnetest rääkides?
Õrnuse hävitajaid võib olla mitmeid: igapäevase elu kiirus ja suur koormus; stress ja läbipõlemine; hirm mitte vastata ühiskonnas ja ka koguduses levinud tugevuse standarditele; kartus tunduda nõrga ja iseloomutuna; lapsepõlvest saadud eeskujud ja kasvatus, mis emotsioone ja õrnahingelisust elus hakkamasaamiseks sobimatuteks omadusteks klassifitseerib.
Samuti blokeerib õrnuse üsna edukalt hirm end teistele inimestele avada ja haavatav olla; hirm eksida ja kriitika alla sattuda; hirm olla kellestki nõrgem, hirm…
Hirm näida õrna ja hellana… Hirm. Ja seda isegi nende seas, kellele on öeldud: „Armastuses ei ole kartust, vaid täiuslik armastus ajab kartuse välja, sest kartuses on karistus, aga kartja ei ole saanud täiuslikuks armastuses.“ (1Jh 4:18)
See on ilmselge kurjuse töö meie elus, kui hellus on pandud luku taha ja kui emotsioonid on nõrkuse märk. Jumal pole seda nii planeerinud.
Kristlikus kontekstis on armastus keskse kohal, ja õrnus on selle loomulik väljendus. Uues Testamendis, Pauluse 1. kirjas korintlastele on toodud väga kaunis armastuse definitsioon: „Armastus on pika meelega, armastus hellitab, ta ei ole kade, armastus ei kelgi ega hoople, ta ei käitu näotult, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu. Ta ei jäta meelde paha, tal ei ole rõõmu ülekohtust, aga ta rõõmustab tõe üle. Ta lepib kõigega, ta usub kõike, ta loodab kõike, ta talub kõike. Armastus ei hääbu kunagi.“ (1Kr 13:4–7, 1997.a tõlge)
See tekst kutsub üles kõiki suhteid rajama lähtuvalt armastusest, mis hõlmab ka õrnust ja empaatiat. Kohe teksti alguses on kirjas, et armastus hellitab – seega on õrn.
Piiblist leiame ohtralt üleskutseid armastamiseks – järelikult ka hellalt ja õrnalt käitumiseks – erinevates inimestevahelistes suhetes. Tugevaim sõnum on Jeesuse sõnades, mis võtavad kokku kõik kümme käsku: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma jõuga ja kogu oma mõistusega, ning oma ligimest kui iseennast!“ (Lk 10:27, sama mõtte leiame ka Mk 12:30–31)
Nii kutsutakse meid armastav olema teiste (ka meist erinevate inimeste) kohtlemisel, konfliktide lahendamisel (Lk 6:35), raskustesse sattumisel (Õp 17:17), andestamisel (Ef 4:32) jne. Jeesus soovitab hellalt ja alandlikult käituda isegi siis, kui keegi su särki tahab või sind teed käima sunnib (Mt 5:40–41). Kõrvaltvaatajale näib see allajäämisena, nõrkusena, kui siis särgi asemel särgiga koos ka kuue ulatame või miili asemel kaks käime. Aga see on nii vaid inimlikust mõistmatusest. Tugevus on julguses alla anda. Tugevus on julguses hoolida. Tugevus on kindlameelselt tundlik olla ja tundlikult reageerida.
Kui Paulus kirjutas: „Kuid tema ütles mulle: „Sulle piisab minu armust, sest nõtruses saab vägi täielikuks.“ Nii ma siis kiitlen meelsamini oma nõtrusest, et Kristuse vägi laskuks elama minu peale.“ (2Kr 12:9), siis just seda ta mõtleski. Kui mina olen avatud ja nõrk, on Jumala vägi toimiv läbi minu sageli just selle õrnuse ja hapruse tõttu. Mitte et ma siis ilmtingimata kive tõstaksin või vägesid liigutaksin, mitte et maailma juhid mu juttu kuulama jääksid ja selle järgi talitaksid, mitte et mu kaasa mu vägevusest ja suurusest oimetuna põrandale minestab. Suurim mõistatus on teiste jaoks hoopis see kindlalt hapraks jäämine, tugevalt nõrk olemine, enda hirmuta avamine. See on see müstika, mida maailm ei mõista ja mis paarisuhte nii kauniks teeb. See on armastus, mis Saalomonilegi mõistatuseks jäi.
Ja inimesed vaatavad vanapaari, kes käest kinni üksteisele füüsiliselt ja hingeliselt tuge pakkudes aeglaselt tänaval kulgeb või teineteist hellalt emmates diivanil istub – ja nad imestavad. Imestavad selle õrnuse tugevust. Ja kogevad, et armastus ON VÕIMALIK.
Seepärast julgegem olla õrnad, hellad, haprad, tundlikud, soojad ja hoolivad kõigi suhtes, eriti aga nende suhtes, kellega igapäevaselt oma eluteed jagame.
Gottman, J. (1999). The Seven Principles for Making Marriage Work. Crown Publishers.
