Suve parim osa oli puhkus. Sel aastal saime abikaasaga kutse osaleda autoreisil Norra fjordidesse. Otsustasime seda võimalust kasutada. Olin varem näinud vaid Oslo piirkonna väiksemaid kaljusid, kuid seekord plaanisime keskenduda eelkõige fjordide uudistamisele. Juba laevast väljudes pildistasime erinevaid kõrgemaid kaljusid, lumiseid mäetippe ja väiksemaid koski. Sõitsime seal kaljumäestikes ning üha järsemate kaljude tippudes. Kogesin seal esimest korda füüsiliselt, kui tibatilluke ma Jumala kõrval olen. Olen ikka uskunud, et Jumal on füüsiliselt hoomamatult suuremõõtmeline. Tema Sõnas on ka kirjas: „Taevas on minu troon ja maa mu jalajäri.“
Vaadates neid kõrguvaid kaljujärsakuid, meenusid mulle Piibli kirjeldused Tema suurusest. Seal, 1500 m kõrguste kaljude kõrval ja peal kogesin, et olen meie Isale tõeliselt kallis ja armas. Tema hoolitseb oma mõõtmatus suuruses iga inimhinge eest kogu armastusega. Tema ise ongi Armastus. Oleme kui tolmukübemed Tema peopesal. Ta hoolitseb oma suuruses ja täiuslikkuses iga loodolevuse – lille, linnu, looma ja inimese eest. Selle tõdemine ja kogemine kutsub mind ikka ja jälle Tema ette põlvili alanduma.
Ühtaegu kõikvõimas ja heldusest rikas Isa. Tema tasakaal ustavuses ja helduses, armastuses ja õigluses on piiritult suur. Kogu Tema olemus on siinses maises elus meile hoomamatu.
Siiski annab Isa meile kogeda meie endi ja Tema suutlikkuse ning suuruse erinevusi ja ühist osa. Selle võimsa loodu keskel kogesin, kui imepisike ja kallis ma Isale olen. Tema on mind kandnud ja armastanud täiuslikus tasakaalus. Isa on andnud meile, inimestele, turvalised piirid, hoidmaks meid saatana hirmude ja valede eest. Isa Seadus on kui turvaaedik, milles oleme kindlalt Tema ligi. Alati, kui Teda hüüame, vastab Ta. Vahel palub Ta meil kannatlikult oodata, teinekord annab aega ja ruumi küpsemiseks.
Siinkohal meenuvad laulusõnad, mis on kirjutatud Psalmide 8 ja 139 põhjal: „Kui ma näen su taevast, su sõrmede tööd, kuud ja tähti, mis sa oled rajanud. Ütle, mis on inimene, et sa tema eest hoolitsed ja vaeva näed, ja tema peale mõtled? ... Elu on kui vari. Kiirelt möödub ta. Kuhu võiksin minna su palge eest? Kuhu saaksin põgeneda su Vaimu teelt? Kui ma astun taevasse, oled sina seal. Ja ka surmavallast üles leiaksid mind sa. Ütle, mis on inimene, et sa tema eest hoolitsed ja vaeva näed ja tema peale mõtled?“
Jah, tõesti, Isa on alati meie kõrval. Tema on tingimusteta ja täiuslik Armastus. Isa jättis meile oma Sõnas konkreetsed juhised kümnes käsus. Temas on täiuslik tasakaal meie kõigi jaoks. Isa lubab alati meil kõigil valida, mida me teeme, kuidas kasutame Temalt saadud õnnistusi. Isegi siis, kui Ta teab, et mina valin endale rohkem, kui teistele jagan. Isegi siis on Ta armastavalt kannatlik, oodates ja lubades mul teisel hetkel kogeda, milline rõõm on jagamises.
Imeline rõõm on kogeda, kui Isa jagab mu õlale hella silituse hetkel, mil olin inimliku loogikaga valmistunud teenitud õiglaseks karistuseks.
Selline on Armastus, kes kutsub taas. Ta kutsub isegi siis, kui tahaksin häbi pärast maa alla vajuda. „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu. Jumal ei ole ju läkitanud oma Poega maailma, et ta kohut mõistaks maailma üle, vaid et maailm tema läbi päästetaks.“ (Jh 3:16, 17)
Jah, tõden minagi, et Jumal on mind armastanud nii väga, et Ta soovib mind päästa igavesele elule. Füüsilises võrdluses oleme kui tolmukübemed Isa peopesal, kuid Tema armastab meist igaüht tingimusteta. Tema olemus ja armastus on inimesele veel avastamiseks piiritult avar. Tema armust saame järk-järgult Teda tundma õppida. Kasutagem seda võimalust täna, sest Isa on imeline. Usk Temasse on me võidujõud.
