Tõenäoliselt küsis pastor teilt laulatusel midagi sellist: Kas sina, ..., võtad tema endale naiseks/meheks ja lubad teda austada ja armastada nii heas kui halvas, rikkuses ja vaesuses, rõõmus ja viletsuses, haiguses ja tervises, kuni surm teid lahutab?
Selles traditsioonilises tõotuses on lubadus, mis on oma sisult päris kaalukas, päris raske – me tõotame olla üheskoos – koos nii heas kui halvas, nii rikkuses kui vaesuses, nii õnnelikel päevadel kui rasketel hetkedel. Ja see tõotus peaks kandma paari läbi eluaastate kuni surmani välja. See on eluaegne tõotus.
Alustame otsast: kas sina, ..., võtad tema endale naiseks/meheks ja lubad teda austada ja armastada…
Ah, nii lihtne ju!
Kaks inimest otsustavad koos elama hakata ikka siis, kui tunne on suur ja vastastikune ning hoolimine külluslik.
Tähelepanuavaldustega püütakse üksteist ennetada ja komplimente tehakse sageli. Ilusad sõnad on igapäevased ja „Ma armastan sind!“ kõlab kõrvus ikka ja jälle. Puudutused, kallistused ja külg külje vastas teineteisele kohaloleku kinnitamine on tavapärane. Vajadusel seistakse üksteise kõrval ja üksteise eest ka keerukates olukordades.
Siis aga trügib sisse argipäev – ikka tavapäraste kohustuste, murede, vastutuste, vääritimõistmiste, rahulolematuste ja pettumustega. Ja ühel hetkel pole enam ei „head-aega-suudlust“ ega kohtumiskallistust, pole ilusaid sõnu ega hoolivat naeratust.
Igaüks püüab omaette hakkama saada – igal ju omad asjad ajada ja omad probleemid lahendada.
Ühtäkki pole sädet, pole jaksu ja viimaks enam tahtmistki.
Siis selgub, et keegi teine, või isegi kõik teised on kenamad, targemad, põnevamad kui mu oma kaasa. Nemad on hoolitsetumad, vaimukamad, teravmeelsemad – noh, paremad… Tasapisi hääbub vastastikune imetlus, austus ning lugupidamine. Ei osata isegi mõelda, et „need teised“ on mu silme ees vaid lühiajaliselt ja olukorras, kus püütaksegi endast parem mulje jätta – tööl, koguduse kokkusaamistel, seltskonnas, konverentsil, vastuvõtul… mitte väsinuna köögis süüa tegemas või kõnniteelt lund rookimas või lastega maid jagamas. Neil hetkedel ei tule pähegi, et päriselu ei toimu väljaspool peret, vaid just pere sees ja et ka need glamuursed ja silmatorkavalt kenad inimesed on hommikul saurast juustega. Et ka neil on mõnikord jalas väljaveninud püksipõlvedega teksad või plekk pusa rinnaesisel. Et ka nemad on vahel väsinud või pahurad. Ka neil valutab vahel pea või on selg kange…
Olen ehk liig pessimistlikult alustanud, kuid ka uurimused kinnitavad seda, et kui kaaslast hakatakse võtma enesestmõistetavana ja teda ei osata hinnata, kustuvad mitte ainult tunded, vaid ka lugupidamine. Siis pole järsku enam vahet, mida ja kuidas ma ütlen. Pole vahet, kuidas reageerin või reageerimata jätan. Siis on kriitika kiire tulema ja rahulolematuse põhjuski kindlalt teada – abikaasa! Siis on järsku kõik halvasti ja sellele, keda kord lubati Jumala ja tunnistajate juuresolul terve elu armastada ja austada, võidakse inetult käratada. Kuidagi kerge on siis teda nii isekeskis kui teiste ees naeruvääristada või solvata.
Aegajalt tasub enesekriitiliselt endasse vaadata – kui mina elaksin päev päeva järel enda kõrval iseenesega. Kas oleksin rahul? Õnnelik? Kas mulle endale meeldiks, kui minuga minu enda kombel käitutakse?
Kas minul endal oleks endaga koos elades mind kerge austada ja armastada?
Ja huvitaval kombel on austus ja lugupidamine eespool armastust. See võiks ju tähendada, et austuseta pole ka tõelist armastust.
Kord aastate taga ütles üks noor kena neiu, et tema tahaks, et tema tulevane abikaasa kohtleks teda printsessina. See kõlas toona mu kõrvus veidi naiivse ja eluvõõrana. Silme ees virvendas kohev-särav sefiirtorditaoline maani ballikleidi ja diadeemiga pirtsakas ärahellitatud piiga. No tõesti!? Aga praegu mõtlen, et see polnudki väga vale. Mitte teistele ülalt alla vaatamise mõttes, vaid vastastikuse austuse mõttes. Lihtsalt suhtumises ja suhtes võiks olla samasugune – kuninglik – lugupidamine ja respekt kaaslase vastu. Kui ta ei nõustu, ei tarvitse tal veel sugugi vale seisukoht olla. Äkki hoopis teistsugune vaade asjadele? Või on temal hoopis õigus? Ja nii nagu ma printsessile ei kärata ega ütle halvasti, nii ei saa ma seda teha inimesele, kes minu jaoks on minu prints või printsess. Sisimas. Suhtumises. Tähtsuselt teiste inimeste ees.
Ja siit edasi – kui keegi käitub minuga kui aususväärse ja olulise inimesega, on tegelikult raskem tigedalt vastu turtsuda või pidevalt märkusi teha. Lugupidamine võiks tekitada lugupidamist ja armastamine sütitab sageli ka kahvatuks muutunud vastuarmastuse uuesti. Viisakad sõnad panevad nende ütlejast hästi arvama ja eriarvamuste respekteerimine annab senisele kritiseerijale märku, et pole hullu, kui teisti arvad – ma pean Sind ikka kõige olulisemaks inimeseks ja armastan sind.
Kui nüüd aastaid koos elanud inimesed on selle printsi või printsessi, kuninga või kuninganna kaotanud, soovitab Piibel oma lugupidamise ja seeläbi ka armastuse taasotsimisega tegeleda. Igal juhul tasub aga tegeleda vastastikuse lugupidamise hoidmisega. „Nõndasamuti, mehed, elage mõistvalt naisega kui nõrgema astjaga. Osutage naistele austust nagu elu armuanni kaaspärijatele, et teie palvetel poleks takistusi.“ (1Pt 3:7)
Igaks juhuks tuletan meelde – see nõrgem ei tähista siin mitte kehvemat või võimetumat, vaid kedagi, keda tuleb õrnalt, tähelepanu ja hoolega kohelda. Nagu ka abielu teist poolt. Nagu üldse inimesi, sest nad on kõik õrnemad, kui pealt paistab. „Austage kõiki, armastage vendi, kartke Jumalat ja austage kuningat! (1Pt 2:17) „Selle käsu annan ma teile: armastage üksteist!“ (Jh 15:17)
Soovin teile respekti kaasinimeste suhtes – nende võimekuste tunnustamist, nende eriarvamuste aktsepteerimist ja nende väärtustamist sellise imelise loodolevusena, nagu Jumal nad on imeliseks loonud. Soovin eriliselt lugupidamist selle inimese suhtes, kes on igapäevaselt meie kõrval.
Seda ootab meilt Jumal, sest andes meile nii suure valiku ja otsustusvabaduse, on Ta aktsepteerinud meid sellisena, nagu oleme.
