Piiblis on mitmeid näiteid, mis toovad esile Jumala suhtumist linnadesse ja Tema hoolt ja muret nende pärast. Tänases jutluses puudutan neist lugudest kolme ja lisan ühe juhtumi tänapäevast lootuses, et igaühe teie elus rulluvad lahti teie unikaalsed lood palvest ja palvekuulmisest.
Soodom ja Gomorra
Esimene lugu, mis minu tähelepanu Piiblis köitis, on Soodoma ja Gomorra lugu. Kui ma ütlen „Soodom ja Gomorra“, siis mis mõtted ja tunded teid täidavad? Kas pole nii, et seda väljendit kuuldes mõtleme me kõige hullemale kõlblusetusele ja Jumalast taganemisele? Või mis siin rääkida Jumalast taganemisest? Inimesed nendes linnades olid juba vaikimisi Jumalast kaugel eemal, nii et Jumalast taganemisest rääkida polegi ehk kohane!
Aga kas Jumal oli ennast nendest linnadest distantseerinud ja nad enda jaoks täiesti maha kandnud? Tuleb välja, et siiski mitte! Jumala jaoks olid need linnad südame peal ja Jumal tahtis oma muret nende linnade pärast ka jagada. Nii tuleb Jumal kui üks tavaline teekäija Aabrahami juurde. Ta jagab Aabrahamiga oma muret, aga ka plaane Soodom hävitada. „Siis ütles Issand: „Hädakisa Soodoma ja Gomorra pärast on suur ja nende patud on väga rasked. Seepärast ma lähen alla ja vaatan, kas minuni jõudnud kisa kohaselt on nad teinud kõike seda või mitte. Ma tahan seda teada!““ (1Ms 18:20–21)
Huvitav on, et sellise väljendusviisi kaudu Jumal justkui tunnistab ka, et ta ongi nende linnade suhtes kaugel, nii nagu nende linnade elanikud on Temast kaugel. Nagu Aadam ja Eeva peitsid ennast Jumala eest Eedeni aias pärast pattulangemist – no kas Jumal ei teadnud, kus nad on! Või kas Jumal ei teadnud, mis tegelikult Soodomas ja Gomorras toimub!
Aga Jumal respekteerib inimeste otsust ja valikuid – kui nemad tahavad elada ilma Temata, siis Jumal laseb seda sündida.
Ta justkui pööraks oma pea ära ja ütleks: „Olgu siis nii! Elage, nagu soovite – mina ei sega vahele!“ Kuni hädakisa hakkab kostma Jumala ette! Kust see hädakisa tuleb? Kuidas see Jumalani jõuab? Mis te arvate? Ehk on need palved – hädasolijate palved, mis panevad Jumala tegutsema?
Niisiis, loen edasi salmi 22: „Ja mehed pöördusid sealt ära ja läksid Soodomasse, aga Aabraham jäi veel seisma Issanda ette. Ja Aabraham astus ligi ning ütles: „Kas tahad tõesti hävitada õige koos õelaga?““ Aabraham hakkab palvetama! Ta palvetab nende linnade eest! Tema lähenemine on selline: „Vahest on linnas viiskümmend õiget? Kas tahad siis need hävitada ega taha paigale andeks anda nende viiekümne õige pärast, kes seal on? Jäägu sinust kaugele see tegu, et tapad õige koos õelaga, et õigel käib käsi nagu õelalgi! Jäägu see sinu poolt tegemata! Kas kogu maailma kohtumõistja ei peaks tegema õigust?“ Ja Issand ütles: „Kui ma Soodoma linnast leian viiskümmend õiget, siis annan nende pärast andeks kogu paigale.““ (s 23–26)
Jumala vastusest kõlab, et Soodomas ei ole nii palju õigeid inimesi, kui Aabraham lootis. Aga Aabraham ei lase ennast sellest heidutada: „Aga Aabraham kostis ning ütles: „Vaata, ma olen nõuks võtnud siiski Issandaga rääkida, kuigi olen põrm ja tuhk. Vahest puudub viiekümnest õigest viis? Kas tahad siis nende viie pärast hävitada kogu linna?““ (s 27–28) Hmm, missugune lähenemine! Tõeline lõunamaine turukauplemine! Aabraham on võidelnud Jumalalt välja lubaduse säästa Soodoma piirkonda, kui seal on 50 õiget. Selle tõotuse peale toetudes vähendab ta seda arvu viie võrra, nimetamata, kui palju see numbriliselt kokku teeb.
„Ja tema [Issand] vastas: „Ma ei hävita, kui leian sealt nelikümmend viis.“ Ja ta jätkas veelgi kõnelust temaga ning ütles: „Vahest leidub seal nelikümmend?“ Ja tema vastas: „Ma ei tee seda neljakümne pärast.“ Aga ta ütles: „Ärgu süttigu põlema Issanda viha, et ma veel räägin! Vahest leidub seal kolmkümmend?“ Siis ta ütles: „Vaata, ma olen nõuks võtnud siiski Issandaga rääkida. Vahest leidub seal kakskümmend?“ Ja tema vastas: „Ma ei hävita kahekümne pärast.“ Aga ta ütles: „Ärgu süttigu põlema Issanda viha, et ma veel üksainus kord räägin! Vahest leidub seal kümme?“ Ja Issand ei hävitanud kümne pärast.“ Ja Issand läks ära, kui oli lõpetanud kõneluse Aabrahamiga; ja Aabraham läks koju.“ (s 28–33) Sellega see peatükk lõpeb.
Seda lõiku lugedes tekib mul mitmeid mõtteid.
Kõigepealt see mõte, et kas poleks olnud võimalik Aabrahami palvet kuidagi kokkuvõtlikumalt edasi anda.
Miks ei ole edasi antud lihtsalt numbreid: Aabraham alustas palumist sellest, et kui linnas on 50 õiget, siis see linn säästetaks, ja jõudis lõpuks alguses viie haaval, aga siis kümne haaval kümne õigeni, kuid linnas ei olnud isegi kümmet õiget? Tollel ajal ei olnud kirjutusvahendeid nii laialt käes kui tänapäeval. Ka ei olnud kirjutamine nii lihtne, et vaid puudutad klahve. Järelikult, sellel, mis üles kirjutati, oli oma mõte!
Miks oli tähtis anda edasi kogu kõnelus Aabrahami ja Jumala vahel? Mida räägib Aabrahami sõnakasutus sellest, missugusena näeb Aabraham Jumalat? Kuidas ta Temasse suhtub? Kindlasti näeme Aabrahami sõnades suurt lugupidamist ja austust Jumala vastu, kuid see ei ole lihtsalt austus kõrgema isiku vastu, vaid tema sõnades peegeldub sügav tunnetus oma patususest ja väärtusetusest. Aabraham teab, et Soodoma ja Gomorra elanikel pole mingit alust Jumalalt midagi nõuda. Ta teab, et tema ei ole midagi väärt, et Jumalalt midagi paluda.
Aga mulle tundub ka, et samal ajal on Aabrahamil lootus ja usk, et Jumal on halastav.
See usk pole küll üleliia tugev, aga ometi võimaldab see teha väikesi ususamme ja palves julguses edeneda.
Milline aga on Jumala sõnakasutus? Millisena avab see Jumala olemuse? Aabrahamil on alust eeldada, et Jumal vihkab pattu ja Tema õiglusetunne ei anna neile kurjadele linnadele lootusekübetki. Jumal aga on valmis tulema varmalt vastu igale Aabrahami ettepanekule, mis Soodoma päästmist anub. Aabrahami ettekujutus Jumalast ja Jumala tegelik olemus ei lähe päriselt kokku, sest Jumal on palju halastavam, kui Aabraham üldse suudab ette kujutada. Kui ma Aabrahami ja Jumala dialoogi loen, leian ennast mõttelt: aga mis siis, kui Aabraham ei oleks pannud iseendale piiri ja öelnud, et ta palub veel ainult üks kord? Tõsi, seal linnas ei olnud isegi viit inimest, keda oleks päästa saanud. Aga kui näiteks Aabraham oleks julgenud paluda veel rohkem ja langetada „õigete“ arvu kolmele?
Miks üldse tuli Jumal Aabrahami juurde oma plaaniga Soodoma ja Gomorra hävitamise kohta? Miks ta sellest plaanist üldse talle teada andis ja mida Ta sellega seoses ootas? Ma usun, et Jumal ootas Aabrahamilt just sedasama eestpalvet ja Aabraham ei valmistanud talle tõesti mitte pettumust! Pealtnäha ei olnud Aabrahami palvel Soodoma ja Gomorra eest mitte mingisugust tulemust, sest need linnad said tules hävitatud.
Julgen siiski arvata, et Jumala silmis ei olnud see palve ajaraiskamine, vaid tal oli selle palve üle ülimalt hea meel.
Igal juhul oli Jumala soov seda linna päästa. Kui see polnud võimalik, siis püüdis Ta päästa sellest linnast nii palju inimesi kui võimalik. „Ja mehed ütlesid Lotile: „Kes sul veel siin on, väimees ja pojad ja tütred ja kõik, kes sul linnas on, vii siit paigast ära, sest me hävitame selle paiga, kuna hädakisa nende pärast on Issanda ees suur; ja Issand on meid läkitanud seda hävitama!“ Siis Lott läks välja ja kõneles oma väimeestega, kes pidid võtma ta tütred, ning ütles: „Tõuske, minge siit paigast ära, sest Issand hävitab selle linna!“
Aga oma väimeeste meelest heitis ta nalja. Ja kui hakkas koitma, kiirustasid inglid Lotti, öeldes: „Tõuse, võta oma naine ja kaks tütart, kes siin on, et sa ei hukkuks linna süü pärast!“ Ja kui ta veel kõhkles, haarasid mehed kinni ta käest, ja ta naise käest ja ta mõlema tütre käest, sest Issand tahtis teda säästa…“ (1Ms 19:12–16) Siin on küll öeldud, et Jumal tahtis Lotti säästa, aga Loti tõttu püüdis Jumal jõuda veel nii paljudeni kui võimalik – isegi väimeesteni, kes alles pidid võtma ta tütred. Milline imeline halastav Jumal meil on!
Jeeriko
Järgmine lugu hävitamisele määratud linnast, mis mulle meelde tuleb, on Jeeriko. Inimesed on mõnikord võidelnud sellega, kuidas sobitada kuvandit armastavast Jumalast ja hävitustööst, mida Ta laskis Iisraeli rahval teha, kui nad Kaananimaale tungisid. Lugu Jeeriko müüride langemisest on paljudele tuttav juba lapsepõlvest. Samuti teatakse seda, et Jeeriko pidi täielikult hävitatama, mitte kedagi ei tohtinud ellu jätta ja mitte midagi ei tohtinud sealt sõjasaagiks võtta, välja arvatud metallist nõud (kuld, hõbe, vask, raud).
Aga vähem teatakse seda, et Jeerikost pääsesid mitmed inimesed ja Jeerikost pääsenuid oli kindlasti rohkem kui Soodomast pääsenuid.
Jeerikos oli üks kodu, kuhu said tulla varjule kõik, kes Jumalat uskusid ja Tema peale lootsid. Minu jaoks on põnev see, et see kodu oli linnamüüri sees, mis oleks ju idee poolest pidanud maha langema, aga tundub, et see jäi ikkagi seisma. Seal elas naine nimega Raahab ja kõik, keda ta oma koju varjule kutsus, said päästetud: tema ise, tema isa, ema, vennad, õed ja kõik, kes tal ja neil olid (Jo 6:23). Jumala eesmärk on alati olnud päästa, mitte hävitada. Ja mis veel imelisem: sellest kurjast, hävitamisele määratud linnast pääsenutest hulgast on pärit üks Jeesuse esiema (Mt 1:5 „Salmale sündis Raahabiga Boas, Boasele sündis Rutiga Oobed…“) Jumal on imeline ja Tema teed on imelised!
Jeeriko müüride ümber kõndimine meenutab mulle taas palvevõitlust. Vahel on Jeeriko müüridega võrreldud eluraskusi või kiusatusi, aga seda võib väga hästi kasutada sümbolina linnade Jumalale ja evangeeliumi usule võitmisest palvevõitluse kaudu. Palvetada võib mitmel moel, aga üks neist võimalustest on palvejalutuskäik. See toimus Jeeriko ümber erilisel ja organiseeritud moel.
Ateena
Jõuame kolmanda linnani ja selle linna lugu on Uuest Testamendist. Apostlite tegude raamatus kirjeldatakse Pauluse ja tema kaaslaste misjoniretke, kus turvalisuse ja rahu säilitamise huvides viidi Paulus oma kaaslastest lahus Ateenasse. „Aga kui Paulus neid Ateenas ootas, siis ta ärritus vaimus, nähes linna ebajumalakujusid täis olevat.“ (Ap 17:16) Paulus käis mööda Ateenat mitte kui turist, vaid tema mõtted olid suunatud sellele, kuidas seda linna ja tema elanikke ebajumalateenistusest päästa. On öeldud, et Paulus oli sealse ebajumalakujude rohkuse pärast vaimus ärritunud.
Kuigi seda pole otse nimetatud, siis kindlasti tõi Paulus selle linna pärast ka oma tõsised palved Jumala ette. Alles seejärel püüdis ta inimestega nii sünagoogis kui turul jutu peale saada. Ka Ateenas ei olnud palju inimesi, kes usklikuks said – see linn põhimõtteliselt jätkas oma ebajumalakummardamist. Ometi tasus nende mõnede päästetute pärast sinna minna, nende pärast tasus palvetada ja neile tasus kuulutada evangeeliumi. Nimeliselt on öeldud, et usklikuks saanute hulgas olid „Areopaagi liige Dionüüsios, ja üks naine, Damaris nimi“ (Ap 17:34).
Nii nagu Jumal tuli Aabrahami juurde küllap selleks, et Aabraham oleks Tema liitlane ja eestpalveabiline, nii loodab Jumal ka meist endale liitlasi ja eestpalveabilisi.
Isegi kui tulemused pole sellised, nagu me ootaksime, pole meie palved asjatud.
Ka siis, kui need kedagi teist ei muuda, muudavad nad meid endid Jumalaga lähedasemaks. Mõnikord tundub mingi linna võitmine Jumalale ja sealt inimeste päästmine niisama võimatu kui Jeeriko kindlustatud müüridest läbi murdmine. Ometi teeb püsiv palve imesid! Palve töötab erinevatel ajastutel ja erinevates tingimustes. Raamatus „Suur võitlus“ on Ellen White kirjutanud järgmist (lk 525): „Osaks Jumala plaanist on vastata usupalvele sellisel viisil, kuidas Ta ei vastaks siis, kui me Teda ei paluks.“ Eestpalved muudavad olusid ja sündmusi!
Kuigi Aabrahami palvel ei olnud suurt edulugu ette näidata, siis ometi on Jumal vahel lasknud palvetajatel kohtuda oma töö tulemusega juba selles elus. Jagan Anthony Wagener Smithi lugu, mida ta rääkis oma seminaril Tallinnas. Anthony elas ühes vähetuntud Ameerika linnas ja tema südame peal oli palvetada selle linna keskkooli pärast. Tema tegi oma palveid jalgrattaga sõites. Nii tiirutas ta regulaarselt mingitel nädalapäevadel seal kooli ümber ja palvetas. Ei läinud kaua aega, kui ta pidi sellest linnast ära kolima, tema elus olid uued väljakutsed ja enam ei mõelnudki ta selle linna ega selle kooli peale. Ühel päeval, kui ta oli oma töö juures – ta oli adventülikooli õppejõud –, saatis keegi kolleeg tema juurde ühe üliõpilase, et ta talle oma õppevaldkonnas nõu annaks. Tavaliselt küsitakse tutvumisel ikka, kust vestluskaaslane pärit on. Noormees vastas sellele küsimusele põiklevalt, umbes nii, et seda linna, kust ta pärit on, ei tea mitte keegi. Aga Anthony ei jätnud: „Ütle ikka, kust sa oled!“ No ja siis noormees ütleski selle linna nime, kus Anthony oli pisut aega elanud ja jalgrattaga kooli ümber tiirutades palvetanud.
Just sellel ajal oli tal tekkinud vaimulik huvi ja pika aja pärast kohtusid need kaks meest kristlastena adventülikoolis.
Ma soovin, et meil igaühel oleks selliseid kogemusi: lugusid palvetamisest ja palvekuulmistest. Minu jaoks on palvejalutuskäigud saanud elavaks, olen seda palveviisi ka praktiseerinud. Tänapäeval on väga populaarne kõndimine – 10 000 sammu päevas. Kindlasti olete niisugusest asjast kuulnud. Mis oleks, kui ühendada kõndimine palvetamisega selle linna pärast, kus te asute, ja muidugi selle inimeste pärast? Siiani olen mina teinud oma palvejalutuskäike üksinda, aga neid võib teha ka meeskonnana ja panna paika kindel palveaeg ja palve-eesmärk. Miks mitte proovida palvetamist ka meie matkadel? Liikudes palvetamisel on veel see hea omadus, et siis ei ole kiusatust palvetamise asemel hakata raamatut lugema või Piiblit uurima. Need on mõlemad head ja vajalikud asjad, aga küsimus on, kuhu jääb siis palvetamine. Kas me ka palve jaoks aega leiame?
Ma ei saa lubada, et palvetulemused on alati silmaga nähtavad, aga nad on ometi olemas. Midagi on nähtav juba siin ja praegu, aga mis veel tähtsam, täielikult näeme oma palvete tulemusi sellel maal, mille Jumal meile tulevikus annab. Palve on vägev relv ja Jumala tööriist, millega Ta toimetab inimeste südameis ja olukordades, mida meie ei pruugi isegi märgata. Kui me jääme püsima ja uskudes palvetame, siis see kannab vilja – siin ja praegu ning ka igaviku perspektiivis. Oluline on meeles pidada, et isegi väikesed palved ja väikesed sammud usus võivad viia suuremate Jumala tegudeni. Iga meie palve, iga palvejalutuskäik, iga südamest tulev eestpalve aitab avada uksi, mida me ei oska ette näha, ja viib meid lähemale Jumala plaanile inimeste päästmiseks ja linnade üle Tema hoole näitamiseks.
Midagi on nähtav juba siin ja praegu, aga mis veel tähtsam, täielikult näeme oma palvete tulemusi sellel maal, mille Jumal meile tulevikus annab. Palve on vägev relv ja Jumala tööriist, millega Ta toimetab inimeste südameis ja olukordades, mida meie ei pruugi isegi märgata. Kui me jääme püsima ja uskudes palvetame, siis see kannab vilja – siin ja praegu ning ka igaviku perspektiivis. Oluline on meeles pidada, et isegi väikesed palved ja väikesed sammud usus võivad viia suuremate Jumala tegudeni. Iga meie palve, iga palvejalutuskäik, iga südamest tulev eestpalve aitab avada uksi, mida me ei oska ette näha, ja viib meid lähemale Jumala plaanile inimeste päästmiseks ja linnade üle Tema hooli näitamiseks. See kõik tuletab meelde, et Jumala töö ei sõltu meie piiratud arusaamast ega väiksest pingutusest, vaid Tema väest ja armust. Meie ülesanne on lihtsalt jääda Temaga ühendusse, uskuda Tema tõotusi ja tegutseda Tema juhatuse järgi, teades, et Tema tulemused ületavad alati meie ootusi.
