Vahel tabavad meid elus ootamatused, mis osutuvad väljakutsuvaks. Meenutan siin Isa lubadust Johannese 14:26–27: „Aga Lohutaja, Püha Vaim, kelle Isa saadab minu nimel, tema õpetab teile kõik ja tuletab teile meelde kõik, mida mina teile olen öelnud. Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ega mingu araks!“
Kas oled tabanud end hetkest, kui tunned ära Iiobi kogemuse?
Seda, kui tunned turjal koorma raskust ning enda jõuetust. Justkui prantsataks seljakotti veel üks telliskivi? Tunned seda raskust ning püüad hoida pilgu Isal. Sa tead: ainult Temal on jõud, mida vajad. Temata vajuksid pikali. Näed, et Ta hoiab su käest tugevalt kinni, ning tajud usaldusväärsust. Mulle meenuvad need korduvad perioodid, mil vajasin tuge. Püüdsin seda saada kallilt inimeselt. Selgus, et ainus, kes tegelikult alati vankumatult mu kõrval on, on Jeesus. Temale saan alati loota, isegi siis, kui tunneli lõpus valgust ei paista. Sellisel perioodil klammerdume Tema külge, sest meie jõud on otsas. Siiski on vaja edasi astuda. Õnneks on meil Isa, kes räägib alati meie armastuse keeles. Ta ütleb: „See on Issanda õnnistus, mis teeb meid rikkaks ja oma vaev ei lisa sellele midagi juurde.“ (Õpetussõnad 10:22) Ohkan kergendusest, sest sain kinnituse, et mu jõuvarud ei sõltu minu pingutusest. Milline imeline teadmine, et ma ei peagi suutma seda kanda. Isa, ma tänan Sinu soojade õrnade pehmete käte eest, mille Sa mulle ümber panid. Sa tegid seda siis, kui kõige enam seda vajasin – justkui mõistmise väljendusena. Sa armastad täiuslikult, tingimusteta – see on kõige olulisem teadmine. Issand, Sina oled kindluseks meile kõigile. Sina oled vundament, kellel me seisame ning jääme püsima. Olin seljatanud ettevõtte tegevuse lõpetamisega seotud südamevalu ja emotsionaalse pinge. Isa andis selleks rahu. Pakkisin viimaseid asju, et õhtuks maja võtmed üle anda. Mulle tundus, et kõik suuremad asjad nagu laud ja paar kappi, mahuvad autosse ära. Varsti selgus tõde: laud on veidike liiga suur, isegi parima tahtmisega ei mahtunud autosse. Selgus, et pean rentima haagise, kuid mul polnud abilist, kes aitaks tõsta. Helistasin mitmele tuttavale, kuid tulutult. Nüüd sattusin ahastusse. Tundsin, kuidas rusutus ja nälg hakkasid endast märku andma. Purskusin pisaratesse ning laskusin põlvili ja rääkisin Isaga, küsisin abi. Mõne minuti pärast helistas üleaedne naabritädi ja kutsus mind sööma. Hetkega meenutas Isa mulle Joosepi ja vaarao koostööd Piiblist. Üks oli Jumala sõber ja teine pagan. Kuid Isa aitas selle inimese kaudu, kes polnud Teda oma sõbraks valinud. See oli nii armas – neist mõlemast. Sõin tänulikult kõhu täis ja läksin kappi juppideks võtma, sest teadsin, et tuttav naine tuleb hiljemalt homme mulle tõstmisel appi. Nüüdseks saabus Isa saadetud abiline. Saime õhtuks kõik valmis ning andsingi võtmed üle. Selline oli üks telliskivi minu seljakotis. Sedalaadi kogemused kinnitavad alati Isa võimet ning tahet armastada tingimusteta ja täiuslikult.
Tema suudab kõik. Ta on alati kohal. Tema võtab need rasked kivid meie seljakotist.
Meie otsus on, kas avame oma koti Temale. Ka sellisel hetkel Ta kannab meid. Oleme näinud, kuidas Isa on toonud meid enese juurde (2. Moosese 19:4). Armas lugeja! Ma usun, et Isa on andnud Lohutaja, Püha Vaimu mind ja sind õpetama ning meenutama Isa sõnu: „Rahu ma annan teile, oma rahu ma jätan teile.“ Usu seda, sest usk on me võidujõud.
