Pidage seda lausa rõõmuks

Ma lugesin hiljuti üht mõtet Jaakobuse 1:2–3 ainetel, kus Jaakobus kutsub üles: „Pidage seda lausa rõõmuks, mu vennad, kui te satute mitmesugustesse kiusatustesse, kuna te teate, et teie usu läbikatsumine teeb teid kannatlikuks.“ Mõtte autor, kelle isikut ma täpselt ei tea, arutleb, kui radikaalne on Jaakobuse üleskutse pidada rõõmuks kiusatusi. Justnimelt rõõmuks. Sest kiusatused on võimalused kasvamiseks, võimalused õppida usaldama Jumalat nii nagu ei kunagi varem. Kiusatused ja läbikatsumised ei ole juhuslikud, neil on alati eesmärk ning nende keskel Jumal kujundab meid, puhastab meid ja ehitab meie sees üles midagi, mida ei oleks saanud üles ehitada mugavuses. Kuna ma lubasin seda rubriiki kirjutama hakates rääkida ausalt ja ilustamata ka kristlase elu argipäevast, nii võitudest kui kaotustest, siis seekord kirjutan teemal, mis mind mugavustsoonist päris tugevalt välja viib. Julgust sel teemal kirjutada sain kuulates Mervi Cederströmi jutlust mullusuvisel pastorite kokkutulekul Serbias. Tänan Mervit ja Jumalat, et see jutlus jõudis minuni kõige kriitilisemal ajal, õigel ajal, nagu Jumalal kombeks.

Vastupidiselt ameerikalikule eduevangeeliumile ei ole meile lubatud mõnusat kiusatusteta ja kannatusteta elu. Meile on lubatud midagi muud – rõõmu selle keskel. Möödunud sügisel tuli mul läbi minna ehk ühest oma senise elu kõige keerulisemast kiusatusest – usaldada Jumalat ka siis, kui Ta ei täida kõige meeleheitlikumat palvet. Me oleme päris kaua igatsenud oma perre teist last. 2024. aasta kevadel ütles arst, et minu tervis ja lisandunud diagnoos teevad selle vähetõenäoliseks ja ka üsna ebasoovitavaks. See oli raske hoop.

Mul oli raske lahti lasta elust, mis võinuks olla. Maadlesin oma kehva tervise ja loobumise leinaga pikki kuid. Kuni Jumala abiga suutsin oma tahtest loobuda ja leida taas üles rõõmu. Sest mis iganes Jumal otsustab, tuleb alati armastavast kohast. Hea kerge oli olla. Kuniks, täiesti ootamatult ja vastu igasugust loogikat jäin lapseootele. See ei pidanud võimalik olema, aga siin ta oli. Olin veendunud, et see on Jumala ime. Nüüd, kui ma olin selle igatsuse tõesti vabaks andnud, loobunud ja leppinud – mis muud eesmärki see kandnuks? Mida kõike ma Jumalale kokku lubasin… kui väga ma Teda tänasin.

Kuni ühel hommikul oli selgemast selgem, et see igatsus ei saa teoks. Ma ei saanud aru, miks. Milleks seda vaja oli? Milleks midagi anda, millest loobumise valu ma olin juba läbi teinud, ja siis see ära võtta? Inimlikult võttes tundus see julm. Kas ma ei olnud juba leppinud? Miks see vajalik oli? Mul oli Jumalale nii palju küsimusi. Ma marineerisin enesehaletsuses ja leinas ja kõigis neis küsimustes. Aga kõige suurem kiusatus selle kõige sees, miski, mida ma kunagi ei arvanud eneses pead tõstvat, oli etteheide Jumalale: „Ma ju ei palunud seda. Sa ise andsid. Ja siis kui ma kogu südamest palusin, et kõik läheks hästi, Sa ei vastanud sellele palvele, vaid võtsid selle ära.“ See ei tundunud armastav.

Ma arvan, et sellistel hetkedel on meil elus kaks valikut: valik pöörata selg ja lõpetada dialoog, ning valik kõik, absoluutselt kõik, mida me tunneme, Jumalale välja valada. Erinevalt inimestest ei suuda me Jumalat millegagi üllatada, nii et mis iganes meil öelda on, seda Ta juba teab.

Et ma ei saa aru, miks Sa nii tegid? Et ma ei tunne praegu, et Sa mind armastad. Ma tean seda, aga ma ei tunne.

Ma kogesin sel perioodil, et absoluut­selt kõige kriitilisem, võib-olla üldse ainuke asi, mis oluline on, on tulla Jumala ette kõigega, mis minus on. Mitte panna Talle ust kinni. Mitte muutuda maneerlikuks, mitte näidata oma „head külge“, mitte tuua Talle oma poleeritud palveid. Ma kogesin, et Ta eelistab seda iga kell distantsile meie vahel. Ta suudab seda taluda, Ta ei pööra ära. Keset kõige keerulisemat hetke, kõige suuremat kaotust, küsis üks inimene, kas ma olen kuulnud Mervi jutlust pastorite konverentsil. Ma ei olnud seda veel kuulnud, kuigi olin juba kuid kuulamist planeerinud, teadmata, millest see jutlus räägib. Võtsin selle jutluse kuulamise ette ning selle jutluse kaudu, mis rääkis sel hetkel minust ja samas ka minule nii täpselt ja teravalt, hakkasin ma lõpuks kuulma Jumala vastuseid minu küsimustele. Need on nii isiklikud, nii et ma ei saa neid jagada, aga ma võin öelda, et Tal oli õigus. Tal on alati õigus. Tal on alati õigus, kui meie elus juhtub head, ja Tal on alati õigus, kui meie elus juhtub halba. Mis iganes juhtub, eluliselt oluline on mitte katkestada suhet Temaga. Mitte panna liini kinni, ükskõik kui valus võib tunduda dialoog, ja ka siis, kui vastuseid ei tundu olevat.

Ma kasvasin selle kogemuse kaudu rohkem, kui arvasin võimalik olevat. Rõõm ei kao, kui halvad asjad juhtuvad, siis kui suhtluskanal Loojaga jääb avatuks. Jaakobusel on õigus.

Päriselt hingekriipivas ja väljapääsuta pettumuses, milleski, mis teeb lausa füüsiliselt haiget. Usaldada Teda siis, kui kõik läheb teisiti, kui igatsed. Leida rõõm Temas ja Temaga siis, kui mingi uks jäädavalt sulgub, kui mis-oleks-võinud-olla ei saa kunagi olema. Ma olen Jumalale nii tänulik. Tänulik, et Ta kannatas välja kõik mu pettumuse ja seda endiselt teeb, et Ta istus minuga need rasked päevad ja nädalad ja vaikis siis, kui minuga vaidlemisel ei olnud mingit mõtet. Ma olen nii tänulik, et Ta valis kõige õigema aja ja viisi minuga rääkimiseks. Ma olen nii tänulik, et Ta ei liikunud minust sammukestki kaugemale ja et Ta tuletab mulle endiselt iga päev meelde, et minu väärtus on see, mida Tema minu kohta ütleb.