Aiki Pärna: Hea, et Jumal mu kätte sai

Eesti liidu lastetöö juht Aiki Pärna võlub oma nakatava naeru ja kaasakiskuva sooja energiaga. Ta on eest vedanud erinevaid projekte ja palju mõtteid ootab veel tulevikus teoks tegemist. Kuidas Aiki meie kogudusse jõudis ja missugused inimesed talle sel teel kaaslaseks olid, sellest räägib ta usutluses Averonika Beekmannile.

Missugune oli sinu esimene kokkupuude adventkogudusega?

Eks ta hakkas Marikast (Lombart, neiupõlvenimega Noorkõiv) pihta. Marika oli minu klassiõde, ta tuli meile 4. klassist. Alguses me väga ei suhelnud, meil oli punt tüdrukuid, kellega suhtlesin rohkem, aga ma ei tea, miks ma temaga ei suhelnud. Ta oli nii hirmus tark ja tagasihoidlik. Üks klassivend ütles, et Marika on nii tark, et tal läks suurest tarkusest isegi pimesool lõhki. 8. klassis hakkasime rohkem suhtlema ja gümnaasiumis enam tagasiteed ei olnud.

Ma mäletan, et Marika rääkis, et ta käib kirikus, see tuli mingil hetkel jutuks. Ta ütles, et teeb lastetundi ja et ta tegi klassi ümber, pani sinna lauad. Ma mõtlesin, et ma ei saa mitte midagi aru, mõtlesin, et mis see kirikusse puutub. Minu kokkupuude kirikuga oli täiesti null. Olin algkoolis, kui vanaema mainis sõna jumal, ma ei saanud isegi sellest aru. Keegi ei olnud mulle seda kunagi seletanud. Tagantjärele on seda väga imelik mõelda, see tundub uskumatu: sa oled juba 12–13-aastane ja sa pole Jumalast midagi kuulnud, keegi pole rääkinud.

Marikaga läks edasi nii, et ega me sellest põhikoolis väga rohkem ei rääkinud. Tema kuskil käis ja mina ei saanud aru, kus ta käib. Siis läksime gümnaasiumis ühte klassi ja see võis olla 11. klassis, kui ta kutsus mind noortepäevadele Tallinnas. See oli esimehe koht, kuhu ta mind kutsus. See oli ööbimisega, me olime Margit Peetsoni juures, Marika sugulaste juures. See oli 1998. aastal. Sinna ta mind vedas. Ta rääkis mulle siis rohkem, et sinna tulevad erinevad noored kokku ja et seal on huvitav. Mäletan, et tartlased esinesid. Viljandi omasid teisi ma ei teadnud, ainult Marikat. See noormees (viitab oma abikaasale Madisele, kes istus intervjuu ajal Aiki kõrval, toim) jäi ka oma pruuni ülikonnaga silma. Aga Viljandi omad istusid koos; me olime koos, kuigi mina neid ei tundnud. Aga see jättis toreda mulje, tore oli.

Õhtul läksime Merekale (adventkirik Mere puiesteel Tallinnas, toim), Ülo (Pärna) oli seal, ta oli nii väsinud, ta vist korraldas ka seal midagi. Marika tahtis hirmsasti, et ma saaksin oma küsimustele vastused – eks mul mingid küsimused olid selleks ajaks tekkinud. Aga ajastus oli väga vale. Ta läks Ülo juurde ja küsis umbes, et miks adventism on kõige õigem. Ülolt mingit vastust sel hetkel ma ei saanud. Ma kujutan ette, et ta oli väga väsinud ja siis tuleb mingi 17-aastane ja tahab, et ütle mulle, miks see kogudus on kõige olulisem. Selline oli minu esimene kokkupuude.

Kas mäletad noortepäevadelt ka midagi sisulist?

Ei mäleta.

Kas tundsid võõristust? Kõik need võõrad inimesed ja võõrad tegevused?

Ei tundnud. Sellepärast, et see koht ei olnud kirik, see oli hoopis teistmoodi. Ma ei mäleta ühtegi halba tunnet, kõik olid sõbralikud ja rõõmsad. See, et ma Margiti juures ööbida sain, oli ka huvitav, et nad võtsid meid vastu ja olid lahked.

Mis pärast seda üritust edasi sai?

Siis hakkas Marika mind kutsuma igale poole. Ma ei mäleta, millal ta mind esimest korda kirikusse kutsus. Mulle on jäänud meelde noortepäevad ja siis Balti uniooni laager, aga seal vahepeal pidi ta mind mingi hetk ka kirikusse kutsuma ja ma läksin. Mäletan pealelõunaid, kui jäime kooripinkide juurde juttu ajama, teenistusi isegi väga ei mäleta. Evrikat ja Arlit mäletan, lihtsalt ajasime juttu, tegime ka mingeid piiblimänge.

Üleüldse see usuteema läks meil Marikaga edasi. Kuna meil oli üks klassiõde, kes oli ühest vabakogudusest, andis ta meile muusikat kuulata. Need võisid olla Timo Lige ja Anne-Mai Purje kassetid. Viisin need koju ja nii imelik tunne oli, mõtlesin, et mina nüüd kuulan sellist muusikat. Ema küsis ka, et mida sa kuulad seal. Mul endal oli väga imelik, et huvitav, miks ma sellist asja kuulan, aga mulle meeldis.

Sul on ka õde ja vend, nemad ka ju nägid ja kuulsid.

Kadi oli kõige kaugemal sellest, Jaanus tuli pärast minuga igale poole kaasa, käis laagrites ja kirikus. Kadi jäi esialgu meie ringist millegipärast välja. Ta käis küll piibliringis, meil koolis oli piibliring. Sellega on omaette nali. Tema käis seal, ma käisin seal vist korra, see võis olla 5. või 6. klassis. Mina naersin siis vaikselt tema üle, et mida veel. Tema klassiõe vanaema oli Jehoova tunnistaja, siis Kadi tõi igasuguseid materjale koju ja mina imestasin, et mida nad teevad ja loevad. Pildid olid vähemalt ilusad. Hiljem, kui Viljandi hakkas aktiivselt Piibli ja pallipäevadel käima, siis oli ta meiega kuni ürituse lõppemiseni alati kaasas.

Aga siis muutus naermine regulaarseks kirikuskäimiseks. Kui ma hakkasin käima, siis hakkasingi käima. See oli nii huvitav ka sellepärast, et mul ei olnud kleite-seelikuid ega midagi. See, kuidas kirikus riides käidi, oli omaette ooper: pikad seelikud, mul ei olnud selliseid. Pidin õmbleja juurde mingeid riideid tegema minema, tegin ise ema vanadest riietest midagi ümber. Tegin kirikuseeliku omast arust. Raha ei olnud, et osta kirikuriideid ja kooliriideid eraldi, aga see tunne jäi, et peaksin ennast kuidagi teistmoodi riidesse panema.

Aga hakkasin jah käima. Isegi hääletasin auto peale linna, et kirikusse saada. Me käisime ikka Marikaga koos. Aga kui ma juba käima hakkasin, siis mul on selline mulje, et siis hakkasingi.

Mis see oli, mis pani sind kirikus käima?

Ma ilmselt hakkasin ikka uskuma Jumalasse. Niisama Marika pärast ei hakanud ma käima, ei olnud ka ühtegi silmarõõmu. Mäletan seda hetke, kui Marika ütles, et sa oled nüüd nii palju kirikus käinud, et nüüd tuleks ristimisklassi tulla. Nii marudasti ütles: kas sa nüüd usud või ei usu? Siis ma läksin koju, kuulasin oma muusikat, võtsin Piibli, läksin välja ja mõtlesin, et nüüd nii ongi, nüüd lähen ristimisklassi. Siis ta rääkis Üloga ja me hakkasime koos ristimisklassis käima. Ma ei olnud üksi seal. Tema oli ristitud, aga käis minuga kaasas. Ega pastoril ei ole ka väga hea noore tüdrukuga üksi olla. Marika oli iga kord kaasas. Peale koolitunde käisime seal.

Kas mäletad sellest perioodist mingeid ehmatavaid avastusi? Tavalisel jumalateenistusel ei pruugi sellist pagasit koguda nagu ristimisklassis.

Ega ma ei mäletagi. Aga kui mul on mingid asjad, millest ma aru ei saanud või mis tundusid võõrad, siis mul tuli alati hirmus naer peale. See oli nii õudne, kuidas Ülo tõsise näoga räägib midagi ja mina muudkui itsitan. Ime, et ta mind välja ei visanud. Marikaga me kogu aeg ainult naersime. Midagi šokeerivat ei olnud. Mäletan ainult ühte asja. Kui oli esimene osasaamisteenistus, millest ma osa sain, siis see oli minu jaoks hirmus. Ma olin seda varem kõrvalt näinud. Mitte see, et ma pidin teiste jalgu pesema, aga mõtlesin, et kuidas ma sellega hakkama saan, et lasen teisel oma jalgu pesta. See oli väga raske. Nüüd enam ei ole. Aga siis oli küll päris keeruline.

Mida sa oma ristimispäevast mäletad?

See oli 18. detsember 1999, kui sain 18. Kui hakkasime sügisel ristimisklassis käima, siis teadsin, et tahan, et ristimispäev oleks mu sünnipäeval, sel aastal oli see ka hingamispäeval. See on mul väga hästi meeles. Ilm oli talvine, tuiskas kohutavalt. Me ei saanud majast välja, sest tee oli täis tuisanud. Pidime kutsuma naabrimehe, kellel oli džiip, tema viis meid kirikusse. Pea terve meie pere oli kohal: Kadi, ema ja Jaanus oli, isa oli ilmselt tööl. Kui me kohale jõudsime, siis sain valge talaari. Mäletan, et Madis oli väga mures, sest ristimisbasseini vesi oli roostene, vesi ei paistnud läbi, see oli täiesti pruun. Nad mõtlesid, et kuhu nad peavad mind sisse panema ja tegelikult see oligi väga kohutav. Aga soe oli. Ma olin ainuke ristitav. Ülo ristis mind. Kohal olid veel paar lähemat sõbrannat ning sel päeval esines Viljandi koguduses ka ansambel TTT, kes hiljem õnneks elusalt, aga mitte kõik päris tervetena Tartusse tagasi jõudsid. Nagu öeldud, ilmaolud olid äärmiselt ekstreemsed. 

Kui laps hakkab kirikus käima, on see üks asi, aga ristimine on juba midagi muud. Kuidas ema ja isa reageerisid?

Otseselt ei olnud sellist reaktsiooni, et tule mõistusele, aga teatud reservatsioonid olid. Keegi ei öelnud, et ära käi, aga eks nad vaatasid vähe imelikult. Mul endal oli raske, kui nad hakkasid laupäeval kartuleid võtma. Siis ma üritasin, et ma ei lähe koju sel päeval. Endal on siis paha, et teised teevad tööd ja mina olen niisama. Suhteliselt okei oli muidu, ma ei mäleta midagi hullu. Emal oli küll see mõte, et äkki on ta midagi valesti teinud, et laps läheb kirikusse, järelikult on ta mind valesti kasvatanud. Aga ma ütlesin talle, et midagi sellist pole. Minu pöördumise lugu on selline, et ma ei läinud kirikusse sellepärast, et mul oli raske, mul oli väga hea elu.

Mis su süda tegi, mida mõtlesid selle ristimistalituse kohta?

See oli nii äge! Imestasin üldse, et ma kohale jõudsin. Ilm oli ju kohutav! Ikka mõtled, et keegi tahab ära nikerdada, et ma ei jõuaks õigeks ajaks kohale. See oli väga rõõmus ja tore päev!

Kuidas sind koguduses vastu võeti?

Koguduse inimesed olid ikka väga sõbralikud, ma ei mäleta ühtegi paha seika. Kui juba aastakümneid inimesi tunned, siis näed mõnda asja teistmoodi. Marikaga suhtlesin rohkem, tema vanematega, Anelle on ka teada-tuntud külalislahkuse poolest, ja Madise vanemad samuti.

Ütlesid, et võtsid Piibli, läksid õue ja sulle jõudis kohale, et sa usud. Kuidas nägid Jumalat alguses ja kas see vaade on aja jooksul muutunud. Kas sul on olnud ka ehmatusi teel?

Mind ei ole Jumal kunagi ehmatanud. Jumala juures on kõik hea. Kui see headus 25 aastat tagasi minuni jõudis, siis ma pidin lihtsalt jah ütlema. Elus on tihti otsuseid, mida võib hiljem kahetseda, aga see on olnud üdini õige otsus. Ma hakkasin igal õhtul Piiblit lugema. Mulle hommikud üldse ei sobinud lugemiseks, aga õhtul oli aega rahulikult lugeda ja palvetada ja mõelda. Selline tore aeg oli see kasvamise aeg.

Palve on minu jaoks olnud natuke võõras asi. Kui sa lapsest saadik ei ole palvetanud, siis oma sõnadega on seda keeruline teha. Pöördumine Jumala poole oli raske. Alguses olin nagu papagoi. Palvetasin kogu aeg Meie Isa palvet, see oli mul peas. Mingil ajal hakkas sinna teisi asju juurde tulema. Ega keegi kirikus ei õpeta ka, kuidas sa peaksid palvetama. Aga siis kuulad teisi. Minu jaoks oli see keeruline. Siiamaani on avalikud palved minu jaoks asi, mida hoobilt ei tee. See ei ole kõige kergem asi. Mulle tundus, et Jumalaga on toredam ja kergem, ka koolis. Sain kõiges kellegi poole pöörduda.

Kui sain 18, olin 12. klassis ja siis tuli ka hingamispäeva teema, sest eksamid olid hingamispäeval. Ma ei tea, kuidas see nii on, aga Jumal teeb need asjad nii lihtsaks. Ei olegi sellist küsimust, et kas lähen nüüd eksamile või ei lähe. Ei ole muud võimalust – sa ei lähe, teed siis, kui on õige aeg teha. Või sealiha söömine. Mõtlesin, et miks ma pean seda siis sööma, kui see pole söök. See käis ka hopsti. Suuri vigureid mul ei olnud küljes, midagi, millest oleksin pidanud loobuma. Väikesed vigurid on mul siiani.

Hakkasid õhtuti Piiblit lugema. Selle ajakirja fookuses on küsimus, kuidas Piiblit lugeda. Missuguseid soovitusi sina annaksid?

Alustada ikka evangeeliumidest ja Mäejutlusest muidugi. See on nii ilus, kõik need õpetused on tarkust täis. Lugesin peatüki kaupa, vahel ka teemablokkides.

Sa olid alles ristitud ja poole aasta pärast olid sul hingamispäeval eksamid. Sa olid kohe väga sihikindel.

Ma olin pool aastat tagasi Jumalale lubaduse andnud ja Tema andis mulle tahte ja jõu. Need asjad ei ole kaubeldavad.

Madis, mida sina Aikist mäletad, kui ta Viljandi kirikusse tuli?

Madis, Aiki abikaasa: Ta oli hästi rõõmus, naeratas palju ja oli positiivne. Energiat täis. Vahepeal tundus, et Marika veab teda, aga mingil hetkel võttis Aiki selle energia üle. Ta oli sihikindel ja seltskonna hing. Algusest peale, kui ta tuli, sobis ta väga sinna kogudusse ja sai kohe kiiresti inimestega läbi. Osad on võib-olla ettevaatlikud, aga Aiki ei jäänud tagapinki istuma.

Aiki: Lapsena tegin puupulkadest metsa risti. Mõtlesin, et ma ei tea, miks ma seda tegin, aga mõtlesin, et see rist peab seal olema. Ise mõtlesin veel, et kui ma teen risti, kas ma peaksin siis palvetama. Mingi asi inimhinges on, aga kas me paneme seda tähele... Eriti lapseeas. Hea, et Jumal mu kätte sai.

Mulle tundub see ime, kui tuleb ilmainimene ja saab päris kristlaseks ja võtab oma elu sihiks ja oma laste kasvatamisel juhtmõtteks Jumalast lähtumise. See on tore, et Jumal mul kratist kinni sai. Marika oli Tema käepikendus. Kui ristimisklassi teema jutuks tuli, siis ta oli nii resoluutne. Ta ütles: Aiki, sa pead nüüd ära otsustama! Olin selleks hetkeks vist pool aastat või aasta kirikus käinud. Muidu on Marika hästi rahulik. Ta ütles mulle seda Viljandi kiriku II korruse treppide juures. Pidime siis Ülo üles otsima, aga me ei leidnud teda kohe. Mul ei olnud ka põhjust, miks ma ei peaks sinna klassi minema. Sel hetkel tundus, et kõik asjad on õiged. Olin kindel ka, et Jumal on olemas. Kui vaatad taevatähti ja mõtled universumile, kus kõik on nii detailselt paigas, ja Marika on füüsiku tütar – ta rääkis, kui paigas kõik on.

Kas seda mõtet ei olnud, et hakkaks võrdlema erinevaid kogudusi?

Mind kutsuti ka igale poole. Meil olid noorteõhtud ja üle-eestilised üritused. Need üle-eestilised asjad on sõprade kutsumiseks kõige paremad. Minule jätsid need hea mulje. Siis on võimalus kohtuda ka teiste koguduste noortega. Viljandi tuumik oli ka hästi mõnus.

Nüüd olete kõik suureks kasvanud.

Alles oleme meie Madisega, Annika (Karu) ja Piret (Oja). Ja Marek (Kreedemann), Katrin (Dreiling). Ervin (Dreiling) ja Mall (Kallman) olid sel ajal alles väikesed. Arli ja Evrika (Subi) olid hästi aktiivsed.

Madis: Natuke on seltskond muutunud, uued inimesed on juurde tulnud ja väiksed on suureks saanud.

Kui mõtled enda kogudusse tulemisele, siis kas oled mõelnud ka selles kontekstis – sa ei teadnud kunagi isegi Jumala nime –, et kas oskad praegu ehk ise paremini suhtuda neisse, kes täna kogudusele lähenevad?

Ükskõik kes tuleb ja mis taustaga ta on, mina võtan neid kõiki võrdselt. Võin kõigiga suhelda. Mul on alati hea meel, kui keegi tuleb. Ma olen vist liiga ära adventiseerunud, ma ei oska vaadata, kuidas ma peaksin neile teistmoodi lähenema, ma lähenen neile kõigile võrdselt. Aga mõtlen küll sellele, et sageli arvame, et kõik teavad, kes on Jumal. Aga tegelikult võib olla nii palju inimesi, kes ei tea. Eelmisel aastal 1. advendil kutsusin Priidu (Keel) kooli rääkima advendist ja Piiblist. Siis üks laps rääkis pärast mulle, et neil on ka kodus Piibel. Ma koolikontekstis kardan usust ja Jumalast rääkida, pelgan vanemate reaktsiooni, kuigi lastel võib see huvi olla. Jõulude ajal näitan oma tundides jõulufilme, ma ei vali jõuluvanafilmi, selles peab olema suurem mõte, mis need jõulud tegelikult on. Mul on selline tunne, et lapsed tahaksid rääkida. Minu jõuluteema on see, kui saan Jumalast rääkida.

Kui vaatad neile 25 aastale tagasi, siis mis on veel sinu jaoks oluline?

On mingid asjad eelnevast elust, mis annavad kerge indikatsiooni, et see Piibli lause, et Jumal on pannud inimese sisse igaviku, on nii tõsi. Isegi kui ma Kadi kallal natuke nokkisin ja üleolev olin… Aga kui meile näidati 4. või 5. klassis suure reede ajal Jeesuse loo filmi, siis see ei jätnud mind külmaks. Need asjad on kuskilt maalt meie sees. Ega ma siis päris täpselt aru ei saanud, kes see Jeesus on. Alguses oli see kõik minu jaoks väga segane kompott, asjadest arusaamine võttis päris jupp aega. Need on nii võõrad teemad, et korraga ei hoomakski.

Oli küll selline mõte. Et kuidas siis teistel on, läheks vaataks kõik üle enne otsustamist. Aga see tundus nii aeganõudev. Mõtlesin, et kui koht, kuhu olen jõudnud, tundub õige, kas on mõtet veel aega raisata. Adventistid põhjendasid kõike Piibliga: siin on kirjas nii. See on hea, et ma ei läinud otsima. Selleks, et kellestki aru saada, peab ikka teatud aja seal käima, paarist korrast ei piisa. Kuigi uudishimu minus oli.