Piibel tutvustab meile Hannat – naist, kelle isiklik lugu avab sügava vaate palve väele, usule ja kasvatuse mõjule kogukonna ning rahva elus. Tema lugu 1. Saamueli raamatus (1Sm 1:1–28) ei ole üksnes kirjeldus lapseigatsusest ja selle täitumisest, vaid ka süvitsi ulatuv tunnistus püsivusest ja vaimsest küpsusest.
Hanna nimi (arm, soosing) peegeldab tema elutee vaimulikku tähendust: kogeda ja jagada Jumala armu, isegi siis, kui elu näib õigustamatult ebaõiglane.
Hanna valu ja palve: isiklik kannatus ja vaimulik küpsemine
Hanna, Elkana naine, kuulus Leevi suguharusse, kuigi teda nimetatakse efratlaseks – see oli tavaline viide elukohale. Tolleaegses sotsiaalses kontekstis oli lastetus mitte ainult isiklik tragöödia, vaid ka ühiskondlik häbimärk. Lapsed tagasid pereliini jätkumise, majandusliku kindluse ja vaimuliku järjepidevuse (vrd 1Ms 30:1).
Erinevad piiblikommentaatorid ja teoloogid toovad esile, et viljatuse kogemus võrdus identiteedikriisiga – naise väärtust mõõdeti suures osas tema emaduse kaudu. Psühholoogilises plaanis võib sellest kriisist mõtelda enesehinnangu ja sotsiaalse identiteedi mõistete kaudu.
Viljatuse kogemus võrdus identiteedikriisiga – naise väärtust mõõdeti suures osas tema emaduse kaudu.
Hanna olukorra tegi eriti valusaks Peninna – teine naine, kellel oli lapsi ja kes kiusas Hannat halastamatult. Piiblitekst rõhutab, et Peninna solvas teda süstemaatiliselt, „et ta tunneks end alandatuna“ (1Sm 1:6–7). Selline emotsionaalne surve tekitas oma lastetust niigi põdevas naises arvatavasti kroonilist stressi. Tegemist oli vaimse vägivallaga, millel oli siis ja on ka tänapäeval inimese emotsionaalsele ja vaimsele heaolule negatiivne mõju.
Hanna lugu õpetab, et palve vastusele järgneb sageli uus usalduse ja kuulekuse proov.
Hanna vastus sellele valule väärib tähelepanu: ta pöördus vaikse ja siira palvega Issanda poole. Tema huulte liikumine ilma kuuldava hääleta (1Sm 1:12–13) viitab omamoodi sisekõnele – sügavale hingelisele dialoogile Jumalaga, mis välispidisel vaatlusel jäi teistele arusaamatuks.
Preester Eeli, kes teda esialgu purjus naiseks pidas, saab pärast Hanna selgitust tema südamest tulevast palvest aru. Hanna tõotab: kui Jumal kingib talle poja, pühendab ta selle lapse kogu eluks Jumalale. Ellen White kirjutab, et Hanna palve toob talle rahu juba enne, kui palvele vastatakse (Patriarhid ja prohvetid, lk 571) – tõeline usaldus, mis ei nõua tõendeid, vaid toetub Jumala iseloomu tundmisele.
Vastatud palve ja lapse pühitsemine – usalduse kõrgeim proovikivi
Hanna palvele vastatakse, ja sündinud poeg, Saamuel, on mitte ainult tema rõõmu, vaid ka tema usutõotuse täitumise sümbol. Ka nimi saab valitud vastav, otsetähenduses: Jumal on kuulnud. Kuid Hanna lugu õpetab, et palve vastusele järgneb sageli uus usalduse ja kuulekuse proov: ta pidi loovutama oma kauaigatsetud lapse Jumala teenistusse.
Võõrutamise järel (vastavalt toonasele tavale umbes 2–3 aasta vanuses) viis Hanna Saamueli Silosse, kus ta jätkas kasvamist juba preestrite juhendamisel. See oli tohutu usutegu, sest lapse varased aastad on tema isiksuse ja usulise identiteedi kujunemisel eluliselt tähtsad.
Saamueli elu ja hilisem vaimulik juhtimine kinnitavad, kui määrava tähtsusega on varane vaimulik kasvatustöö.
Ellen White rõhutab, et Hanna ei toonud templisse kasvatamata last, vaid oli juba kodus pannud tugeva aluse armastusele ja austusele Jumala vastu (Patriarhid ja prohvetid, lk 572). Ka Saamueli elu ja hilisem vaimulik juhtimine kinnitavad, kui määrava tähtsusega on varane vaimulik kasvatustöö. White’i kommentaare kinnitab ka tänapäeva arengupsühholoogia, et esimese kolme eluaasta jooksul kujunevad kiindumussuhted, enese rahustamise võime ja esmase moraalse taju alused (Bowlby, Attachment and Loss). Laps, kellel on varakult loodud turvaline ja usalduslik suhe vanematega, suudab hilisemas elus paremini vastu seista kiusatustele ja säilitada sisemise moraalse kompassi – täpselt nii, nagu Saamuel suutis ka keerulistes olukordades ustavaks jääda.
Palvetava naise mõju rahva ajaloole
Hanna lugu on elav tunnistus sellest, et Jumal kasutab sageli inimesi, kes näivad ühiskondlikult tähtsusetud, ent kelle usuküpsus ja pühendumus muudavad ajalugu. Hanna, kes oli ju väikese kogukonna lihtne naine, sai kogu rahva saatuse kujundajaks.
Jumal kasutab sageli inimesi, kes näivad ühiskondlikult tähtsusetud, ent kelle usuküpsus ja pühendumus muudavad ajalugu.
Saamueli roll kuningate salvimisel (Saul ja Taavet) ja rahva vaimuliku kursi korrigeerimisel oli otseselt seotud Hanna usu ja kasvatustööga. Saamuel kasvas üles preester Eeli silme all, kuid just ema kodune eeskuju andis talle püsiva suuna. Hanna lugu õpetab meile, et palve ja kasvatuse sügav mõju ei ole lühiajaline, vaid põlvkondadeülene. Palvetava ema mõju ei lõpe koduseinte vahel, vaid ulatub rahva ja koguduste vaimuliku arenguni.
Hanna eeskuju tänapäeva Eestis
Ka Eestis on adventkoguduse ajalugu elav tunnistus sellest, kui suur õnnistus saadab palvetavaid ja pühendunud inimesi. 1897. aastal alustas Pärnus kuulutustööd Karl Reitsak, kellest sai üks esimesi adventkoguduse rajajaid Eestis. Temaga samal ajal tegutsesid ka Kristjan Tätte ja August Õispuu – pühendunud töötegijad, kes istutasid ja kinnistasid kogudusi üle Eesti. Nende eluviis ja kuulutustöö olid tihedalt põimunud: nad mitte ainult ei levitanud adventsõnumit, vaid andsid isikliku elu ja pereelu kaudu eeskuju palve olulisusest ja usaldusest Jumala vastu. (Seitsmenda Päeva Adventistide koguduse 100 aastat Eestis, 1997, lk 14–17).
Paljud varased Eesti adventistid kasvatasid oma lapsi usus ja palves ning nende pühendumine kandis vilja. Just nende perede seast kasvasid üles noored, kes said hiljem kogudusevanemateks, evangelistideks ja pastoriteks, jätkates nõnda tunnistamise tööd üle Eesti. Nagu Hanna andis oma poja Jumala teenistusse, nii pühendasid ka paljud Eesti usklikud vanemad oma lapsed teadlikult jumalariigi tööle. Nende eestpalveterohke ja vankumatu usk mõjutas kogukondi sügavamalt, kui nad ehk ise aimasid.
Palvetava ema mõju ei lõpe koduseinte vahel.
Tänapäeval seisab Eesti adventkogudus selle palvemeelse ja pühendunud pärandi varal, mille rajasid esmased palvetajad, pered, väikegrupid ja kogudused. Oh et oleks meil tahet jätkata Hanna ja meie koguduse esiisade ja -emade vaimsuses!
Tänapäeval seisab Eesti adventkogudus selle palvemeelse ja pühendunud pärandi varal, mille rajasid esmased palvetajad, pered, väikegrupid ja kogudused.
Kui meie elus on täna mõni valupunkt – olgu see seotud pere, töö, kogukonna või isikliku kutsumusega –, siis meenutagem Hannat. Ärme anna alla. Läheme Jumala ette siira südame ja visadusega, teades, et Tema kuuleb. Ja vastab, omal ajal ja kõige paremal viisil. Ja nagu Hanna koges, võib ka meie palve tuua muutuse, mis ulatub kaugele meie kodukoguduste ja enda eluea piiridest.
Sest Pühakiri ütleb: „Ükski, kes usub temasse, ei jää häbisse.“ (Rm 10:11)
