Rm 14:23 on kirjutatud: „Aga kõik, mis ei tule usust, on patt.“ Kuidas seda mõista? Kas tõesti kõik, või mis? Maailmas tehakse väga palju ilma usuta. Ega see kõik ometi patt ole? Või on? Ütlen kohe algul välja, et öeldut mõistame õigesti, kui peame silmas konteksti, aga sellest pisut hiljem.
Mõni aeg tagasi lugesin (nagu mitmed teisedki) ühe lugupeetud teoloogi mõtteavaldust, millega ma ei saanud nõus olla. Seda polnud küll kirjutatud meie tänast kirjakohta silmas pidades, aga mingil määral see siiski haakub sellega, kuna räägib meie tegudest, kui oleme ususuhtes Kristusega või ei ole. Tsiteerin: „On üpris raske mõista, et isegi meie head teod võivad olla patt, kui elame lahus ususuhtest Kristusega. ... Me võime niita lesknaise aias muru, mis iseenesest on hea tegu, kuid kui me teeme seda lahus Jumalast, on see ikkagi patt, kuna meie motiiv on tahes-tahtmata isekat laadi.“ Ma arvan taipavat, mida ta sellega öelda tahtis, ja mingil määral olen isegi valmis temaga nõustuma. Siin võib diskuteerida teemal, kas iga tegu, mis näib heana, on ikka heategu? Mida tähendab millegi tegemine lahus Jumalast või ususuhtes Temaga? Kas midagi tegija peab seda tehes olema Jumalaga teadlikus ususuhtes? Kas Jumal võib mõjutada ka uskmatut inimest head tegema? Ma usun, et võib. Kui muidu uskmatu inimene teeb mõne heateo otseselt Jumala Vaimu mõjutusel (ilma et ta ise seda teaks, ilma et tal oleks Jumalaga teadlikku ususuhet), siis ei saa see kuidagi patt olla. Suhe Jumalaga on igal juhul oluline, aga see on omaette teema. Nii julgen väita, et lesknaise aias muru niitmine (iseenesest) ei ole patt (kui seda just hingamispäeval ei tehta). Kui seda tehakse näiteks omakasupüüdliku tagamõttega, siis on patt see omakasupüüdlik mõte, aga mitte muru niitmine. Pigem on patt selle tegemata jätmine, kui see on tõesti vajalik ja me mõistame seda ning kui me saame seda teha, aga ei tee.
Mis on patt? Piiblis on selle kohta mitmeid ütlemisi, aga patu definitsiooniks võib ilmselt lugeda 1Jh 3:4: „patt on seaduserikkumine.“ Vanemas piiblitõlkes: „patt on see, mis on käsu vastu.“ Teiste sõnadega, patt on Jumala seadusest (käsust) üleastumine. Siia lisandub Jaakobuse öeldu, et patt võib olla ka mõne asja tegemata jätmine. Ta kirjutas, Jk 4:17: „Kes oskab teha head, aga ei tee, sellele on see patt.“ Saamuelgi mõistis asja nii, kui ta ütles rahvale: „Ka mina ise – jäägu see minust kaugele! – teeksin pattu Issanda vastu, kui ma lakkaksin palvetamast teie eest.“ (1Sm 12:23)
Nüüd aga sellest, mida pidas Paulus silmas, kui ta ütles, et kõik, mis ei tule usust, on patt? Kirjas roomlastele 14. peatükis käsitleb Paulus olukorda, kus keegi peab keelatuks Jumala poolt lubatud toitu. Samas ütleb ta ka, et teadlik inimene peab olema ettevaatlik, et ta kellelegi komistuseks ei oleks. Toiduks lubatu söömine iseenesest ei ole patt, aga kui seda sööb inimene, kes peab seda toitu keelatuks, siis ta teeb oma südametunnistuse vastu, ja teeb sellega pattu. Paulus kirjutas: „Kes arvab midagi keelatu olevat – sellele on see keelatud“ (Rm 14:14). Patt on see, kui keegi astub teadlikult üle sellest, mida ta teab olevat Jumala tahte, ehkki ta Jumala tahte küsimuses eksib. „Õnnis on see, kes enda üle kohut ei mõista selles, mis ta leiab õige olevat. Kui aga keegi sööb kõheldes, siis on ta süüdi mõistetud, sest see ei tule ta usust. Aga kõik, mis ei tule usust, on patt.“ (Rm 14:22, 23) Pauluse öeldu „kõik, mis ei tule usust, on patt“ konteksti silmas pidades võib öeldu ümber sõnastada: „Kõik, mida tehakse oma usuliste veendumuste vastu, on patt.“ Patt pole see, kui tehakse midagi õiget ja head, olgugi et ilma usuliste veendumusteta, vaid see, kui midagi tehakse oma usuliste veendumuste vastu. On loomulik, et uskliku inimese elu kulgeb ususuhtes Issandaga. See toimub spontaanselt, ilma et sellele pidevalt mõeldaks. Tehes, mis õige ja hea, pole oluline iga juhtumi korral juurelda, kas see on usust või mitte. Johannes kirjutas, 1Jh 3:7: „Lapsed, ärgu keegi eksitagu teid! Kes teeb õigust, on õige, nii nagu tema on õige.“ On ka täiesti võimalik olukord, et inimene usub küll Jumala olemasolu, aga tegelik igapäevane suhe Temaga puudub. See peegeldub paratamatult tema tegudes või tegematajätmistes. Mõni ei usu üldse Jumalat. Seegi peegeldub tema elus. Sellegipoolest, kui nad teevad midagi, mis on õige ja hea, siis see ei ole mingil moel patt. Patt on see, kui tehakse midagi, mis pole õige ja hea, ning jäetakse õige ja hea tegemata. Niisiis, tehke head, kui saate, seal, kus näete selle vajaliku olevat, juurdlemata, kas see on usust või ei ole.
