Jooksusammudega Jumala juurde

Ma olen kogu elu olnud mõtlik ja analüüsiv, otsides vastuseid oma küsimustele. Otsimise mõte on saada teada midagi, mis on vastuvaidlematult objektiivne tõde, et sellest saaks ka minu subjektiivne tõde. Tõe järgi käia tähendab teha õigesti. Olen alati õiget teed otsinud. Ka väikese lapsena.

Ma sündisin armastavasse perekonda, kus mu isa ja ema kunagi ei tülitsenud. Kindlasti oli neilgi vahest harva lahkarvamusi, aga laste kõrvu ei jõudnud see kunagi. Meie sõpruskonnas olid nad teistele ja meile – mulle, vennale ja õele – oma suhtega suureks eeskujuks. Perekond oli mu vanemate jaoks tähtsam kui nende enda heaolu. Küll aga puudus nende elus vaade millelegi suuremale või tähtsamale kui nende pere. Filosoofilisi arutlusi elu mõttest pole mul nendega kunagi olnud. Kuigi ma kasvasin ateistide keskel, siis juba lasteaias käies mõtlesin: „Kas Jumal on olemas?“ Väikese lapsena ei suutnud ma tollal Jumala olemasolu tõestada ega ümber lükata ja seetõttu jätsin poole valimata. Mõni aasta hiljem, koolitee alguses, sain teada, et olen agnostik.

Väikese lapsena oli mul suur surmakartus. Nägin, et kõik sureb: lilled, loomad, inimesed. Järelikult ühel päeval mina ka. Aga ma ei tahtnud surra! Ma tahtsin elada! Õhtuti nutsin end magama, sest on paratamatu, et ma suren ja mul puudub lootus. Kõik inimesed otsivad surematust. Vahel sattusin mingisuguse infokillu või jutu peale, kuidas inimesed üritavad igavesti elada. Mõtlesin, et teenin palju raha ja lasen end külmutada, et kunagi tulevikus, kui krüoonika ja biotehnoloogia on piisavalt arenenud, et võimaldada igavest või väga pikka elu, saaks mind taas „ellu äratada“. Mulle meeldis kreeka mütoloogiast pärit müüt ambroosiast – kreeka jumaluste toit, mis andis selle sööjale surematuse. Oh, kui see oleks vaid päriselt nii!

Agnostitsism pole kogu elu kestev haigus. Haridustee on üks mõjuvõimas ravim. Tavapärane kooliharidus hõlmab ideoloogiat, mis välistab Jumala. Viielise õpilasena õppisin selgeks kõik, mis ette söödeti. Ateistina mulle ei meeldinud, kui keegi uskus midagi endast suuremat, olenemata, kas ta vaatas nõiasaateid või – eriti! – kui ta juhtus olema kristlane (neid kohtasin haruharva). Läänemaailma kultuur on ajaloolistel põhjustel kristlusest läbi imbunud ja tahes-tahtmata mõjutas see mindki. See on vast ka põhjuseks, miks minu jaoks olematu Jumal oli alati kristlik Jumal. Üheksandas klassis pidime klassiga mõned päevad enne jõule ja koolivaheaega õppetundide asemel esmakordselt kirikusse minema. Ühiskonnaõpetuse õpetaja, kes oli ateist, ütles umbes nädal aega varem tunni ajal, et õpilasi ei saa sundida kirikusse minema, sest meil on usuvabadus. Ma haarasin sellest kinni. Ütlesin klassijuhatajale, et ma ei tule usuvabaduse põhjusel kirikusse. Ma tulin kiriku ette määratud kellaajaks kohale, näitamaks, et ma ei tee poppi, aga sisse ma ei läinud. Ma olin ainuke, kes nii tegi!

Põhikooli lõpuklassides jäin ma haigeks. Teismelisena tabas mind tavapärasest rängem akne, mille levialaks oli nägu, rinnapiirkond ja eriti selg. Käisin Eesti parimate dermatoloogide juures ja sain kangeid ravimeid. Üks neist ütles, et on ainult korra hullemat juhtumit näinud. Hommikuti tõmbasin särgi, mis oli öösel mädase ja verisena keha külge kuivanud, ihu küljest lahti. Lisaks füüsilisele haigusele võttis minus võimust depressioon. Maailmavaate tõttu oli kogu elu minu jaoks niikuinii mõttetu – surm on sama seisund, mis oli enne elamist, sest sind ei ole siis olemas ja sa isegi ei tea ega mõista, et sind ei ole olemas. Muserdunud olukorrast hoolimata surra ma ei tahtnud. Sest ainus asi, mis mul reaalselt on, on elu. Surmas ei ole sedagi. Reaalselt mõtlesin, et olen nõus kasvõi kogu igaviku põrgus kannatama, põhiasi, et ma elan.

Kõige jubedam haigusperiood kestis mõned aastad. Seepeale haigus taandus, aga ma ei saanud täiesti terveks. Aeg-ajalt lõid väiksemad kolded taas välja. Mu selg oli täiesti armistunud, lisaks kasvas seal ka üks healoomuline kasvaja. Sõjaväeteenistusest pääsemisest unistasin patsifistina juba lapseeas. Too kasvaja aitas sõjaväeteenistust edasi lükata, kuni lõpuks pääsesin sellest ühe arsti abiga. Järgnevad apaatsed aastad kulgesid sihitult ja tulevikuperspektiivita.

25-aastaselt toimus mu elus kannapööre. Teismeeast alates oli minus tõmme minna õppima välismaale ülikooli. Mahavisatud aastate jooksul vaatasin palju filme, sest avastasin, et film on liikuva pildi kunst, mitte üksnes meelelahutus, ning otsustasin kolmeks aastaks Inglismaale filmiproduktsiooni õppima minna. Eelviimasel semestril mõistsin, et antud valdkond ei ole see, millega ma tulevikus aktiivselt tegutseda tahaksin. „Aga miks oli mul siis see tung minna välismaale õppima?“ mõtlesin. 

Viimase semestri alguses lõi nahahaigus võimsalt välja. Niivõrd agressiivset puhangut polnud juba aastaid olnud. Hakkasin innukalt otsima lahendust väljastpoolt tavapärast meditsiini. Sattusin lugema ühe inimese lugu, kelle kirjeldus oma haigusest oli paljuski minu läbielatuga sarnane. Aga tema lugu jätkus sellega, kuidas ta end nüüd tunneb, milline ta välja näeb võrreldes varasemaga ning mis põhjustas muutuse tema tervises. Ta rääkis puuvilja ja roheliste salatite põhisest toortoidust kui oma ravimist. Ta oli aastaid seda viljelenud ning tema elus oli toimunud ilmselge muutus. Ta põhjendas seda ravi teadusliku kirjandusega. Ma ei olnud midagi sarnast varem kuulnud, kuid see tundus loogiline ja otsustasin proovida. Tervis paranes jõudsalt ja ma mõistsin, et toortoit on õige asi. Järgnes igasugune katsetamine taimede ja lihaga, mis kinnitas, et toortoit oli ikkagi parim valik. Avastus, et maailmas on olemas mingisugune positiivne tõde, mida vähesed teavad ja mida enamus kuuldagi ei taha, pani mind mõtlema, et äkki on veel midagi sellist erilist kuskil peidus. Otsustasin avatud meelega tõe jahile minna ning seadsin endale verstaposti, et mis iganes absoluutse tõe ma leian, puuvilja ja roheliste lehtede põhine toortoit peab kehtima.

Otsingud möödusid digitaalses maailmas. Sattusin vandenõuteooriate peale. Vandenõuteooriad pole midagi muud kui see, et inimesed mõistavad, et midagi on selles maailmas mäda, ja otsivad samuti põhjendusi. Ühel päeval võttis minuga ühendust üks tuttav, kellega ma väga tihti ei suhtle, ja küsis, kas ma lähen David Icke’i show’le. Olin Icke’ist varem ainult põgusalt kuulnud, kuid hoidusin tema materjaliga tutvumast. Suur show aga toimus minu elukohast umbes ühe kilomeetri kaugusel. Võtsin seda kui märki ja läksin kohale. Ta proovis samuti kogu seda imelikku vandenõude kompotti kokku panna ja tema teooriaks oli reptiilide poolt juhitud vanglaplaneet. Põnev, kuid mitte eriti loogiline ja seega see mind eriti ei tõmmanud. Tema etendus lõppes pealtnäha positiivsete nootidega – ühel ajahetkel saab see „vanglaperiood“ läbi ning me saame osa elu allikast ning mõistame, et me ise oleme osa sellest allikast. Panteistlik idee. Sellist mõtet ei saanud ma aktsepteerida, sest nii palju kui ma lapsena olin Jumalale mõelnud, siis ma mõistsin, et Ta peab olema ideaalne, kuid mina sellisele tasemele ei küüni.

Järelikult ma ei saa olla jumal või osa jumalast. Selle etenduse lõpuosa andis tõuke lisaks vandenõudele hakata otsima tõdesid vaimsest maailmast, sest äkki tõesti on kuskil midagi silmale nähtamatut. 

Mõned kuud hiljem alustasin kolm kuud kestnud mahlapaastu. Kuigi mu keha sai seestpoolt puhtamaks, siis suurim kasutegur oli hoopis vaimne. Paastu lõpuosas sattusin kuulama motivatsiooniloenguid. Minu lemmikkõneleja oli kristlane, kes kasutas oma näidetes tihtipeale piiblilugusid. Kui paast läbi sai, palvetasin esimest korda selle hea jõu/energia/Jumala poole, keda ma veel ei tundnud, aga endiselt otsisin, et ta juhiks mind õigele töökohale. Mul olid näpud põhjas ja oli kiiresti vaja leida sobilik töö. Lisaks otsesele rahavajadusele tekitasid need loengud minus suure motivatsiooni – tahtsin poole aasta pärast talveks Taisse reisida, et kuskil palmipuu all kookosvett juua ja eksootilisi puuvilju süüa. Sain tööle kahes kohas. Õhtuti käisin Selveris öötööl ja peale seda läksin otse varahommikusse postiljonivahetusse. Mul oli mõlemat tööd tehes võimalik kuulata esoteerilist raadiosaadet „Hallo, kosmos!“. Ühel päeval läksid kõrvaklapid katki ja ma mõtlesin: „Küll on imelik! Kui see jõud tahab, et ma teda tundma õpiksin, siis miks nii juhtus?“

Selveri töö parim osa oli iga­õhtune toidupanga annetuse kokku panemine. Kogutud toidukorvil käisid järel kohalikud kristlased. Üks kristlasest pereisa rääkis minuga vahel mõne sõna juttu. Temas tundus olevat midagi teistsugust. Ühel korral, kui ma aitasin tal suurt toidukasti autosse viia, rääkis ta Kristuse tagasitulekust kui maailma päästvast sündmusest. See kõnetas mind väga ja kui ma tagasi tööpostile kõndisin, palusin esimest korda Jumalat: „Kui sa oled olemas, näita mulle!“ Ei läinud kaua mööda, kui YouTube mulle ühe teadlase usutunnistuse videot soovitas. Mulle olid varasemalt meeldinud tema teaduslikult dokumenteeritud terviseloengud taimede kasulikkusest ja loomsete toitude kahjulikkusest. Ma mõtlesin selle peale, aga ei klikanud sellele. See ei kadunud nende soovituste hulgast mõnda aega. Lõpuks ikkagi otsustasin seda vaadata. See video muutis mu elu! Tegemist oli Walter Veithiga. Ta on adventist, kes avaldas videoseeriaid, mida ma ahmisin nagu õhku igal vähegi võimalikul momendil. Ühes videoseerias rääkis ta ka vandenõudest, kuid läbi piibelliku prisma. Veithi kristlik seletus aitas mul näha kogu ajalugu kui suurt võitlust Jumala ja vaenlase vahel. Ta rääkis Jumalast ja muutumatust Jumala Sõnast. Seeria jooksul sain aru, et ma usungi nüüd Jumalat. Ma olin veendunud. Üks kord kuulis ema pealt, kui ma midagi sellist kuulasin, ja küsis, et kas ma usun Jumalat. Ta teadis, kuivõrd vastu ma oma varasemal eluteel usule olin olnud. Vastasin: „Jah.“

Lähenesin Jumalale jooksusammudega. Toosama kristlane, kes Kristusest rääkis, kinkis mulle Taisse reisiks Piibli. Ma testisin Jumalat hingamispäevaga. Mõlemas töökohas oli peatselt kätte jõudmas lepingu pikendamine. Otsustasin, et hingamispäeviti ma enam tööd ei tee, ja palusin, et Jumal näitaks mulle, et Tema tahe on tõesti selline. Mõlemas töökohas sain lepingu pikendatud ja hingamispäevad vabaks. Ma olin tõenäoliselt ainuke postiljon Eestis, kes ei pidanud laupäeviti enam tööd tegema.

Järgmise loogilise sammuna teadsin, et pean hakkama kirikus käima. Otsisin üles Tallinna adventkiriku, mida jõudsin enne reisi Taisse kaks korda külastada. Otseseid kokkupuuteid kristlusega oli mul lapsena vähe, kuid üks, mis minu arvamust Jumalast mõjutas, oli seiklusfilm „Indiana Jones ja viimane ristiretk“. Filmi kulminatsiooniks on ühes koopas Jeesuse poolt püha õhtusöömaajal kasutatud peeker. Kes sellest joob, elab igavesti. Valikus on sadu erinevaid kuldkarikaid, üks uhkem kui teine. Vale karika valimine tähendab surma. Filmi kurikael valibki valesti. Peategelane aga näeb nende kiirgavate peekrite seas ühte savist jooginõud. See ongi Püha Graal. Adventkirik oma lihtsuses meenutas mulle seda. •