„Kui ilus!“ õhkasin kaunilt maalitud küllakutset imetledes. Sellelt vaatas vastu rist, millel rippumas kibuvitsapärg ning mille ümber põiminud kaunid ja lopsakad roosid. Rist oli omakorda maalitud eredate valgusvihkude taustale. Pisut hiljem riputasin selle pildi meie koridori seinale ning käisin seda aeg-ajalt imetlemas, samal ajal Jumalat Tema imelise armu ja Püha Vaimu töö eest tänades. Esimesed päevad seda pilti uudistades oli minus mingi kummaline vastuolu. Teadsin, et selle pildi on meisterdanud inimene, kelle elu oli täis sügavalt satanistlikke sümboleid. „Jumal, kas sellel pildil on midagi, mis pole Sinu vaimult?“ uurisin Temalt, kes teab kõik, ent seejärel kasutasin oma inimlikku, loogilist mõtlemist: „Sellel on ju rist ja kibuvitsakroon, mis annavad au Jeesusele.“ Nii jäi pilt koridori seinale ning läksin lõpuni palvetamise asemel eluga edasi.
Nii ma arvasin, ent enne kui arugi sain, algas meie peres tõeline lahing. „Ma põletan meie maja maha! Ma tapan su ära! Ma lõikan sul pea otsast ära! Ma ei taha Jumalast midagi kuulda!“ kõlas meie lapse suust. Tema raevuhoogude taustal lendas mööbel ja köögis noad. Oli hetki, kui kartsin nii enda kui teiste pereliikmete elude eest.
Olin segaduses ning proovisin lapsega dialoogi luua – tulemusteta. Proovisin rangemate reeglite ja tagajärgedega – tulutult. Teadsin, et raevuhoo peale aitas iga kord ainult üks asi – palve. Ent ma ei mõistnud, miks need jätkuvalt kestsid. Nii möödus pea pool aastat. Kuniks langesin põlvedel nuttes Jumala ette ja palusin Tema abi. „Ma ei saa aru. Midagi ei tööta!“ kurtsin meeleheitesse laskudes Jumalale. „Tunnen end nii abituna. Olen lapsevanemana läbi kukkunud. Palun aita mind, Isa! Palun aita!“
„Kolisin ema raamatud siia kirikusse. Laenutage neid, palju tahate!“ kõlas koguduseliikme pakkumine mõnda aega peale palvet. Kõndisin raamaturiiulite ees ja palvetasin: „Isa, Sina tead, mida meil vaja on,“ ning mu pilgu haaras Roger Morneau raamat pealkirjaga „Incredible Power Of Prayer“ (hilisem kordustrükk pealkirjaga „Incredible Answers To Prayer“). „See on see mees, kes oli oma hinge saatanale müümas, ent Jumal päästis ta imelisel kombel ära,“ tutvustasin Morneaud abikaasale, kes raamatu peagi läbi luges. Kuna abikaasa kuulab töö juures sageli vaimulikke kõnesid, jagasin talle ka Youtube’i keskonnas Morneau lugu (Ex-Satanist Roger Morneau Excellent Talk!!! MUST SEE!!! Satan`s Key Plans!).
„Morneau ütles, et kui võtame kingitusi vastu inimestelt, kes tegelevad spiritismiga, laseme deemonid oma koju,“ tunnistas abikaasa peale video vaatamist. „Küsisin Jumalalt, miks meie pojal need vihahood on,“ jätkas ta, „ja ainus mõte, mis pähe tuli, oli see pilt meie esiku seinal.“
Oo, see oli valus! Teadsin, see kaunilt maalitud kutse oli olnud osa palvevastusest. Samas pidin tõdema, et selle maalinud isik on seotud spiritistlike ja sügavalt satanistlike sümbolitega. „Mis on tõde?“ uurisin Jumalalt. Peale palvetamist meenus, et käisin ainult meie raevuhoogudega maadleva lapsega mitmeid aastaid tagasi massööri juures, kes hiljem tunnistas, et ta on nõid.
Teadsin, see kaunilt maalitud kutse oli olnud osa palvevastusest.
Teadsin vaid ühte, ma ei tahtnud enam minu loogilist mõtlemist, minu tarkust. Ma tahtsin tõde! Teadsin, et on vaid üks koht, kus seda leida – Jumala palge ees! „Jumal, kas võib olla, et see pilt lubab kurjad inglid meie koju ning et kunagise nõia juures käimisega on neil ligipääs just sellele lapsele? Aga sellelt vaatab ju vastu rist? Kuidas saab üks ristiga pilt lubada pimeduse maailma meie koju? Kas võib olla, et mu abikaasa pingutab siinkohal üle? Kallis Jumal, Sina tead kõik ja mina ei tea mitte midagi. Sa tead, et see pilt on mulle hinnaline. Ent ma annan Sulle täieliku loa lõhkuda minu mõtteid ning asendada need Sinu tõega! Palun ütle, kas asi oli kogu aeg selles pildis?“ uurisin Jumala käest. Otsustasin, et seekord palvetan, kuni saan vastuse! Teadsin, et Jumal annab järjekindlale palvele vastuse ja et viimasega koos tuleb ka rahu.
Teadsin, et Jumal annab järjekindlale palvele vastuse ja et viimasega koos tuleb ka rahu.
„Kas sa oled mind päriselt ka esimeseks pannud?“ uuris Jumal ühel hetkel vastuseks. Olin sõnatu. Hakkasin aduma, et tegelik põhjus, miks see pilt ikka veel meie koridoris rippus oli, et ma ei olnud algusest peale palvetanud piisavalt, et Tema vastus päriselt ka ära oodata! Olin küll palves küsinud, ent seejärel jooksin vastuse äraootamise asemel oma inimliku tarkuse, oma inimliku loogikaga Jumala omast üle! Olin jätnud Jumalalt vastuse äraootamise järjekorra lõppu. Milline kohutav viga! Oo, kuidas kahetsesin, et olin püsiva palvega nii kaua aega raisanud! Kui oleksin juba alguses selle asja täielikult Jumalale üle andnud!
Seejärel jooksid mu silme eest läbi erinevad olukorrad, kus olin jätnud Jumala teiseks ja seda ainsal põhjusel: olin pannud minu arvamuse Jumalast ettepoole! „Kõik mehe teed on ta enese silmis selged, aga Jumal katsub vaimud läbi.“ Õp 16:2
Oma loogikale toetudes olin ka peljanud, et kui pildi maalinud inimene külla tuleb ja näeb, et pilt on seinalt kadunud (ta teadis, et olin selle üles riputanud), saab ta haiget. Olin Jumala esialgse hääle edukalt oma argumentidega maha summutanud. Teisisõnu, Kristi võitis ja Jumal ootas kõik need kuus kuud kannatlikult, kuniks Talle päriselt ka olukorra lahendamiseks luba antakse.
„Anna mulle andeks,“ palusin pisarsilmi Jumalat ning korraga teadsin, mida pidin tegema. Võtsin seinalt pildi ja seejärel tikud. „Mida sa teed?“ uuris meie laps. „Teen esimest korda midagi õigesti. Teen midagi, mida oleksin pidanud juba palju aastaid tagasi tegema,“ vastasin talle ning süütasin, silmad endiselt pisarais, elutoa kaminas meie ilusa ristiga pildi. Kuigi loobumine oli valus, täitis peale selle tuhaks põlemist mind kirjeldamatu sügav rahu.
Seejärel meenutas Jumal, et üks asi on veel korda ajada.
„Emme,“ miks sa selle pildi ära põletasid?“ uurisid lapsed õhtul voodiserval. Sellepärast, et inimese elu, kes selle tegi, on sügavalt spiritistlikke, satanistlikke elemente täis ja selle kaudu oli kurjadel inglitel meie koju ligipääs. Pean tunnistama, et seda oli väga raske teha, kuna pilt oli mulle kallis ja teadsin, et see inimene tegi selle suure armastusega. Aga teadsin ka, et pean Jumala esimeseks panema!“
Seejärel meenutas Jumal, et üks asi on veel korda ajada. „Kui sa olid alles väike beebi, viisin ma su massööri juurde. Ma ei teadnud, et ta oli nõid. Ta tunnistas seda alles hiljem,“ tunnistasin meie lapsele. „Ma annan sulle andeks, emme,“ sain vastuseks ning meie kodus oli jälle rahu.
„Kas oled märganud, et peale pildi kadumist on meie lapse vihaprobleemid kadunud?“ uuris peagi abikaasa. Ja tal oli õigus! Meie kodus polnud enam mitte ühtegi tapmisähvardust, mitte ühtegi raevuhoogu! Mööbel seisis paigal ja noad rahumeelselt sahtlis! Meie kodus valitses jälle taevalik rahu! Jaa, meie laps ärritus aeg-ajalt endiselt, ent mitte kunagi enam nii nagu eelnevad kuus kuud! Meie laps luges taas vaimulikke raamatuid ning tema suhe Jumalaga kaevus sügavamale kui varem! Pidin taaskord tõdema, et kogu probleem oli kõik need kuus kuud eskaleerinud, sest ma ei olnud juba eos palvetanud lõpuni, kuni saan vastuse! Olin heitnud oma puuduliku pisitillukese intelligentsusvõrgu Jumala hiiglasliku tarkuse ookeani ja jäänud Tema tarkusele kaotajaks!
Peale selle pildi lugu hakkasin läbi palvetama kõiki meie kodus olevaid asju. Selle tagajärjel lahkusid meie kodust esemed, mille olime soetanud poodidest, mis propageerivad spiritistlikke elemente, ning kingitustest, mille olime saanud neilt, kes tegelevad spiritismiga (ebajumalatega seotud kujud, idamaine meditatsioon, jooga, mindfulness, valeprohvetid, ravitsejad, ennustajad, inglitega rääkimine).
Palvetasin läbi raamaturiiulid, riided, lastetoad. Mingi hetk kaasasid sellesse ennast ka meie lapsed, kes asusid samuti asju läbi palvetama ning loobusid mitmetest esemetest. Nii lahkusid meie kodust ükshaaval esemed, millel ei olnud palve peale vastuseks Jumala rahu.
Pisut aega peale seda kaklesid meie lapsed isekeskis. Vaatasin neid ja ohkasin. „Kas on veel midagi, millest peame loobuma?“ uurisin Jumalalt. „Oleks see nii lihtne!“ meenutas Jumal mulle ühe usuõe tõdemust. Korraga mõistsin, et taevas juubeldab, kui puhastame oma kodu spiritistliku taustaga esemetest, ent Jumal igatseb minna veelgi sügavamale, meie südamekambrisse! Ta küsib igaühelt sama küsimust: „Kes võiks öelda, ma olen oma südame puhtaks teinud, ma olen oma patust puhas?“ Õp 20:9
Jah, pimeduse vürst ei saanud enam sellisel kujul meie poega vaenama, ent veelgi sügavam pühitsus – patukahetsus ja meeleparandus leiab aset meie südamekambrites! Jumal igatseb needki puhastada. Kui vaid kõiges Temale alistume, viib Ta selle töö lõpule suurima rõõmu, pühendumise ja ustavusega! Jumal näitas mulle, et Jeesusele alistumine on lubada Ta igasse kambrisse, kus olin senini valitsenud oma tarkuse ja arusaamisega. Jumala pühitsus on teisisõnu iga minu nii argi- kui ka hingamispäeva detaili, otsuse ja valiku läbi palvetamine, kuni saan vastuse (Jh 15:5).
Lakkamata palvesse kasvamine on keeruline, ent meie õnneks on Jumalal jätkuvalt tahe, täielik võim ja vägi aidata igaüht, kes Tema abi palub!
Tõepoolest, selliselt lakkamata palvesse kasvamine on kordades keerulisem kui esemetest vabanemine, ent meie õnneks on Jumalal jätkuvalt tahe, täielik võim ja vägi aidata igaüht, kes Tema abi palub!
Usun, et meie ellu lubati need valusad kuud, et õpiksin rasketes olukordades teadlikult Jumalast sõltuma – otsima abi Tema käest, kes suudab kõik! Usk, et inimene suudab omast jõust pimedusega võidelda, on saatana suurimaid pettusi! Me ei suuda eales pimedusega võidelda. Meie ainus ülesanne on paluda maailma ainsal valgusel, Jeesusel meie ellu tulla ning igas oma elu aspektis lakkamata palvetades Jumala tahet otsida. Valguse saabudes pimedus põgeneb ise!
Armas õde ja vend, kui pimeduse jõud tahavad ka sinult röövida elujõu ja usu Jumala kõikvõimsasse väesse, siis julgustan sind veelkord palvetama, tuliselt, järeleandmatult! Julgustan sind Jumalat esikohale panema, Tema tarkusele täielikult alistuma, kõiki olukordi, otsuseid Jumala vastuseni läbi palvetama ning uskuma Tema tahtesse, väesse sind aidata! Palveta läbi nii oma kodu- kui südamekamber ja vajadusel loobu esemetest ning tegevustest, mis sinu kambri hingevaenlasele avatuks jätavad!
„Oh seda Jumala rikkuse ja tarkuse ja tunnetuse sügavust! Ei suudeta uurida Tema kohtumõistmisi ega jälgida tema teed! Sest kes on ära tundnud Issanda meele? Või kes on olnud talle nõuandjaks? Või kes on talle midagi enne andnud, et talle tuleks tasuda? Jah, temast ja tema läbi ja temasse on kõik. Temale olgu kirkus igavesti. Aamen.“
Rm 11:33–36
Millist imelist Jumalat me teenime! •
