Pöördumine on Jumala kasuks otsustamine

Igaühe pöördumislugu on erinev ja omanäoline, Pärnu koguduse liikme Maarit Kiviselja jaoks on sel teel olulised märksõnad tuletorn, säravad silmad ja hirm ristimise ees. Kuidas need kõik omavahel tema elus seotud on, rääkis ta Kai Sommerile. 

Mida tähendab sinu jaoks vaimulik pöördumine?
Esimene, mis meelde tuleb ja mis hakkab peas keerlema, on, et see on Jumala kutse kuulmine ja kuulamine ja sellele järgnemine. 

Aga kuidas see vaimulik pöördumine, Jumala kutse kuulmine, sinu elus oli?
Ma olin siis päris noor. Ma võisin olla 5–6-aastane, kui hakkasin huvi tundma või hakkasin aru saama Jumalast. Olen sündinud kristlikku perre ja mul võibolla sellist pöördumise kogemust nagu inimesel, kes tuleb maailmast või saab tugeva emotsiooni või huvi, kui Jumala Vaim temaga rääkima hakkab, jutustada ei ole. Kuna sündisin adventperre, siis ema-isa tegelesid minuga väga palju, ema luges mulle piiblijutte ja teisi kristlikke lastejutte. Ema luges mulle kunagi lugu ühest lapsest, kes tahtis olla nagu tuletorn.

Sellele eelnes lugu sellest, kuidas üks plinkiv tuletorn päästis kindlast hukust ära palju laevu ja inimesi. See poiss või tüdruk, ma ei mäleta, kumb ta oli, palvetas kogu aeg, et ta tahaks olla nagu tuletorn, et temast oleks siin maailmas kasu. Ja teine lugu oli ühest lapsest, kes palus Jumalalt, et tal oleksid säravad silmad. Ma ei tea, miks need kaks lugu hakkasid mind kõnetama ja ma hakkasin ka palvetama, et ma võiksin olla nagu tuletorn ja et mul oleksid säravad silmad. Võibolla sealtmaalt läks lahti minu isiklik suhe Jumalaga. Sellest ajast saadik on mul olnud palju isiklikke kogemusi, ka koolis muidugi. Isiklikud palvevastused on mind väga toetanud. Koolis ei ole mind kunagi usu pärast kiusatud, pigem on huvi tuntud ja ma olengi saanud tuletorniks olla. Ka praeguses elus ja töös, kui töötan tuhande inimesega kollektiivis ja suhtlen väga palju, ei ole ma iial saanud väga negatiivset tagasisidet usu kohta. Ja ma ei ole kunagi varjanud seda, et ma olen usklik. Seda lapsepõlve kogemust võiks võibolla pöördumise alguseks pidada. Ristimine jäi hoopis hilisemasse ikka, ma isegi ei paneks ristimist ja pöördumist enda puhul ühte patta.

Nii et sa oled saanud olla säravate silmadega plinkiv tuletorn.
Mul ei olegi jah seda ette tulnud, et oleksin pidanud oma usku häbenema või suu kinni hoidma, kuigi minu kooliiga jäi põhiliselt nõukogude aega. Jumal on väga hoidnud ja kandnud raskustest ja ebameeldivustest üle.

Mainisid juba ka ristimist, et ristimine ja pöördumine ei olnud sinu jaoks üks ja sama. Ristimine on siiski justkui ametlik algus, pärast mida läheb usurännak edasi. Kas keegi on sind vaimulikus mõttes ka mõjutanud või eeskujuks olnud?
Mind ristiti isegi päris hilja, olin 19-aastane siis. Lapsepõlves mulle ei meeldinud ristimine, tundsin väga suurt hirmu selle ees, eriti basseinis ristimise ees. Unistasin, et mind ei ristitaks basseinis, aga siis ei olnudki muud varianti. Kui vaatasin ristimist, siis vee alla vajutamine oli minu jaoks õudus. Ja lauldi ühte sama laulu, mis oli nagu matuselaul. See ei olnud see, mida ma oleks tahtnud. Siis ükskord ometi tuli vabadus Eestisse ja mind ristiti noortelaagris koos teistega. Mitu pastorit ristis ja see oli just see ristimine, millest unistasin. Ma ei osanud seda siis sõnastada, aga see oli minu jaoks väga õige aeg.
Ma ei ole väga eeskuju-inimene. Paljudel teismelistel on iidolid, ma ei mäleta teismeliseeast, et mul oleks olnud eeskujusid või iidoleid. Usuasjades on eeskujuks olnud minu vanemad, nemad õpetasid mind. See, mida nemad ütlesid, oli minu jaoks õige tee. Kui Piiblist mõelda, siis ma tahaks õppida ikka parimatelt – eeskujuks on ikka Jeesus, Tema elu ja käitumine. Jeesus õpetab meile oma käitumisega seda, et iga olukord on erinev. Sa pead suhtlemisel lähtuma erinevast situatsioonist, erinevast indiviidist. Jeesuse puhul ei olnud ühe lauaga löömist ja ühe mõõduga mõõtmist. Ta vihjab meile oma eluga, et mõtle oma peaga, aga sul peab olema hästi palju taevalist tarkust ja armastust. See on minu jaoks see, miks Jeesus on minu eeskuju.

Sa ütlesid, et sind ristiti noorte­laagris. Millal see oli?
See oli 1990. aasta 28. juulil, Piusa jões, olin siis 19-aastane. Viis aastat hiljem abiellusin samal kuupäeval, 28. juulil. 

See oli juba vabanemise aeg. See oli väga uus ja teistmoodi ristimine. Palju ristitavaid oli ja mitu pastorit ristis. Seal oli külm vesi küll, aga me harjutasime terve laager end külma veega. Siis see ei tundunud külm. Siis ei olnud ristimine enam ka hirmus. Nädal aega tegeleti meiega, nende teemade ja põhimõtetega, mida ikka ristitavatega läbi võetakse.

Kas mäletad ka seda laulu, mida pärast ristimist lauldi?
Ei mäleta. Aga see ei olnud see „matuselaul“, see oli kiirem ja nooruslikum. Ilm oli kuum. Pärast palvetati ringides. 

Kas pöördumine on sinu jaoks üks punkt, mis jagab elu kaheks: elu enne ja pärast seda või on päästmine pigem protsess? 
Mina ei arva, et kehtib põhimõte, et ükskord päästetud, igavesti päästetud, sest iga päev on uus võimalus asi täiesti ära rikkuda või saada uuesti päästetud, saada patud andeks, alustada uuesti – nii kuidas inimesed oma võimalusi kasutavad. Kindlasti on see pikem usus kasvamise protsess. Ma pean ikka seda ka ütlema, et kuna mul sellist pöördumist ei ole nagu neil, kes kohtuvad Jumalaga alles teadlikumas eas, nende jaoks on see pöördumine kindlasti hetkeline ja ma täiesti usun, et see toimib, aga kindlasti peab sellega tegelema ja vaimulik elu ei jää püsima, kui sa Jumalaga ei suhtle. 

Minu elu enne ja pärast ristimist ei erinenud tegelikult. Ma olin ka enne ristimist juba koguduse töös aktiivne, tegelesin lastetööga ja muusikaga. Olin lapsest peale sellesse kaasatud. Lastetunnis olin ise laps ja järgmisel hetkel abiõpetaja, kuidagi sujuvalt läks kõik. 

Kas sul on tekkinud ka mõtteid, et metsa kõik, lähen kirikust ära, siin peab kümnist maksma, korjanduse ajal annetama, hingamispäevakooli ja reedeõhtust palvetundi juhatama, jutlust pidama, aknaid pesema, lastetööd tegema... Mis on sind koguduse juures hoidnud?
Kas ikka keegi üldse mõtlebki nii, et metsa, ma lähen kirikust ära, kuna siin on liiga palju kohustusi. See, mis ära viib, ei ole kindlasti kohustused, vaid väärtuskonflikt sügavamal. Need asjad, mida nimetasid, on läbiräägitavad. Kui vaadata seda sinu nimekirja, siis teeksin pigem reedeõhtuseid ja peaksin kõnesid, kui peseksin aknaid. Kõik ei peagi kõike tegema kiriku juures.
Ta vihjab meile oma eluga, et mõtle oma peaga, aga sul peab olema hästi palju taevalist tarkust ja armastust.

Sellist mõtet, et lähen ära, ei ole mul kunagi pähe tulnud. Ma olen saanud tugeva aluse, vanemad ja minu pere on selle aluse loonud ja ma ise olen veendunud, et see on ainus õige tee. Mida ma täpselt kirikus teen, pole ilmselt nii tähtis. Sellest oleme kõik ammu aru saanud, et tegudega taevasse ei saa, ükskõik kui tubli koguduseliige sa oled. Mõnikord on vaja natuke aega iseendale ja mõnel hingamispäeval akusid laadida ja vähem teha või üldse mitte midagi teha, et siis jälle edasi minna. 

Tegelikult arvan, et Jumala töö on suurem väljaspool kirikut. See on imeline, kui palju on praegu huvi noorte seas usuasjade vastu. Kui ma saan tunnistada väljaspool kirikut, siis see on see, mis loeb. Tegelikult ei pea ju midagi tegema. Tänapäeva koguduseelu on paindlik. 

Kas soovid veel midagi lisada?
Ma mõtlen veel, et mis on vaimulik pöördumine – kui rääkida sellest lastele või teismelistele, kes ei saa aru nendest sõnadest, mida me oleme harjunud kasutama. Koolis töötades näen tihti, et lapsed ei saa aru elementaarsetest mõtetest ja lausetest, mis meie jaoks on enesestmõistetavad. Mis see pöördumine on, kuidas seda seletada? See on Jumala kasuks otsustamine. Pöördumatu  otsus Jumala kasuks, mille poole me püüdleme. Ma seletaksin seda nooremale generatsioonile niimoodi. Ja pühitsuselu on praktiline elu koos Jumalaga. 

Selle kohta pole muud öelda kui aamen. •