„Nõnda siis peetagu meid Kristuse sulaseiks ja Jumala saladuste majapidajaiks. Ent majapidajailt nõutakse, et nad oleksid ustavad.“ 1Kr 4:1–2
Ma tean, et olen Isa sulane ja majapidaja. Aga kuidas on minu ustavusega? Olen viimasel ajal kogenud iseenda vaimulikku unisust. Soovisin panna iga päev oma tähelepanu evangeeliumi kuulutamisele. Mõni aeg tagasi palusin jõudu ja püüdsin seda teha. Ühe nädala püsisin selles ja hoidsin innukalt kogu päeva vältel Isaga ühendust. Järgmisel nädalal vajusin taas valede isa (Jh 8:44) võrku ja kaotasin ühenduse õige Isaga. Sedasi kandus mu tähelepanu peamiselt igapäevastele maistele kohustustele. Palusin ikka ja jälle usu kasvatamist. Vaatan tagasi ja tunnen end väetina. Palusin evangeeliumi kuulutamise vaimu, et olla ustav sulane. Hetkel, mil Ta tahtis palutut mulle anda, ei ilmunud ma kutse peale isegi kohale. Olen nii nõder püsivuses, et hoida suhet oma Isaga. Ma palun: „Isa palun anna jälle armu, kuigi Sa alles andsid ja ma laristasin selle ära. Palun andesta jälle, et olin arutu ja priiskav sulane (Lk12).
Hetkel, mil Ta tahtis palutut mulle anda, ei ilmunud ma kutse peale isegi kohale.
Jah, kipume ikka valitsema seda majapidamist, justkui oleksime ise kuningad rikkuses, mis on meie kätte ainult usaldatud. (1Kr 4:8). Selle rikkuse – aja, tervise ja vahendid – on Isa meile usaldanud oma tööks. See kõik kuulub tegelikult Temale.
Meist igaühe suhe Jumalaga on sel teekonnal kogetud rõõmude, imede ja valude eriline kooslus.
Tulen tagasi Lk 12 peatüki juurde. Vaatan salmi 35: „Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu“ isandat oodates. Sedasi kirjeldab Isa oma ootusi sulasele majapidajaametis. Niuete vöötamisest on kirjutatud ka Ef 6:14. Seal on räägitud tõega vöötamisest. Isa, Sinu Sõna ongi ju seesama Tõde (Jh17:17), millest siin jutt. Minu lambiks on Sinu Sõna (Ps 119:105). Põlegu see Püha Vaimuga (Mt 25). Sõnastan tõlgitult Lk 12:35 mõtte: teid ümbritsegu Jumala Sõna (Piibel) ja Sõna olgu valgustatud Püha Vaimuga.
Jumal, meie armas Isa, lubab selliseid äratundmisi, et kutsuda meid meeleparandusele. Sedasi avab Ta meie silmad, et näeksime enda puudulikkust ja seeläbi alanduksime (Ilm 3:17). Mulle meenuvad sõnad: „Ära karda, ma olen sind nimepidi kutsunud, sa oled minu päralt!“ (Js 43:1)
Jah, Isa tunneb meid ja Tema on valinud meid enne, kui meie oleme valinud Tema (1Jh 4:19).
Igaüks meist on ainulaadne. Kahte ühesugust inimest pole Isa loonud. Seetõttu on meist igaühe teekond samuti ainulaadne. Iga mu vestlus ja võitlus on just selles osalejate nägu. Meist igaühe suhe Isa, Poja ja Püha Vaimuga on sel teekonnal kogetud rõõmude, imede ja valude eriline kooslus. Ainult need, kes on selles suhtes isiklikult, mõistavad selle märksõnu. Sellega meenub mulle sõnaseletusmäng „Alias“. Parimad vastastikused arusaamised on neil, kel on omavahel ühised isiklikud kogemused. Sellistel ainulaadsetel kogemustel esile tulnud märksõnad toovad selgeima äratundmise ja teineteise mõistmise.
Selle rikkuse – aja, tervise ja vahendid – on Isa meile usaldanud oma tööks.
Isa kutsub meid iga päev osalema käsikäes Temaga kogemustes, mis panevad proovile meie omavahelise usalduse. Selle kaudu kasvab meie usk Isasse, kui otsustame Teda usaldada. Proovile panekute kaudu kahaneb usk Isasse, kui kardame Teda usaldada.
Ma usun, et me kõik tahame teenida kallist Jeesust ustava sulasena, tunnistada evangeeliumist Jumala majapidajana. Isa, me alandame taas oma hinge sinu ette, palun puhasta meid ja elusta me vaim Püha Vaimu kaudu teenima Sind. „Kõike, mida te iganes palves endale palute – uskuge, et te olete saanud, ja see saabki teile!“ (Mk 11:24)
Usk on me võidujõud Isas. •
