Ma sain hiljuti 40 ja kuigi minust vanemad inimesed muigavad mõeldes, et see pole veel mingi vanus, on üks vääramatu piir siiski ületatud – arvestades keskmist eluiga, on pool elu nüüd üsna kindlalt läbi.
Kui vaadata üldlevinud teaduslikke hinnanguid inimese kognitiivsete võimete arengule läbi elu, on kõrghetk ka ses vallas üsna selgelt möödas. Parim enne oleks justkui mingite kriteeriumide alusel läbi saanud. Teile arusaadavalt kõneleb minus arvestatav annus keskeakriisi või siis ehk hoopis teatud elukogemus.
Kui oled arvestatava aja oma elu esimesest poolest tegelenud kasvamise, õppimise, eneseharimise, erinevates elurollides uute kogemuste omandamise ja kõige selle läbi ja selle keskel arenemisega, siis on elu keskpaiga mõttelist joont ületades ju ometi mõistlik küsida, kuhu see kõik mind tänaseks siis toonud on.
Kas võib olla, et hiljemalt keskeaks jõuame valusalt tagasi selle küsimuse juurde, mida meilt lapsena lasteaia lõpetamisel küsiti.
Mul on tunne, et see küsimus, rohkem või vähem teadvustatult, moodustab „keskeakriisi“ tuuma. Mis minust saanud on? Pool elu on läbi. Valikuid on tehtud. Häid ja halbu. Teadlikult ja ka huupi.
Kas võib olla, et hiljemalt keskeaks jõuame valusalt tagasi selle küsimuse juurde, mida meilt lapsena lasteaia lõpetamisel küsiti: „Kelleks sa tahad saada, kui sa suureks saad?“ Varem tundus, et on aega, küll jõuab selle küsimusega tegeleda, jõuab valikuid teha nii- või naapidi. Mõeldes, kui kiiresti esimene pool elust läinud on, saab selgeks, et ajaga eriti priisata ei olegi. Viimased kümme aastat emana on lausa lennanud mööda, 3–4 sellist perioodi on veel ees. Kolm või neli. Kui hästi läheb.
Kelleks sina tahtsid lapsena saada? Kuidas sellega läinud on?
Ma tean, et ma ei kõneta selle küsimusega kõiki. On õnnelikke inimesi, kelle elu on lahti rullunud tähendusrikkal viisil nii, et 6-aastane koolieelikust mina oleks südamest uhke selle üle, kes neist elu keskele jõudes saanud on. Ja on neid, kes ei ole iial tundnud vajadust küsida, mis minust üldse saama peaks.
Kuigi ma kahtlustan, et selles teises grupis, kes endalt seda kunagi küsinud ei ole, on teatud hulk inimesi, kes ühel hetkel alateadlikult selle teemaga siiski mingil moel silmitsi peavad seisma. No teate küll, see salk inimesi, kes äkki noorust taga ajama hakkavad; olgu see siis drastiliste noorendusprotseduuride, mootorrattalubade või muu seni mitteomase rabelemisega. Kas ei ole see lihtsalt katse lükata edasi seda paratamatut küsimust, püüdes säilitada tunnet, et aega selle teemaga tegeleda ju veel on. Kuni ühel hetkel ei esita see küsimus end enam koolieelikutele tuttavas turvalises vormis, vaid sel päris valusal moel, mida tihti ei julgegi kõva häälega välja öelda: kas ma elan täna seda elu, milleks ma loodud olen?
Ma ei küsi siinkohal, kas sul või mul on see maja, auto, töökoht, kaaslane, sobiv laste arv ja lemmikloom, millest teismelisena unistasime. Ei, seda meil ilmselt ei ole ja kui on, siis tunned, teismeeaunistuse saavutatuna, ilmselt ikkagi rahutust. Sellist, mida eneselegi tunnistada ei julge.
Kas ma elan täna seda elu, milleks ma loodud olen?
Kui sa ka oled saavutanud kõik, millest unistasid, siis miks on ikkagi tunne, nagu midagi peaks kuskil veel olema? Ja ehk ei tahakski nii väga teada, mis see „miski“ on, sest võib selguda, et see, mille nimel pool elu vaeva oled näinud, polnudki see, mis sind päriselt „õnnelikuks teeb“? Siinkohal tahaks hüüda stopp, atšurr, seis. Midagi on valesti.
Sest paradoksaalsel kombel paistab just püüd „olla õnnelik“ olevat põhjus, mille tõttu me jõuame hiljemalt elu keskele saabudes tõdemuseni, et oleme miskipärast valesti elanud. Et need asjad, mis pidid meid õnnelikuks tegema, pole kas saabunud ning see tekitab kibedust või oleme need kätte saanud ja tunneme endiselt, et midagi on puudu.
Ja ma kohe kindlasti ei räägi sellest, et inimene ei peaks tundma rõõmu ja rahulolu oma perest, kodust ja tööst. Ma räägin sellest, et me teeme rahulolust ja õnnelik olemisest eesmärgi omaette. Vahendid selleks on meie kõigi jaoks ehk pisut erinevad. Kes tunneb, et selleks on vaja akadeemilist kraadi, kelle jaoks on kriteeriumiks positsioon või mõni saavutus, ilus kodu, uus auto. Ka abikaasa ja lapsed on tihti selles võrrandis sees – meie õnnelikkuse garantii ja samas selle tunnus.
Ma lugesin aastaid tagasi üht esseed, mille peamine mõte on mulle meelde jäänud nii: meie suurim viga on elada oma elu taga ajades õnne ja õnnelik olemist, kui peaksime seeasemel otsima hoopis tähenduslikkust.
Ma olin ammu unustanud, kes oli selle mõtte autor ja käesolevat kirjatükki kirjutades ajasin selle inimese jälgi. Tegemist oli ameerika rabi Harold Samuel Kushneriga (1935–2023). Tuleb välja, et sest teemast, millest minu jaoks oli jäänud justkui destillaadina üks sügav mõte, on rabi Kushner kirjutanud väga tabava pealkirjaga raamatu „When all you’ve ever wanted isn’t enough“ (Kui kõik, mida sa kunagi soovinud oled, ei piisa).
Olen hakanud lõpuks aru saama, et Jumalal on minu elu jaoks päriselt unikaalne eesmärk.
Mis siis kui ma ei ela täna seda elu, milleks ma loodud olen?
Kas võib olla, et meie vaimne ja ka vaimulik kriis nii üksikisikute, abikaasade, lapsevanemate, laste, õpilaste, töötajate, juhtide, koguduse liikmetena ei ole mitte midagi uut. Õigupoolest on selle juured kõige esimeses kriisis maailma ajaloos. Selle kriisi keskmeks tõusis ego. Mida mina tahan. Mis minule meeldib. Mida mina vajan. Mis mind õnnelikuks teeb. Seeasemel et küsida, mille jaoks Jumal mind on loonud.
Hesekieli 38. peatükis on kirjeldus sellest, kuidas see alguse sai. Jumala loodu, kelle Jumal on planeerinud, andnud kõik, mida ta vajab ülesandeks, mille jaoks Jumal ta on loonud, hakkab otsima oma olemasolu ülevama tähenduse ja eesmärgi täitmise asemel iseenda huve. Seda, mis teda „õnnelikuks teeb“. Ja selle käigus kaotab kõik, mis tegelikult tema olemasolule tähenduse annab. Ning seeasemel, et tunnistada oma viga, peatuda ja paluda Teda, kelle kätetöö ta on, aidata leida tee tagasi tähenduse ja eesmärgi juurde, valib aina jõhkrama eneserahuldamise tee.
Mulle tundub, et see ei ole keskeakriis. Paistab, et olen hakanud lõpuks aru saama, et Jumalal on minu elu jaoks päriselt unikaalne eesmärk. Mul on Loojalt saadud ainulaadne identiteet, mida keegi teine ei saa täita. Ja ma olen liiga kaua, ka kristlasena, otsinud tähendust ja õnne väljastpoolt, sealt, mis mind minu enda arvates õnnelikuks teeb. Pool elu on möödas. Kas ma olen jõudnud oma elus lõpuks metafoorselt selle kõrbes põleva põõsa ette?
Kirjanik Mark Twain on öelnud, et kaks kõige olulisemat kuupäeva inimese elus on päev, mil ta sünnib, ja päev, mil ta mõistab, miks.
Ma ei saa öelda, et ma praegu veel päriselt mõistaks, miks. Mulle tundub, et praeguses eluetapis on sellest olulisem usaldada Teda, kes on alati teadnud. Lõpetada rabelemine oma „õnne“ nimel ja lubada Temal avada minu elu unikaalne tähenduslikkus. Ja ka sinu oma. •
