Nagu ma eelmises, sissejuhatavas osas lubasin, saab „Jumal argipäevas“ rubriigist igal veerandaastal osa minu tagasivaatest möödunud perioodile. Mäletate, see on inspireeritud maailma pikimast meditsiinilisest uuringust The Grant Study, mis on kestnud juba aastast 1938 ning mille käigus on teadlased püüdnud uuritavate elu vaadeldes leida vastust küsimusele, mis on õnneliku, eduka ja terve elu peamine määraja. Selleks ei ole mul siinkohal teile kahjuks pakkuda ühtegi muud uurimisalust kui ma ise, aga ma lubasin, ja püüan seda lubadust ka pidada, et kirjutan siin ausalt oma teekonnast Jumalaga, otsides õnnelikku ja tähendusrikast elu Tema juhtimisel. Ma ei saa üle ega ümber ka teekonnast inimestega, sest üks ei ole teisest lahutatav. Ja igaks juhuks pean veelkord ka rõhutama, et sellest rubriigist ei leia eeskujuliku kristlase mudelelu kirjeldust, vaid eelkõige küsimuse, kas kasinate väljavaadete ning tervete suhete hoidmise eeskuju ja kogemuseta indiviidist võib saada elu pikas plaanis terve ja õnnelik inimene.
Kas kasinate väljavaadete ning tervete suhete hoidmise eeskuju ja kogemuseta indiviidist võib saada pikas plaanis terve ja õnnelik inimene?
Aga enne kui ma lähen möödunud perioodi reflekteerimise juurde, tahan peatuda veidi veel Granti uuringul. 1970. aastatel laiendati uuringut lisaks Harvardi tudengitele ka Bostoni vaeseimast linnajaost pärit 456 uuritavaga ning kümnend tagasi kaasati uuringusse ka seniste uuritavate naised ja lapsed. Seega on teadlased uuringut mitmekesistanud ning proovinud elimineerida ka kõik võimalikud uurimuslikud erapoolikused (nn research bias), mis tulenesid uuritavate soost ning faktist, et nad õppisid ühes maailma parimas ülikoolis. Aastakümneid uuritavate elu ning tervist vaatlemist ja nende karjäärist ning abielulistest õnnestumistest ja ebaõnnestumistest osa saamine on toonud esile selge teadusliku tulemuse. „Üllatav järeldus on, et meie suhted ja see, kui õnnelikud me oma suhetes oleme, mõjutavad tugevalt meie tervist,“ ütles uuringu praegune juht, Massachusettsi üldhaigla psühhiaater ja Harvardi meditsiinikooli psühhiaatriaprofessor Robert Waldinger.
Uuringuga on selgelt leitud, et majanduslikust seisundist, IQst ja isegi geenidest enam on just head ja terved suhted kõige olulisem indikaator sellest, kas inimene elab pika ja terve elu nii vaimselt kui füüsiliselt. Inimesed, kes olid 50-aastaselt kõige rohkem rahul oma suhetega, olid 80-aastaselt kõige tervemad.1
Kuidas mul siis selles plaanis läinud on? Ma pean ütlema, et selle lause kirjutamise järel peatusin pikalt ja vajusin mõttesse. Mu tervis on olnud kehv, aga see ei ole midagi üllatavat. Elu autoimmuunhaigustega ning suutmatus (mitte oskamatus või teadmatus) teha valikuid, mis minu tervist toetaksid, ei saagi paremaid tulemusi anda.
Mul on kalduvus üle töötada ning võtta endale palju erinevaid kohustusi, mis ka siis, kui need kohustused on positiivsed, ei anna eriti aega vaikseks jääda.
„Pöördudes ja vaikseks jäädes te pääseksite, rahus ja lootuses oleks teie jõud, kuid te pole seda tahtnud.“ Jesaja 30:15 See salm on laiemas kontekstis peatükis, mis räägib sellest, et inimesed konsulteerivad Egiptuse abi ja nõuga, otsivad varju selle kaitse all, mitte Jumala nõu ja Tema abi ning varju. Ja Jumal kõneleb oma rahvaga, proovib meile, põikpäisetele, selgeks teha, et see ei lõpe hästi. Selle asemel et ringi tormata, askeldada, inimlikke või isegi ilmalikke lahendusi otsida, põgeneda kiire ratsu seljas, nagu ses peatükis, tuleks hoopis vaikseks jääda, leida üles rahu ja lootus, mida saab vaid Jumala ligiolus ammutada.
Mul on kalduvus üle töötada ning võtta endale palju erinevaid kohustusi, mis ka siis, kui need kohustused on positiivsed, ei anna eriti aega vaikseks jääda.
Pean tunnistama, et mul on viimasel perioodil sellega raskusi olnud. On olnud suhete seisukohast äärmiselt keeruline aeg. Üks suur pettumus, mis tuli ootamatust kohast ning millele suhte taastamise näol lahendust ei paista, on pannud endale esitama raskeid küsimusi andestuse praktilise olemuse kohta, kui andestust ei paluta; kuidas jõuda punkti, et kohelda teist inimest päriselt kogu südamest hästi, isegi siis kui seda üldse ei soovitagi ning inimlikult on vastupidine isegi mõistetav.
Olen vaikseks jäämise ja pöördumise asemel otsinud abi Egiptusest.
Olen pidanud kahjutundega tõdema, et olukorras, kus midagi sellist ootamatult tabab ning rööpast välja viib, olen ma vaikseks jäämise ja pöördumise asemel, mis annaks nendele küsimustele vastuse, otsinud abi Egiptusest. Minu puhul tähendab see eskapismi2, mis väljendub enamasti selles, et ma kaon kas kuhugi meediamaastikule või külmkappi (ka mõlemasse korraga) või siis matan end töösse ja kohustustesse. Vaikseks jäämine tähendaks ju seda, et peab kuulama, eks ole, ja kuulamine tähendab, et tuleb valusate asjadega tegeleda, olla valmis ka vastusteks, mis ei ole mugavad. Mis iganes vaikust täidab, aitab seda valu ja ebamugavust edasi lükata. Kahjuks kõigest edasi lükata, mitte lahendada. Ma tean seda ju tegelikult hästi, et need asendustegevused, mis tuimestavad oma karjuvate signaalidega kõiki meeli, ei ole lahendus. Et ühel hetkel peab nende asjadega päriselt tegelema, kui ma tahan tunda rõõmu ja rahu, ning nagu Granti uuring näitab, elada tervet ja õnnelikku elu.
Mõeldes sellele uuringule ning oma viimase aja kogemusele, tuleb meelde üks loetud mõte (ma ei tea kahjuks, kellele seda omistada), et kui me ei tervene sellest, mis meile on valu põhjustanud, siis me veritseme nende inimeste peale, kes meid ei ole haavanud (orig bleed on other people that have not cut us). Ma arvan, et selles on peidus nii asja põhjus kui ka lahendus. Vaimselt ja füüsiliselt õnnelik ja terve elu ning suhted kui selle peamine alus ei ole pelgalt isekas eesmärk see lühike aeg siinpool igavikku võimalikult nauditavalt ühele poole saada. Me võlgneme selle, et oleme ise terved ja õnnelikud, neile, kes on meie lähedal: lastele, meie abikaasale, vanematele, õdedele-vendadele nii peres kui koguduses, oma kolleegidele. Et me ei veritseks lõputult inimeste peale, kes meid tegelikult ei ole haavanud, lihtsalt seepärast, et me ei ole tahtnud või ka osanud tegeleda oma haavadega, mis on meile löödud ammu enne ning hoopis teiste inimeste ning olukordade poolt. Ja selleks tuleb lõpuks ometi vaikseks jääda, mitte öelda, et „ei, me põgeneme hobuste seljas“ (Jesaja 30:16).
Granti uuringu tulemused on selgelt demonstreerinud, et on võimalik tulla täiesti masendavatest tingimustest ehk siis igakülgselt haavatuna ja luua täisväärtuslik, terve ja õnnelik elu, mis on õnnistuseks teistele.
Õnnelik ja terve elu ei ole pelgalt isekas eesmärk see lühike aeg siinpool igavikku võimalikult nauditavalt ühele poole saada.
Ma olen veendunud, et meil on vaja selleks vaikseks jääda ja pöörduda, Jumala ligiolus rahu ja lootust ammutada ning iga päev Tema Vaimust osa saada, enne kui alustame suhtlust maailmaga enda ümber. Tuua oma haavad ja haigetsaamised Tema ette, mitte otsida abi Egiptusest (mis iganes vormi see teie elus võtnud on), lasta Tal tegeleda meie haavadega, mis võivad ulatuda väga kaugele ja mis on vaikselt ja pidevalt ehk juba aastakümneid teiste hinge veristanud ja uusi haavu tekitanud.
Ma ei ole viimasel perioodil ses osas eriti edukas olnud, aga ma väga palun, et Jumal ei peaks ühel hetkel minu kohta ütlema nii, nagu oma rahvale ses Jesaja 30. peatükis: „…kuid sa ei ole seda tahtnud.“ Täna on uus päev ja uus võimalus, tänu Jumalale. •
1 https://news.harvard.edu/gazette/story/2017/04/over-nearly-80-years-harvard-study-has-been-showing-how-to-live-a-healthy-and-happy-life/
2 https://et.wikipedia.org/wiki/Eskapism
