1Ts 1:1–3 on kirjutatud: „Paulus ja Silvanus ja Timoteos – tessalooniklaste kogudusele Jumalas Isas ja Issandas Jeesuses Kristuses: Armu teile ja rahu! Me täname alati Jumalat teie kõikide eest, meenutades teid oma palvetes, alatasa meelde tuletades teie teokat usku ja töökat armastust ning vastupidavat lootust meie Issanda Jeesuse Kristuse peale Jumala ja meie Isa palge ees.“
Paulusel ja ta kaaslastel oli Tessaloonika koguduse pärast hea meel nende usu, armastuse ja lootuse pärast. Kui Paulus elaks tänapäeval, siis sooviksin, et meie kogudust meenutades oleks tal ka meist hea meel. Teades, et nende tublidus ei tulnud mitte nende isiklikust võimekusest, vaid Jumala käest, tänasid Paulus ja ta kaaslased selle eest Jumalat. Esimesena nimetas Paulus siin nende teokat usku, teisena töökat armastust. Seekord tahan siin peatuda selle juures.
Paulus peab silmas ligimesearmastust, mis väljendub nii heasoovlikus suhtumises kui ka heades tegudes.
Kõigepealt sellest, et nii nagu Jumal on armastus (1Jh 4:8), on armastus omane ka Tema lastele. Johannes kirjutas 1Jh 4:7: „Armsad, armastagem üksteist, sest armastus on Jumalast ja igaüks, kes armastab, on sündinud Jumalast ja tunneb Jumalat.“ Jeesus ütles oma jüngritele: „Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist! Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate.“ (Jh 13:34–35) Armastus ei ole ainuomane Jumala lastele, seda on küllalt ka uskmatus maailmas, aga Jumala lapsed armastavad kõigepealt Jumalat, ja kaasinimeste armastamine on kõrgemal tasemel. Jeesus õpetas: „Ja kui te armastate neid, kes teid armastavad, mis lahkust te selle eest ootate? Isegi patused armastavad neid, kes neid armastavad.“ (Lk 6:32) „Kuid ma ütlen teile, kes kuulete: Armastage oma vaenlasi, tehke head neile, kes teid vihkavad, õnnistage neid, kes teid neavad, palvetage nende eest, kes teid halvustavad!“ (Lk 6:27–28)
Apostlid täheldasid Tessaloonika koguduse juures töökat armastust. Mis on töökas armastus? Vastus sellele küsimusele on juba tsiteeritud Jeesuse sõnades „Armastage oma vaenlasi, tehke head...“ On ilmselge, et koguduse armastusest rääkides peab Paulus silmas ligimesearmastust, mis väljendub nii heasoovlikus suhtumises (nagu seda kirjeldab 1Kr 13:4–7) kui ka heades tegudes. Nii nagu usk väljendub tegudes – missugune on usk, sellised on ka teod, nii on ka armastusega, sõltumata armastuse liigist.
Ekslike inimestena ekslike inimeste keskel ja nendega koos elamine paneb sageli meie armastuse proovile.
Olgu selleks siis abikaasade armastus teineteise vastu või pereliikmete armastus üksteise vastu või ligimesearmastus, samuti armastus Jumala vastu. Kui armastuseks pidada vaid meeldivaid tundeid ja soovi ikka armastatuga koos olla, samuti seda kui armastatule öeldakse kui väga teda armastatakse, aga kui ei olda valmis vajaduse korral midagi tema heaks tegema, siis on põhjust armastuse olemasolus kahelda. Sellepärast kirjutas ka Johannes: „Kui nüüd kellelgi on selle maailma vara ja ta näeb oma venna olevat puuduses, ent lukustab oma südame tema eest – kuidas saab Jumala armastus jääda temasse? Lapsed, ärgem armastagem sõnaga ja keelega, vaid teoga ja tõega!“ (1Jh 3:17–18) Tõeline armastus on valmis veel enamaks: „Armastuse me oleme ära tundnud sellest, et Kristus on jätnud oma elu meie eest; ning meie oleme kohustatud jätma oma elu vendade eest.“ (1Jh 3:16) See on ilmselt suurim enesesalgamine armastatu heaks. Õnneks tuleb taolist enesesalgamise vajadust ette harva, aga valmisolek isegi selleks peaks innustama igapäevasteks väiksemateks enesesalgamisteks armastatu heaks. Ekslike inimestena ekslike inimeste keskel ja nendega koos elamine paneb sageli meie armastuse proovile. Õnneks on Jumal alati valmis meie armastust tugevdama, kui me seda soovime ja Temalt seda palume. Tänu olgu Issandale!
Kui usk annab teadmised, siis armastus annab innu ja jõu seda teha.
Usk Jumalasse annab teada, mida Jumal on meie (ja kogu inimkonna) heaks teinud ja teeb ning mida Ta ootab meilt. Samuti, mida Ta teeb selleks, et me saame ja suudame teha seda, mida Ta meilt ootab. Paulus kirjutas
Fl 2:13: „Sest Jumal on see, kes teis tegutseb, et te tahate ja toimite tema hea nõu kohaselt.“ Kui usk annab teadmised, siis armastus annab innu ja jõu seda teha. „See ongi Jumala armastamine, et me peame tema käske, ja tema käsud ei ole rasked.“ (1Jh 5:3) Neile, kes Jumalat ei armasta, võivad Tema käsud tunduda raskeina, aga armastajaile ei ole need rasked.
Neile, kes Jumalat ei armasta, võivad Tema käsud tunduda raskeina, aga armastajaile ei ole need rasked.
Kui usk annab teadmised, siis armastus annab innu ja jõu seda teha.
Töökas inimene ei püüa oma tegemistes piirduda vaid hädavajalikuga, ilma milleta kuidagi ei saa, vaid on valmis tegema kõike, mida suudab kõigest, mida näeb vajaliku olevat. Nii ei püüa ka töökas armastus teha nii vähe kui võimalik, vaid nii palju kui võimalik. Küllap nägid apostlid Tessaloonika koguduse juures just seda, olles selle eest Jumalale tänulikud. Andku Jumal seda armu meilegi! 4
