Armas Isa! Ma tänan Sind usalduse eest. Sina oled andnud mulle tunnistaja rolli. Isa, Sina oled mind usaldanud nii palju, et kutsusid mind tööle oma viinamäele.
Sa näed minu ebakindlust ja hirme, et ma ei oska elada Sinu nime vääriliselt. Sa tead neid tundeid ja mõtteid minu sees. Sellegipoolest võtsid Sa mind vastu. Sa võtsid mind sellisena, nagu ma olen. Sa võtsid mind sellisena, nagu ma olin minevikus.
Sina kutsud mind, et teeksin valiku astuda Sinu ette meelt parandama.
Isa, ma tahan seda teha, sest Sinu armastus on suurem ja puhtam kui mina. Sina tahad mulle andeks anda, sest Sa armastad mind. Jeesus andis ennast ristisurma selleks, et mind päästa ja surmamõistmisest vabaks osta. Ma mõtlen sellele ja püüan mõista. Varsti, üsna kiiresti saan aru, et tegelikult pole ma seda ära teeninud. Ma ei suutnud iseennast paremaks muuta. Kuid seda Sa minult ei ootagi. Sa laotasid minu üle Kristuse pääste, sest Tema päästes on mul õigus astuda Sinu armu aujärje ette. Jeesuse kaudu saan ma õiguse hüüda Sind Isaks. Selles nimes ja tiitlis on imetlusväärne au ja hiilgus, suurus ja vägi. Selles on armastus, mis ületab minu ootused, kogemused ja mõistmise.
Igas hetkes, kus ma tajun Sinu mõõtmatut armastust, mida ma pole ära teeninud, näen Sinu armu. Sinu armastus on nii mõõtmatult suur, et Sa paned armu armu peale. Sedasi oled Sina kinni katnud iga minu kahetsetud eksimuse pleki ja iga minu haava. Mulle meenub Su tõotus: minu nõtruses saab Sinu vägi täielikuks (2Kr 12:9). Sinu armust räägib ka piiblisalm „… et näidata tulevastel aegadel oma armu võrratut rikkust helduses meie vastu Kristuses Jeesuses. Sest teie olete armu läbi päästetud usu kaudu – ja see ei ole teist enestest, vaid see on and Jumalalt –, mitte tegudest, et üksi ei saaks kiidelda.“ (Ef 2:9)
Issand, ma tänan Sind selle tõotuse eest. Ma tänan Sind ka kogemuse eest. Jagan seda kogemust. Sorteerisin oma raamaturiiulit, mis oli väga täis. Mulle jäi kätte vana hommikvalveraamat „Minu identiteet Kristuses“. Panin selle kotti, eesmärgiga viia see ühte avatud raamaturiiulisse äraandmiseks. Tõstsin koti koos tööasjadega autosse, siis on see äraviimiseks paigas. Tööle saabudes tekkis mõte anda see raamat hoopis naabrinaisele. Pakkusin seda talle. Hetkeks hoidis ta seda ning luges kuuldavalt pealkirja. Mina küsisin samal ajal Isalt: „Mis edasi?“ Ütlesin naabritädile vaid: „Sa ütlesid, et ei tunne Jumalat, keda mina usun. Selle raamatu kaudu saad Teda tundma õppida.“ Ta vaatas raamatut ja andis selle minu kätte tagasi sõnadega: „Aitäh, aga ma ei taha seda lugeda.“ Ma ei surunud ennast peale ning austasin Tema vastust.
Jumal on mulle tema kaudu palju kannatlikkust, armastust, hoolimist ja järjepidevust õpetanud.
Töötan seal väikeses lastehoius, mis asub tupiktänava alguses. Asukoht on küll kesklinna piirkonnas, kuid rahulik ja privaatne. Ütlen ikka, et Jumal pani meid sinna. Tema andis meile selle tagasihoidliku maja. Seal on meie igapäevane misjonipõld. Meil on naabriks 87aastane vanaproua. Jumal on mulle tema kaudu palju kannatlikkust, armastust, hoolimist ja järjepidevust õpetanud. Juba kaks aastat tagasi sain aru, et Jumal on mulle andnud vastutuse hoius evangeeliumi tunnistada. Olen püüdnud seda vanaprouale paar korda raamatute kaudu edastada ning sõnadega samuti. Vähehaaval oleme saanud rääkida Jumala olemasolust, Tema kõigeväelisusest. Igal hommikul oleme koos lastega palunud naabritädi pääste eest. Siiski on ta iga pakutud raamatu tagasi lükanud. Mul on sellest kahju, sest teisi raamatuid ta loeb. Iga korraga saab mulle selgemaks sõnadeta jutluse väärtus. Oleme temaga igapäevases kontaktis, kuna käime lastega tema aias. Me mängime seal, abistame kastmises, rohimises, lume lükkamises või ajalehe toomises. Armastuse tegude kaudu on Jumal puudutanud tema südant. Ta on korduvalt oma sugulastele neist abitegudest rääkinud. Kord kuulsin ka noorema sugulase reaktsiooni: „Mitteusklikud on ka sõbralikud ja abivalmis.“ •
