Ühe piloodi lugu

„Sest nõnda ütleb Issand Jumal, Iisraeli Püha: Pöördudes ja vaikseks jäädes te pääseksite, rahus ja lootuses oleks teie jõud. Kuid te pole seda tahtnud.“ Js 30:15
„Oh ei,“ ohkas mu kõrval istuv naisterahvas. Mõistsin ta ohke sügavust. Ta igatses koju! Ka mina igatsesin. Ent kellaaeg oli hiline ja istusime mõlemad kõrgel lennukis, sõltudes täielikult sellest, kas piloot viib meid kehvast ilmast hoolimata kodule lähemasse lennujaama või tuleb juba ette hoiatatud variant B –maandumine kaugemal, naaberlinna lennujaamas. Viimane tähendas pikka bussireisi! Võdistasin sellele mõeldes õlgu. Oli juba hiline õhtutund ja mu viimased energiavarud olid täis tiksumas.

„Oo Jumal, Sa näed, kui kehv see olukord on. Aga tean, et oled kõigele lisaks ka ilma boss! Palun, kui see Sinu silmis armu leiab, luba see aeg, kui maandume, tuulel vaibuda! Palun anna meile oma ilm.“

Mõne aja möödudes teatas piloot, et hakkame maanduma (meie igatsetud lennujaama!), ent hoiatas, et 4–5 minuti pärast algab turbulents ja see kestab pikalt, laskumise lõpuni. Enne kui arugi sain, hakkas lennuk raputama. Alguses tegi see nalja, ent see kestis ja kestis ja kestis... kuni sellest sai igavik ning mul hakkas halb. Väga halb. Otsisin üles paberkoti ning sulgesin silmad.

Tugevast raputamisest hoolimata oli minus üks kummaline asi – niivõrd sügav rahu, et võitlesin magama jäämisega! Teadsin, et kokpitis istub inimene, kes teab, mida teeb ja et neid on seal vähemalt kaks! Teiseks, kui Jumal lubab lennukil alla kukkuda, siis suure tõenäosusega kohtan järgmisel hetkel Jeesust – mitte sugugi kehv variant!

Ent korraga raputas peale turbulentsi mind veel miski ja kordades sügavamalt. Miks on nii, et kui enne lennureisi mammograafiasse lennates vähi pärast muretsemise salakavalasse lõksu langesin, ent praegu täie südamerahuga siin kõrgel õhuaukudes iiveldan? Miks ühes olukorras annan kontrolli Jumalale täielikult üle, ent teises kaob pind jalge alt ning ärevus poeb hinge? „Piloot teab, mida teeb!“ vastasin ise. Ja korraga sain aru. Minu probleemi kese asus hoopis mujal – ma ei usaldanud Jumalat! Sest miks olin usaldanud Jumala loodut rohkem kui Jumalat ennast? Miks arvasin, et kui puudulik inimene selles kokpitis teab, mida teeb, et Jumal äsja avastatud tükiga rinnast ei tea, mida Ta teeb?
„Jumal, palun anna andeks, et olen läbi elu usaldanud inimesi, sealhulgas iseennast, oma arusaamist ja tarkust rohkem kui Sind. Anna andeks, et olen tahtnud omada kontrolli millegi üle, mida pole mulle ette nähtud – iga olukorra üle, mida oled mu ellu lubanud!“

Korraga puudutasid rattad maapinda ning kiiremini, kui oskasin aimata olin juba lennujaama koridoris. „Kri..?“ alustas taksojuht, kes seal juba ees ootas. Olin vaevu oma nime nimetanud, kui ta välisukse poole jooksma hakkas. Ma ei saanud midagi aru. Teadsin, et lennujaamast jääb praamisadamasse jõudmiseks pool tundi aega ning sellest on rohkem kui küll, ent aimates, et midagi on valesti, alistusin ja hakkasin samuti jooksma. Olin vaevu autoukse sulgenud, kui me lausa lendasime! Ikka veel segaduses olles otsisin auto armatuurilt mingitki märki kellast. 20:26!? avastasin õudusega. Teadsin, et vähem kui nelja minuti pärast väljub praam ning et see asub kaugemal kui need meie viimased minutid seda võimaldaksid! Hakkasin palvetama nii tuliselt, kui oskasin. „Jumal, palun hoia meie praami kinni, palun luba mul täna koju jõuda!“ Vaatasin autojuhti, kes pingutas kogu jõust, et üks hiline reisija koju viia, kui korraga taas miski raputas. Nägin vaimusilmas Jeesust, kes teeb nii ristil kui läbi meie elu kõik mis võimalik, pannes mängu absoluutselt maksimaalse, et langenud inimkond tagasi koju – tagasi Eedenisse viia! Mõistsin, et nii nagu taksojuhigagi, on ka Jeesusega sama seis – parim, mida kõrvalistmel teha saan, on juhti täielikult usaldada – ta teab, mida teeb! Mõistsin, kui abitud me oma tegudega oma pääste suhtes oleme!

Kell joonistas ekraanile 20:30 ja ma sulgesin silmad. Ei, me ei olnud veel sadamasse jõudnud! Olin alla andnud ning nutma puhkemas. Ma lihtsalt ei suutnud vaadata, kuidas visiir on alla lastud ja praam sadamast kaugeneb. Ainus, kes ei olnud selles autos veel alla andnud, oli taksojuht! Ta võitles ikka veel ja minu õnneks olid temal silmad lahti! Tajusin, kuidas kõik tema meeled ühe äbariku kojusaamise nimel koostööd tegid. „See on veel üleval!“ hüüdis ta võidukalt. Ma ei suutnud oma silmi uskuda! Ta tõi mu ära! Ta sai hakkama! Ma lihtsalt juubeldasin. „Aitäh selle töö eest, mida te teete! Te olite täna minu ingel!“ tänasin taksojuhti ning kiirustasin praamile.

„Aitäh, et te mind ära ootasite! Ma olen nii tänulik!“ pahvatasin endisest jooksust ikka veel ähkides ja puhkides praamininas seisvale töötajale. „Kas see olete teie, keda ma ootame?“ küsis ta ise uuriva pilguga minust mööda, kaugusesse vaadates. „Ma ei tea, ma tulin just lennujaamast.“ vastasin kohmetult. „Eee… me ootame siin midagi,“ lisas ta ikka veel pilku kaugusest tõstmata. Jõudsin vaid mõned sammud teha, kui nii takso kui ühe tibatillukese autoga saabus veel inimesi (ka nemad olid samal lennukil).

„Nad ootasid neid?“ mõtisklesin eneses ja tõmbasin hinge, kui visiir juba alla lasti ja praam liikuma hakkas. „Aitäh, Jumal, et Sa lubasid neilgi lennukil olla, et ma täna koju saaksin!“ laususin Temale, kes teab kõik, ning vajusin kurnatu, ent õnnelikuna salongiistme sügavusse. Kui kodusadamas autosse istusin, olin oma võidujooksu võidukalt lõpetanud ning abikaasa sõidutas mind koju. Uhh, milline päev!

Ka Piibel räägib ühest võidujooksust ja abikaasast, kes meid koju viib: „Sest sinu Looja on su mees, vägede Issand on tema nimi; sinu lunastaja on Iisraeli Püha, teda nimetatakse kogu maailma Jumalaks. Js 54:5

„Sellepärast ka meie, kelle ümber on nii suur pilv tunnistajaid, pangem maha kõik koormav ja patt, mis hõlpsasti takerdab meid, ja jookskem püsivusega meile määratud võidujooksu. Vaadakem üles Jeesusele, usu alustajale ja täidesaatjale, kes häbist hoolimata kannatas risti temale seatud rõõmu asemel ja on nüüd istunud Jumala trooni paremale käele.“ Hb 12:1, 2

Mõistsin, et Jumal võttis lõuendi ja maalis selle päeva sulega kaader kaadri kaupa piibelliku võidujooksu – Tema armuevangeeliumi! Sest lõuendi sisu on sama: meie taevane, vaimulik võidujooks ei ole ühekordne sündmus, see on protsess, mis koosneb igast pisimastki olukorrast, mida Jumal meie ellu lubab. Kui Tema abi palume ja igas olukorras Tema tahtele ja juhtimisele alistume, viib Ta meid koju!

Selle võidujooksu ainus särav kangelane on aegade algusest peale olnud ainult üks – Jeesus! Jeesus, kes jooksis esimese võidujooksu kord Kolgatal juba enne meie sündi. Jeesus, kes teab kõiki ohte ja ahvatlusi, mis sel teel varitsevad, ning kes täna, siin ja praegu igatseb iga meie võidujooksu etappi koos meiega läbi teha – Tema juhtimisel! Just nii nagu piloot, taksojuht ja praamimeeskond andsid kõik oma panuse, et neist sõltuvad inimesed sihtpunkti viia, nii pingutab kogu taevane tiim eesmärgiga meid koju viia!

Kui lõpuks alistun ja lõpetan punnitamise Jeesuse väge, tahet ja tarkust iseenda tahte ja tarkusega asendada, saab Ta igas jooksuetapis (igas elu olukorras) oma osa edukalt lõpuni teha! Ma ei suuda kunagi asendada oma võidujooksu tegelikku pilooti, taksojuhti ega kaptenit – Jeesust! Seda tehes ma lihtsalt rebenen! Hakkasin aimama, kui kerge lõks on võtta oma olematutele õlgadele ränkraske koorem, mis juba enne maailma rajamist vaid Jeesusele on kuulunud!

„Jeesus ei uskunud populaarset ideed kord päästetud, igavesti päästetud. Eluraamatusse jäämine on jätkuva suhte tulemus Jeesusega, mitte Jumala protsessi tulemus. Seega on eluraamatusse jäämine meelevaldne otsus. Meie teod ei ole meie pääsemise alus, kuid need on tunnistus sellest, et inimene on päästetud (Ilm 19:7, 8). Õiged teod on õigete rõivad. (“Rõõmusõnum Patmoselt“, J. Paulien, lk 103)

Olin selle „Rohujuurega“ juba peaaegu valmis, kui Jumal selle praktikasse pani. Meie poeg tuli koolist koju ja oli liimist lahti. Mulle tundus, et iga mu sõna ja liigutus valas ainult õli tulle, niisiis tegin seda, mida ainsana sellises olukorras oskasin – palvetasin. Kas ma olin sel hetkel kõrvalistmel? Absoluutselt! Ent kui vastus ühe sõrmenipsuga ennast ei ilmutanud ja turbulents kestma jäi, muutusin rahutuks. Piltlikult öeldes, palvetamise ja salongiistmel alistunult piloodi (loe: Jumala) usaldamise asemel jooksin kokpitti ja viskasin Jeesuse välja! Justnimelt, aimasid ära – hakkasin ise olukorda lahendama! Tulemus? Kohutav! Mina nutsin ühes ja poeg nukrutses teises toas. Olin just öelnud sõnu ja teinud kohutavaid valikuid, mis oleks kõik olnud olemata, kui oleksin palvesse jäänud, kuni Jeesus lennuki edukalt maandanud oleks – turbulentsist olenemata! Erinevalt minust, kes lennuki suhete rusuhunnikusse maandas, oleks Jeesus selle millimeetrise täpsusega õigesse kohta parkinud! Mõistsin valusamalt kui eales varem, et ma ei saa kirjutada ega rääkida asjadest, mida ise läbi ei ela!

Minu õnneks armastab Jeesus meid ka universumi kõige kosmilisemas rusuhunnikus! Nii läksin ainsa isiku juurde, kes mind ja mu poega aidata sai. Langetasin Tema ette ühe üdini puuduliku inimese pea, täis puudulikku tarkust, arusaamist ja väge ning palusin: „Kallis Jumal, anna mulle andeks, et arvasin, et suudan ise oma elu olukordi juhtida. Ma proovisin ja see oli kohutav! Palun, et sureksin oma minale ja et see piloodi koht kuuluks igavesest ajast igavesti ainult Jeesusele! Palun viska minu südamest välja kogu kurjus, isekad sõnad ja uhkus! Palun, et ma mitte kunagi ei lubaks enam hirmu oma elu juhtima. Palun sedasama ka meie pojale. Palun, et poeg unustaks mu kohutavad sõnad ja et me saaks oma suhte jälle korda!“ Kuigi olin endiselt pisarais, oli peale palvet minu sees rahu. Teadsin, et istun taas oma õigel kohal, salongi tagaistmel ja et minu elu piloodiks on taas Jeesus!

Astusin toast välja ning vaatasin arglikult oma poega. Ta astus tasakesi mu ette, pani käed mu ümber ja kallistas kõvasti. „Anna mulle andeks,“ palus ta sügava kahetsusega silma vaadates. „Oh, kallis, hoopis mina pean sinu käest andeks paluma! Need sõnad, mis ma ütlesin, need pole tõsi. Pole kunagi olnudki! Ma armastan sind, ükskõik, mis ka ei juhtuks! Ma armastan sind kogu aeg!“ Poeg kallistas edasi ja miski, mille minu mina oli rusuhunnikusse maandanud, sai taas oma õigele kohale. Tänasin Jeesust, sest teadsin, et see oli ainult ja veelkord Tema töö meie mõlema südames. Tema maandas rusuhunnikusse ainult meie uhkuse ja iseteadlikkuse ning sidus meid meeleparanduse ja armastuse sidemetega taas kokku!

Jätan selle kogemuse endaga kui kalli meeldetuletuse, mis koputab südameuksele ning meenutab: anna juhipositsioon Jeesusele, küll Tema toimetab kõik hästi (meie elu turbulentsidest, nende tugevusest ja kestvusest hoolimata)!
Millist imelist Jumalat me teenime!

„Võtke siis eeskujuks teda (Jeesust), kes on kannatanud niisugust patuste vaenu enese vastu, et te ei väsiks ega teie hing ei nõrkeks. Teie ei ole veel vereni vastu pannud patu vastu võideldes! Hb 12:3 

„Senini pole teid tabanud muu, kui inimlik kiusatus. Aga Jumal on ustav, kes ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda.“ 1Kr 10:13 •