„Issand on ligi neile, kes on murtud südamelt, ja päästab need, kellel on rusutud vaim. Õiget tabab palju õnnetusi, aga Issand tõmbab tema neist kõigist välja. Ta hoiab kõiki tema luid-liikmeid, ükski neist ei murdu“ Ps 34:19–21
Kuidas on sul läinud Jumala armu ja kannatustega? Oled elanud vati sees, suuremate väljakutsete, probleemideta? Või oled kogenud, et sealt, kus üks väljakutse lõpeb, saab alguse uus, järgmine? Lubage, jagan teile oma Iiobi ja armu lugu.
Läbipõlemise ja oma väheste tööriistade tõttu juhtus, et teatud stressiolukordi kohates hakkas mu aju mind välja lülitama. Sõna otseses mõttes. Alguses arvasime arstidega üheskoos, et minestasin. Peagi selgus, et see oli minu aju, mis neid „minestamisi“, st hoogusid põhjustas ning piisavalt sageli, et esimene aasta oli nagu üks halb unenägu – ainuüksi esimese üheksa kuu jooksul, mil haigus ägedalt välja lõi, sain üle tuhande hoo. Jah, sa lugesid õigesti! Viimase nelja aasta jooksul on neid hoogusid lisandunud piisavalt, et viia arvestus kahe tuhande kanti. Jah. Päriselt. Lisaks sellele olin pidevalt väsinud. Väga, väga väsinud – ka seda tegi mu aju.
Haiguse ägeda avaldumise algusest saati käis minus lahinguväli – proovida ise hakkama saada või Jumalat usaldama õppida ja kogu see piisavalt hull olukord Temale üle anda. Kuni palveelu hakkas vilja kandma. Lähenesin Jumalale pisikeste sammude kaupa, õppisin Teda usaldama, kõiki asju koos Temaga tegema.
Hakkasin vaikselt aduma, et mu elu ei pruugigi kunagi enam päris endine olla.
Õppisin uuesti jalgadel seisma ja sõna otseses mõttes esimesi samme tegema (aju lülitas ka jalad põlvest allapoole välja). Seejärel tegime juba pikemaid jalutuskäike. Alguses abikaasa saatva pilgu all, hiljem ainult mina ja Jumal. Õppisin uuesti ujuma, trepist kõndima, rattaga sõitma, üksinda poes käima, reisima, lastega mängima, neile õhtujutte lugema. Õppisin, kuidas jaksu jagada, et suudaksin süüa teha – jälgisin esimese minuti supipotti, seejärel istusin põrandale minutiks puhkama. Siis jälle minutiks üles ja taas põrandale puhkama. Mu elu algas otsast peale! Hakkasin vaikselt aduma, et mu elu ei pruugigi kunagi enam päris endine olla.
Minult on kordi küsitud, milleks selline haigus vajalik on. Milleks sellised asjad inimestega juhtuvad? Inimestega, kes peaks justkui Jumala suure kaitse all elama? Inimestega, kellel on väikesed lapsed? Inimestega, kes on alles noored ja kellel on kogu elu ees? Kild killu haaval, mida rohkem Jumalaga lähedasemaks sain, seda selgemalt joonistus välja ka vastus: Kristi Taidla taevane päästeplaan nägi ette, et järelikult kaalub selle olukorra kasu kahju kuhjaga üle! Teisisõnu: ma vajasin seda!
Teadsin, et olin olnud kangekaelne ja isepäine ning et olin valinud sageli oma elu juhtima erinevatest hirmudest tingitud otsused. Mitte, et see oleks Jumala tahe olnud. See oli minu enda puudulik nägemine, minu leige Jumala usaldamine. Just nii nagu lugu poisist, kes küsib isa käest: „Kui suur on Jumal?“ ning Isa osutab taevas lendava lennuki poole ja vastab: „Nii suur!“ Poeg vaatab kõrguses lendavat tillukest lennukit ja küsib hämmeldunult: „Nii väike?“ Seepeale viib isa poja lennujaama. Poeg vaatab seal hiigelsuurt lennukit ja hüüab imetledes: „Nii suur!“ „Lennukiga on sama nagu Jumalaga,“ vastab isa, „mida kaugemal Ta on, seda väiksem tundub. Mida lähemale lähed, seda suuremaks Ta muutub!“
Milleks sellised asjad inimestega juhtuvad?
Inimestel, keda juhib hirm, on väike Jumal! Ka minu Jumal oli pisike, kusagil kaugel, kõrgel taevas. Läbi viimase nelja aasta on Jumal mulle lähemale, lõpuks päris siia alla maa peale tulnud ja võin kinnitada, Ta on hiigelsuur! Ma poleks ilma läbipõlemiseta Jumalaga kunagi nii lähedaseks saanud ega Teda praegusel kujul usaldama õppinud. Tean, et mitu vagu maad on veel minna, aga oleme Jumalaga teel koos – käsikäes, üksteisele lähedal. Kui kukun, ootab Ta vaikselt mu kõrval, kuni lasen Tal jälle end üles upitada, ja jätkame teed – üks samm korraga! Minu haigus oli järelikult kõige parem viis päriselt lennukiga kohtumiseks! Aga Jumal armastab ka üllatusi ja üks neist alles ootas mind!
Mida lähemale lähed, seda suuremaks Ta muutub.
Eelmise aasta sügisel juhtus midagi ja põlvedest kummardamine muutus järjest valusamaks, kuniks mu põlvedest, jalgadest ja kätest kujunes üks lõputuna näiv õudus. Peale mitmeid kuid erinevaid katsetusi põhjust leida, leidsin end lõpuks MRI-s lamamas. „Pole ime, et need valutavad,“ rääkisin arstile, olen kukkunud sadu (sõna otseses mõttes!) kordi.“ Olin kukkunud heal päeval samblale, liivale, pehmele voodile või diivanile. Kehvemal päeval langesin põlvede ragina saatel betoonpõrandale, laudpõrandale, metallrestidest põrandale, asfaldile, jääle (nimekiri jätkub). Jumala armu läbi olin kukkunud alati just need õiged sentimeetrid kapinurkadest, kaminast, kerisest (nimekiri jätkub) või avastasin oma pea kõva põrandaga kokkupõrke asemel kott-toolist, mis pidanuks hoopis teises kohas asuma. Mind on kordi treppidelt ja basseinivees kinni püütud. Aimasin, et kaitseingli(te)l on olnud väga palju tööd ja et Jumal on olnud ustav, aga seekord lihtsalt pidi olema teisiti! Seekord pidi ometi midagigi kusagilt järele andma! Mu põlved ja teatud lihased olid kanged ning lõhkunud juba mitu kuud. Need sajad ja sajad põlvedele kukkumised pidid ju leidma oma loogilise jätku.
„MRI pildid on ilusad, teie põlved on täiesti terved. Mitte ühtegi vigastust,“ teatas arst. Jäin vaikseks. Väga vaikseks. „MRI ei näidanud ühtegi vigastust. Teeme vereproovid, et välistada erinevad haigused. Vahel on nii, et kui valude põhjust ei leia, võib põhjus leiduda ka toidus. Ehk on midagi, mida sa ei talu, või midagi, mida peaksid oma menüüs muutma?“ uuris arst. „Nädala aja pärast saame vereproovi vastused,“ teatas juba pisut hiljem laboratooriumi õde.
Kui me vaid mõistaksime, milline taevane ringkaitse meid ümbritseb, säraksime vihmapilvedest hoolimata!
„Jumal, kuidas Sa seda teed?“ uurisin südames Tema käest, Kes Teab Kõik. Mul polnud ühtegi vastust aga ma lihtsalt pidin teada saama! Ja korraga mõistsin, et Ellen White’il oli õigus, kui ta kirjutas, et kui me vaid näeks, milline oleks meie olukord raskuste sees olles taevase kaitse ja õnnistuseta, ei nuriseks me oma südames nii palju. Kui me vaid mõistaksime, milline taevane ringkaitse meid ümbritseb, säraksime vihmapilvedest hoolimata!
Mõistsin, et kõigi raskuste kiuste, mida meie ellu lubatakse (justnimelt lubatakse), peab Ta silmas oma laste heaolu ja Tema arm on kogu see aeg meie ümber – väga, väga lähedal! Kuigi kaotasin midagi, mis mul varem oli, füüsiline tervis ja mingil kujul ka iseseisvus, võitsin oma uues reaalsuses Jumala armu ja juhtimise läbi tervise, mis on kordades kallim – hingelise tervise! Hakkasin aduma, kui vähe olin oma näilises suures õnnetuses Jumala armu ja kaitset teadvustanud! Milline Jumalik kaitsepuhver ja Jumala armastuse vatt mind need neli aastat täis kukkumisi tegelikult ümbritses!
Kas võib olla, et vahel on meie argised elud, mured ning fookus kannatuse ja vaeva sisse nii kinni jäänud, et me ei märkagi kätt, mis kaitseb? Kätt, mis juhib ja suure pehme vatina meie ümber on sätitud? Jaa, justnimelt nendes kõige suuremates raskustes ja väljakutsetes!
Elu Jumalaga ei tähenda, et kõnnime kindlalt oma tugevusele ja vaprusele toetudes mööda siledat maanteed. Elu Jumalaga on see, kui meie ümber on väljakutsed ja raskused, aga meil on Jumala ligiolu, Tema tugi, Tema rahu ja Tema juhtiv käsi seda kõike dirigeerimas ja juhtimas! Elu Tema nime sees tähendab, et tormi astmest hoolimata oleme andnud oma kontrolli, oma plaanid ja oma mina Talle üle ja ootame kannatlikult, kuni Ta avab meile kõik need imelised igavese väärtusega kalliskivid, mis just selle või tolle raskuse/kannatuse sisse peidetud on! Ja Ta avab! Meie osa on Teda vaid usaldada!
Aiman järjest enam, kui oluline on tundma õppida, kes Jumal on. Ta kannab kõigest läbi! Kas mul on raske? Jah. Kas tean, et Jumal on selle olukorra mu ellu lubanud? Jah. Kas tean, et kõik tuleb kasuks neile, kes Jumalat armastavad? (Rm 8:28) Jah!
Oluline on tundma õppida, kes Jumal on.
Kuigi meil on vahel valus ja oleme pragude ja mõlkidega kaetud, oleme samal ajal (ise sellest teadmata) x olukorra eest kaitstud! Ehk pole need sinu puhul luumurrud. Ehk oled sina mässitud teiste asjaolude eest suure ja pehme vati sisse? Võib-olla on see samamoodi nagu minuga, et ma polnud sellest vatist isegi teadlik?
Julgustan sind – Jumalal on igaühe jaoks individuaalne plaan ja see on alati sama eesmärgiga: „Sest mina tunnen mõtteid, mis ma teie pärast mõlgutan, ütleb Issand: need on rahu aga mitte õnnetuse mõtted, et anda teile tulevikku ja lootust.“ Jeremija 29:11 „Siis te hüüate mind appi ja tulete ning palute mind, ja mina kuulen teid. Ja te otsite mind ja leiate minu, kui te nõuate mind kõigest oma südamest.“ Jeremija 29:12, 13
Ja nii võisin täna Jumalale lõpuni ära alistudes öelda: „Kallis Isa, see palve saab raske olema. Sa tead, et mul on juba pool aastat valus olnud ja see on olnud tõeliselt raske. Annan täna Sulle üle selle, mis neli aastat tagasi haiglas üle andmata jäi. Isa, Sa tead, et ma ei kannata valu. Sa tead, et olen kartnud kannatusi ja vaeva. Aga tänasest ma ei võta Sinult vastu enam vaid õnnistusi. Tänasest võtan vastu ka kannatused! Ma ei tea, kas see valu jääbki mulle kroonilisena eluks ajaks või on see ajutine. Isa, täna ma annan Sulle oma armastuse ka siis, kui see valu jääbki minuga, on lihtsalt paremad ja kehvemad päevad. Tänasest kuuluvad mu valutavad põlved, jalad, käed, küljed, kogu mu valudes kere Sulle. Sa võid teha minuga, mida soovid! Palun vaid, et kui valust saabki mu ustav kaaslane, et teeksid sellest Jeesuse Kristuse tunnistuse ja kasutaksid seda veel kellegi kasuks! Ma olen üleni Sinu oma! Igavesti! Palun näita mulle ja aita ära õppida kõik need imelised kalliskivid, mis nende põlvede sisse peidetud on! Aitäh Sinu armu, halastuse ja hoidmise eest! Aitäh, et oled lubanud kõik need neli aastat inglitel mind kätel kanda! Aamen.“
Kannatused on peidus Jumala peopesa ümaruse sees ja sellest piisab.
Valutab ka peale palvet? Jah. Ent peale tänast palvet on minus rahu ja rõõm, mida ma ei oska seletada! Ma säran jälle ja helgus on tagasi! Tean, et sedamööda, kuidas mina valmis olen ja Tema õigeks peab, avastame koos ka kannatustekarikas peidus olevaid kalliskive. Iga viimase kui neist – kalliskivi kalliskivi haaval! Pole enam oluline, milline on arsti vastus, sest nii nagu õnnistused ja kaitse, on ka kannatused nüüd peidus Jumala peopesa ümaruse sees ja sellest piisab! Jumala armust piisab!
Märkuseks: Peale selle loo kirjapanemist tuli mu ellu kaks tundi kotkaste sadu! Läksin õue ning esimene liugles madalalt otse minu suunas ja üle mu pea, hiljem toas nägin, kuidas kotkaste vaatemäng akna taga jätkus. Neid oli lõpuks nii palju, et unustasin arvet pidada! Seejärel meenutas poeg Jesaja 41:10, mida kotkad ikka ja jälle endas on kandnud: „Ära karda, sest mina olen sinuga; ära vaata ümber, sest mina olen su Jumal: ma teen su tugevaks, ma aitan sind, ma toetan sind oma õiguse parema käega!“ Mõistsin, et mu palve ei olnud Jumalast mööda läinud.
Enne viimast kotkast saabus teade, et minu eluaegse töövõimetuse taotlemine on heaks kiidetud. Samal hetkel, kui olin sõnumi ära lugenud ja pilgu üles tõstnud, nägin viimast suurt kotkast lendamas!
Ole kiidetud Jumal, kellega võin oma elu otsast peale alata, uue inimesena, isegi kui on siit-sealt mõlgid ja kriimud! Isegi kui need mõlgid ja kriimud jäetaksegi selles elus alles! Ole kiidetud Jumal, sest minu valule ja kannatustele ära surres, kogu minu fookust Sinule pannes ja Sinuga koos kõndides, üks samm korraga, on sageli justnimelt vihmas peidus igavese väärtusega õnnistused ja rikkalikud kalliskivid! Ole kiidetud Jumal, kes pead mu eest hoolt – lõpuni välja! Alati lõpuni välja! Aamen!
Millist imelist Jumalat me teenime!
Mu valgus Sa
Mu valgus Sa.
Juhid mind, kannad mind.
Päästnud mind Sa pimedast.
Mu lootus Sa.
Hoiad mind, saadad mind.
Su käte peal elan ma.
Mul pole puudu millestki.
Sa juhid haljal aasal mind.
Sa oled allikas,
Sa oled kõik mu jaoks, Jeesus.
Sa oled Hea karjane.
Mind saadad ka mu orgudes.
Sa oled allikas,
Sa oled kõik mu jaoks, Jeesus.
Timo Lige
