2018. aastal alustas Mervi Cederström Andrewsi ülikooli egiidi all doktorantuuriteekonda. 26. aprillil 2023 kaitses ta oma doktoritöö „Finding a Voice: A Preaching Model To Address the Postmodern and Post-Soviet Young Adults at the Compass Seventh-day Adventist Church in Tallinn, Estonia” (Oma hääle leidmine: jutlustamise mudel, kõnetamaks postmodernseid ja postsovetlikke noori täiskasvanuid Eestis Tallinnas Seitsmenda Päeva Advnetistide Kompassi koguduses) ning 9. juulil 2023 oli Newboldi kolledžis pidulik lõpuaktus. Selle aasta ajakirjades annab Mervi ülevaate oma töö peamistest leidudest ning kutsub meid mõtlema, kuidas kaasaegne maailm mõjutab seda, kuidas me kuulame jutluseid.
Iga ustav Jeesuse järelkäija 21. sajandil teab, et maailm meie ümber ei ole kristlikust sõnumist eriti huvitatud. Tihtipeale põrkame vastu kahtlustuste, huvipuuduse ja majandusliku heaolu seina, mis võib meid muuta julgusetuks. Eriti võib selline julgusetuse vaim kiusata koguduse töötegijaid, kes pingutavad ja töötavad ustavalt aasta aasta järel, aga kes ei näe tihtipeale oma töö vilja. Kuhu on Euroopas kadunud ajad, mil kirikusaali tuli tuua lisatoole, kus suured telgikoosolekud viisid sama suurte ristimistalitusteni ja kus inimestel näis olevat lihtsam omaks võtta piibellikke tõdesid? Miks on tänapäeva inimestel nõnda raske Jumalat vastu võtta ja oma elu Piibli tõdede järgi joondada?
Kuhu on Euroopas kadunud ajad, mil kirikusaali tuli tuua lisatoole ja kus inimestel näis olevat lihtsam piibellikke tõdesid omaks võtta?
Kui kellegi jaoks teie hulgast, head lugejad, on sellised küsimused ja tunded tuttavad, siis kutsun teid endaga kaasa põgusale rännakule maailmavaadete radadel. Võib-olla on abiks, kui astume mitu pikka sammu tahapoole ja püüame näha ajaloo üldisemat kulgu ning muutusi, mis on viimase 300–400 aastaga Euroopas toimunud. Selline ajaloorännak võib aidata meil paremini aru saada inimestest, kes on meie ümber ja kelleni püüame kristliku sõnumiga jõuda.
Ajaloorännak võib aidata meil paremini aru saada inimestest, kes on meie ümber ja kelleni püüame kristliku sõnumiga jõuda.
Suurema osa kristlikust ajaloost ehk kuni 17. sajandini oli kristlus Euroopas justkui õhk – kõik hingasid seda täieliku enesestmõistetavusega ja ilma selleta ei kujutanud keegi oma elu ette. Neid väheseid, kes võtsid kiriku või Piibli vastu mässu tõsta, nähti kui vaimselt ebastabiilseid inimesi. Ateismi kui sellist ei olnud Euroopas olemas. Jumal oli kogu teadmise ja ilmutuse allikas, kirik hoidis koos tervet kogukonda ning kristlik narratiiv sellest, kes me oleme ja kuhu läheme, oli kõigi poolt loomulikul moel aktsepteeritud. Kõik elasid kristluse vihmavarju all.
Suurema osa kristlikust ajaloost ehk kuni 17. sajandini oli kristlus Euroopas justkui õhk.
See tasakaal sai paigast lükatud 17. sajandil, mil valgustusajastu seadis küsimuse alla paljud seni kehtinud tõed ja normid. Valgustusajastu, mis pani aluse modernistlikule maailmavaatele, tõi endaga kaasa täiesti uue viisi maailma näha – sellest sai mõistuse, ratsionaalsuse, teaduse, uute avastuste ajastu. Kristlus ei kadunud loomulikult mitte kuhugi, kuid Jumal kui elu ja maailma mõistmise kese lükati aegamööda perifeeriasse ning keskse koha võttis sisse indiviid kui maailma avastaja ning parendaja. Maailm selle indiviidi ümber muutus müstilisest paigast, mida Jumal käimas ja ülal hoidis, täpselt tiksuvaks masinaks, mida valitsesid loodusseadused ja sisemine dünaamika. Empiirilise teaduse abil oli võimalik maailma toimimise mehhanisme tundma õppida ja enda kasuks tööle panna. Teaduse kiire areng tõi omakorda kaasa tööstusrevolutsiooni, mis kinnitas veelgi inimese keskset rolli ja andis alust kõikehõlmavaks optimismiks – elu pidi muutuma aina paremaks. Usuti, et inimene on viimselt hea ning iga inimese sisemine areng käsikäes tööstuse arenguga viib ühiskonna lõppematule tõusuteele.
Jumal kui elu ja maailma mõistmise kese lükati aegamööda perifeeriasse ning keskse koha võttis sisse indiviid kui maailma avastaja ning parendaja.
Sekulaarsete optimismile viskas hagu alla ka teoloogiline optimism. Meil on see paljuski meelest läinud, aga 18. ning 19. sajandi teoloogia kinnitas nii Euroopa kui ka Ameerika mandril, et 1000-aastane maine rahuriik on täiesti saavutatav eesmärk. Kui kõik läheb aina paremaks, siis on rahuriigi ehk millenniumi saabumine vaid aja küsimus. Selle optimismi tuules ja millenniumi ootuses toimusid suured äratusliikumised, võideldi sotsiaalsete pahede vastu, kritiseeriti orjapidamist, edendati karskusliikumist jms. Paljud teoloogid tõlgendasid Taanieli raamatu ettekuulutusi just postmillenialismi vaimus ning valdav oli usk, et Jeesus tuleb tagasi alles 1000-aastase rahuriigi lõpus. Sellele, et üks Milleri-nimeline mees oli pessimistlikum ning kuulutas, et ühiskonna arengukõver ei ole lõpmatu ja et Jeesus tuleb tagasi enne millenniumi, mitte pärast seda (nn premillenialism), ei pööratud esialgu erilist tähelepanu. Kõik märgid näitasid, et inimene on maailma alistanud ja valitseb viisil, mis viib arengukõvera aina ülespoole.
Kõik märgid näitasid, et inimene on maailma alistanud ja valitseb viisil, mis viib arengukõvera aina ülespoole.
Modernislikus maailmas, mis oli endiselt sügavalt kristlik, kuid mis andis juba ruumi ka Jumala eitamisele, mugandus evangeeliumi kuulutamine ja jutlustamine kehtivate maailmavaateliste normidega. Ratsionaalsus muutus ka siin kõige olulisemaks. Kellegi (ümber)veenmiseks ja pöördumisele toomiseks oli tarvis talle anda kõik tõesed faktid, nende faktide ratsionaalne vastuvõtmine sai peamiseks. Heaks näiteks sügavalt modernistlikust evangeliseerimisest on 19. sajandi keskpaigas toimunud avalikud väitlused, kus adventkogudusepoolsed „võistlejad“ selgitasid piiblitekstidele tuginedes ära mingite tõdede (nt hingamispäeva) kehtivuse, panid oma oponendid paika… ning tulemuseks oli hulk ristimisi. Meie 28 põhitõde ja 13 jah-vastust enne ristimist on samuti oma olemuselt modernistlikud. Kui sa saad neist tõdedest aru, võtad nad mõistuslikul tasandil vastu ja inkorporeerid need teadmised oma ellu, siis – tere tulemast meie sekka!
Kui sa saad neist tõdedest aru, võtad nad mõistuslikul tasandil vastu ja inkorporeerid need teadmised oma ellu, siis – tere tulemast meie sekka!
Modernistliku maailmavaate optimism ja ratsionaalsus sai 20. sajandi esimesel poolel paraku ootamatu lõpu. Kaks kohutavate tagajärgedega sõda, mis neelasid alla terve Euroopa, tegid lõpu igasugusele optimismile. Kõige oma arengu ja progressi ja tööstuse ja kultuuri juures tuli ilmsiks, et inimene on sügavalt ekslik, kohati isegi loomalikult ja võikalt julm. Maailm, mis pidi järsku otsa vaatama kogu inimlikule kurjusele – koos Gulagi ja Auschwitziga –, kaotas usu kõigesse, millesse oli seni uskunud. Rahuriiki ei paistnud enam kusagil. See sügav pettumus lõi soodsa pinnase postmodernistliku maailmavaate sünniks.
Rääkides postmodernistlikust vaatest, mis sai valdavaks 20. sajandi keskel, võime välja tuua kolm omadust, mis seda kõige selgemalt iseloomustavad. Esiteks, postmodernism eitab absoluutse tõe ja kõikehõlmava narratiivi olemasolu. See on pluralismi ajastu. Kui ei ole enam suurt lugu Jumala ülimuslikkusest või inimlikust arengust, siis peab iga inimene ise oma tõe leidma ja maailma mingil moel selgitama. Minul võib olla üks tõde, sul teine, ja niikaua kui me üksteisele liiga ei tee ega ohtlikuks muutu, võime vabalt koos eksisteerida. Seda lõppematut pluralismi ja inimese vabadust endale ise tõde konstrueerida näeme igal pool enda ümber. Tahad olla Jeesuse järelkäija? Ole. Mina samal ajal tahan austada Jeesust kui suurt moraaliõpetajat, aga samas on mulle sümpaatne õpetus lõputust uuestisünnist, ja miks mitte – võtaks veidi kristalle ja kosmilist energiat ka siia juurde! Sul on sinu tõde, mul enda oma.
Kõik, mis kunagi minevikus tundus kindel ja tõene, on nüüd kahtluse all ja küsimärgiga.
See tõetus viib meid järgmise postmodernismi keskse omaduseni – pidetuseni. Ilma kõikehõlmava loo ja tõeta pole mingeid üldisi, kõigi jaoks kehtivaid (moraali)norme enam olemas. Inimesed liiguvad justkui vaakumis, konstrueerides endale ise identiteedi ja normid, mida järgida. Piibel on oma ettekirjutustega ebapopulaarne, õige ja vale absoluutsed kategooriad kõlavad kummaliselt.
Ning kolmandaks tuuakse välja, et postmodernism on subjektiivsuse ajastu. Iga inimese lugu ja tunded on võrdselt olulised – selle tõdemuse tuules on omale hääle saanud paljud inimgrupid (näit naised, koloniseeritud rahvad), kelle lugu ja häält enne oluliseks ei peetud. Teadmine ja tõde on subjektiivne, ja kuna me oleme kõik piiratud olendid, on ka meie tõde alati piiratud ning suhteline.
Üks autor, kes on süvitsi postmodernistlikku ajastut uurinud, tõdeb, et postmodernism ei ole niivõrd koherentne maailmavaade kuivõrd kõigi koherentsete maailmavaadete surm. Kõik, mis kunagi minevikus tundus kindel ja tõene, on nüüd kahtluse all ja küsimärgiga. Inimesed on jäetud üksinda omaenda teed ja tõde leidma.
Selles kontekstis ei ole imestada, et meie koguduse jõupingutused jõuda meid ümbritsevate inimesteni jäävad tihti tagasihoidlikuks. Maailm on muutunud tohutu kiirusega, meie aga oleme tihtipeale jäänud oma mõtlemises ja meetodites modernistlikuks. Kas see tähendab, et peaksime meelt heitma ja käed rüppe laskma? Ei, kindlasti mitte! Ka sellel keerulisel ajal, mil kirik on kaotanud oma endise autoriteedi ja paljud on organiseeritud religiooni osas skeptilised, on meil jumalik mandaat õpetada ja ristida ning teha jüngreid. Kuidas võiksime selles ülesandes õnnestuda, sellest tahan kirjutada oma järgmistes artiklites. •
Artikkel põhineb Mervi doktoritöö kolmandal peatükil
Hea lugeja, intervjuud Merviga tema doktorantuurist ja väitekirja sisust saab lugeda siit https://meieaeg.advent.ee/artikkel/147777/mervi-kalmus-oppimine-nouab-alandlikkust/
