„Siis viis Vaim Jeesuse kõrbesse kuradi kiusata. Ja kui ta oli nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd paastunud, siis tuli talle viimaks nälg kätte. Ja kiusaja tuli tema juurde ja ütles talle: „Kui sa oled Jumala Poeg, siis ütle, et need kivid saaksid leibadeks!“ Aga Jeesus vastas: „Kirjutatud on: Inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust.““ Mt 4:1–4
Loetud tekst räägib perioodist, mil Jeesus läheb kohe pärast ristimist Vaimu ajel kõrbesse, kus ta on 40 päeva erilises palves. See on talle eriline aeg ühenduseks Isaga, mida võib võrrelda ajaga, mil Mooses viibis 40 päeva Jumala erilises ligiolus Siinai mäel. Kogu see aeg, 40 päeva, ei tule Jeesusele söömine meeldegi. Alles siis, kui see erilise ühenduse aeg Isaga on läbi, tuleb Jeesusele viimaks nälg kätte. Nii kirjutab Matteus. Siis ründab Jeesust saatan, tegelikult kolme kiusatusega, aga täna me peatume nendest esimesel: „Kui sa oled Jumala Poeg, siis ütle, et need kivid saaksid leibadeks!“ Kõrbes kive tõesti leidus ja mõnigi neist meenutas oma kujult leibasid. Talle, kes oma olemuselt oli Looja, poleks valmistanud mingit raskust anda neile kividele lõhn ja maitse ning leiva toiteväärtus.
Ei teeks ju kellelegi halba, kui mõni kivi kõrbes vähemaks jääks.
Mis kiusatus see selline on? Ei teeks ju kellelegi halba, kui mõni kivi kõrbes vähemaks jääks ja üks näljane ime läbi söönuks saaks. Pealegi, kui kurat oli eemaldunud, siis tulid inglid Jeesust nii ehk naa kinnitama ja Talle süüa tooma. Kui ma oma pere väikseimatele seda lugu õhtujutuks lugesin, esitas mu täiskasvanud tütar just sellised mõtted küsimuseks ja kommentaariks. See oli küsimus, mis pani mind sügavuti Jumala Sõnasse puurima. Miks oleks olnud halb mõte tollel hetkel kõrbekividest leibade tegemine? Niidiots, mis mind sellele küsimuse vastusele lähemale aitas, oli Jeesuse vastus: „Kirjutatud on: Inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust.“ Inimene! Kui saatan ilmub Jeesuse ette ideega „Tõesta, et sa oled Jumal!“, siis Jeesus vastab: „Vabanda mind, aga ma olen inimene!“
Jeesuse esimene kiusatus on koopia inimese esimesest kiusatusest.
Kui järele mõtlema hakata, siis on Jeesuse esimene kiusatus koopia inimese esimesest kiusatusest, mis kogu inimkonna langemisele viis. Seega on seesama kiusatus teekonna alguseks, et inimesed nende langusest päästa. Üsna palju on toodud esile nende kahe kiusatuse sarnasust selles osas, et tegemist oli söögiga ja valitsemist söögiisu rahuldamise üle on toodud vaat et päästmise eeltingimuseks. Minu tähelepanu köitis siiski nende kiusatuste puhul midagi muud, mis on minu arvates söögiisu valitsemisest kui sellisest palju tähtsam. 1Ms 3:5 (mao sõnad Eevale): „Jumal teab, et päeval, mil te sellest [keelatud puust] sööte, lähevad teie silmad lahti ja te saate Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja.“ Asja mõte ei olnud lihtsalt kõht täis saada või eksootilisi maitseid proovida! Ei! Asja mõte oli saada Jumala sarnaseks!
Mõte oli saada Jumala sarnaseks!
Piibli jutustused läbi inimkonna ajaloo toovad ikka ja jälle esile inimeste soovi olla suur ja tark ning rajada oma suurus ja tarkus iseendale, mitte Jumalale. Me ei tea palju veeuputuseelsest maailmast, kuid nende inimeste tegudest ja ütlustest, mis on Piibli lehekülgedele kirja pandud, kõlab kõrkust, upsakust ja iseteadvust. Sama jätkub pärast veeuputust Paabeli torni ehitamisega ning erinevate riikide ja kuningatega, kelle suhtes Jumala prohvetid peavad ütlema krõbedaid sõnu, kaasa arvatud Jumala valitud rahvas, Iisrael, kes ei ole kõrkuse patust sugugi puhas. Inimene kipub ikka asetama ennast Jumala kohale, otsustades ise, mis on talle parem ja mis on õige.
Ka maailm, kus meie elame, on läbi imbunud mõttemallidest, mis asetavad nii meid ennast kui ka muud loodut Jumala kohale. Läänemaailma mõjutavad mõttelõngad on pärit Antiik-Kreeka filosoofiast ning kristlased on neid hoolega kudunud ka oma mõtteruumi. Sealt on pärit mõtteviis, et on olemas mingi absoluutne tõelisus, mis on täiuslik, mittemateriaalne, muutumatu ja tundetu ning füüsiline maailm on vaid selle täiusliku reaalsuse peegeldus, illusioon. Kas tuleb tuttav ette, et Jumalat vaadatakse (kristlaste hulgas) kreeka filosoofia mõjul täiusliku absoluudina. See tähendab, et Jumal kontrollib kogu reaalsust, seega kõik, mis sünnib, on Jumala tahe. Aga kas ikka on? Ka see, mida mina valesti teen? Kui tehakse ülekohut ja kujuteldamatuid kuritegusid? Et see kõik on Jumala tahe? Ei ole ju! Kui lähtuda sellest, et kõik, mis juhtub, on Jumala tahe, siis võiks ette kujutada, et Jumal on kõiges ja kõikjal ja ka mina olen tükike Jumalast. Seda valeõpetust nimetatakse panteismiks.
Jumalaks arenemise mõttesuund ründab ka adventkogudust. Tullakse välja mõttega, nagu Kristus polnudki Jumal, vaid ühel hetkel kas arenes või sai selleks – Ta kas tekkis, paljunes või loodi. Või tullakse välja väidetega, et Ta on küll Jumal, aga „väiksem“ Jumal, hierarhiliselt Isast madalamal. See mõttevool viib taas selles suunas, et kui üks kord on juba juhtunud, et keegi on arenenud Jumalaks, siis miks ka mitte mina seda ei võiks või miks ka mitte keegi teine või isegi kogu loodu. Taas on selliselt avatud uks panteismile.
Pühakiri ütleb selgelt, et Jeesus on Jumal ja on seda alati olnud. 1Tm 3:16: „Tunnistatavalt suur on jumalakartuse saladus: Jumal on avalikuks saanud lihas, õigeks tunnistatud vaimus, nähtav olnud inglitele, kuulutatud paganatele, usutud maailmas, võetud üles kirkusesse.“ Jumal on avalikuks saanud lihas! 1Jh 5:20: „Aga me teame, et Jumala Poeg on tulnud ja andnud meile mõistmise, et me tunneksime ära Tõelise. Ja meie oleme Tõelises, tema Pojas Jeesuses Kristuses. Seesama on tõeline Jumal ja igavene elu.“ Mt 1:23: „Ennäe, neitsi jääb lapseootele ja toob ilmale poja, ja teda hüütakse nimega Immaanuel“, see on tõlkes: Jumal on meiega.“
Jeesus oli ja on tõeline, täisväärtuslik Jumal. Ometi pani ta kõrvale oma jumalikkuse, et olla inimene selleks, et meid, inimesi, päästa. Fl 2:6-7: „Olles Jumala kuju, ei arvanud [ta] osaks olla Jumalaga võrdne, vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks; ja ta leiti välimuselt inimesena.“ Inimene Jeesus seisis sama kiusatuse ees, mille ees seisid Eeva ja Aadam. Saatan põhimõtteliselt küsis Temalt: jah, sa tulid nüüd siia inimeseks, aga tunnista ausalt, tegelikult sa tahad ju ikka olla Jumal, nagu me kõik, kas pole? Kuidas oleks nii tühise asjaga kui kividest leibade tegemisega?
Jeesuse alandlikus meelelaadis aga ei olnud saatana kiusatusele kõlapinda. Jeesusel ei olnud mitte midagi selle vastu, et ollagi ori, teenija. Jumal on armastus ja vabatahtlik teenimine on üks armastuse põhijooni. Ometi saatan ei jätnud ja kiusas Jeesust kogu Tema maapealse eluaja, et Ta ütleks lahti oma alandlikust positsioonist. Teda küsitleti, mis meelevallaga Ta seda või teist teeb, et meelitada Teda uhkeldama oma jumaliku päritoluga. Just kõige lähedasemad ärgitasid teda oma väge demonstreerima ja võimu üle võtma. Veel ristil mõnitati ja pilgati Teda: „Kui sa oled Jumala Poeg, siis astu ristilt alla!“ (Mt 27:40) Jeesust halastamatult piinates püüdis saatan veel kasutada viimast võimalust, et pressida Temalt välja sõnu: „Jah, ma tegelikult ikkagi tahan olla Jumal. Võimatult raske on olla inimene!“ Aga kuni lõpuni ütles Jeesus oma eluga: „Mulle piisab sellest, et olla inimene. Minu ambitsioon ei ole olla Jumal!“
Jeesuse surmahetk oli tõehetk kogu universumi jaoks. See oli hetk, mil nähtavalt võitis armastus, võitis alandlikkus, võitis Jumal, kes on armastus. Ja jätkuvalt ei häbene Jeesus meid, inimlapsi, nimetada oma vendadeks ja õdedeks. Jätkuvalt, praegusel hetkel samuti, on Ta Jumala ees inimkonna vahendajana, ülempreestrina kui inimene Kristus Jeesus (1Tm 2:5 „Sest üks on Jumal, üks on ka vahemees Jumala ja inimeste vahel: inimene Kristus Jeesus“). Jätkuvalt on Ta inimene, kuigi pärjatud kirkuse ja auga surma kannatamise pärast (Hb 2:9 „Ometi me näeme teda, Jeesust, kes oli tehtud pisut alamaks inglitest [inimeseks], nii et ta Jumala armu läbi maitseks surma, nüüd pärjatuna kirkuse ja auga surma kannatamise pärast“).
Jah, sa tulid nüüd siia inimeseks, aga tunnista ausalt: tegelikult sa tahad ju ikka olla Jumal, nagu me kõik, kas pole?
Kui Jeesuse risti all öeldi pilgates: „Kui sa oled Jumala Poeg, siis astu ristilt alla“, siis kumas sealt läbi mõte, et Jumal ei saa ju surra. Kui sured, siis järelikult pole sinu väidetel oma jumaliku päritolu kohta mingit alust. Tänapäevalgi on mõned inimesed, ka meie koguduses, selle probleemiga kimpus. Mina ütleksin nii, et kes tulevad selle jutuga, et Jumal ei saa surra ja olla kolm päeva mitte olemas, siis peavad nad esmalt vaatama otsa küsimusele, kas Jumal saab sündida ja olla emaüsas isikuna mitte olemas üheksa kuud. Jeesus ise võrdles oma surma imet Joona viibimisega merekoletise kõhus. Mt 12:39–40: „Aga tema ütles neile: „See kuri ja abielurikkuja sugupõlv nõuab tunnustähte, ent talle ei anta muud kui prohvet Joona tunnustäht, sest nii nagu Joona oli merekoletise kõhus kolm päeva ja kolm ööd, nõnda peab ka Inimese Poeg olema maapõues kolm päeva ja kolm ööd.““
Jeesus ise selles probleemi ei näinud, nagu Jumal ei saaks surra. Jh 10:17–18: „Ma annan oma elu, et seda jälle tagasi võtta. Keegi ei võta seda minult, vaid mina ise annan selle omal tahtel. Minul on meelevald seda anda ja minul on meelevald seda jälle võtta.“ Muidugi võib küsida, kas selline surm on päris, kui elu saab anda ja siis jälle tagasi võtta, aga inimesena oli see kõik, mida Jeesus selle juures läbi elas, ikka väga päris. Jeesus tundis tegelikult valu, füüsilist valu, aga ka vaimset piina, kui ta koges Jumalast mahajäetust. Ta suri tegelikult. Mk 15:34, 37: „Ja kella kolme ajal kisendas Jeesus valju häälega: „Eloii, Eloii, lemaa sabahtani?“ – see on tõlgitult: „Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid?“ … Aga Jeesus kisendas suure häälega ja heitis hinge.“
Suurelisusepisik on minu sees juba lapseeast peale.
See oli inimesena. Aga Jumalana? Kui Jeesus teadis, et Tal on õigus oma elu võtta ja jätta, siis ütleksin, et Talle võis olla veel suurem kiusatus olla Jumal kui meile, kes me ju tegelikult ei ole jumalad. Aga jah, seda küll, et Tema ise oli teadlikult olnud lunastusplaani väljamõtleja, Tema oli pakkunud ennast seda teostama, ja Ta nägi lootust kaugemal sellest piinast ja valust, mis Tal sel hetkel oli.
Lõpuks esitan ma meile kõigile küsimuse: mis on minu ambitsioon? Kas ma tahan oma südamepõhjas olla Jumala sarnane selles, et ma olen kõiketeadja, kõigi üle valitseja, enda ja teiste elule kriteeriumide seadja? Või tahan ma olla Jumala moodi nii, nagu see paistis välja Jeesuse elust inimeste keskel, kui Ta oli armastav ja alandlik teenija, isegi ori? Esimesel positsioonil oli Lutsifer, teisel Jeesus. Mis on minu valik?
Aidaku Jumal, et ma näeksin oma tegelikku südame olukorda, seda, et suurelisusepisik on minu sees juba lapseeast peale. Aga kui ma vaatan Jeesusele, tema imelisele alandumisele, siis on see midagi, mille ees kummarduda, mida ülistada, mida ideaaliks ja eeskujuks seada. Ma loodan, et me kõik tuleme imetlusega oma armsa Jeesuse ette ja palume, et ta meid vabastaks kõrkuse patust ja annaks meile südamesse soovi olla alandlik teenija nagu tema. •
